Erik Tohvri - Tants läbi rukki

“Ajad muutuvad, mis teha…”

“Aga teie – kas teie oskate inglise keelt?”

“Loomulikult, praegu on see iga juhtivtöötaja kohus!” Ain võttis Elsa Lombi käest kirja ja luges selle sisu väheste komistamistega eesti keeles ette. Kohati läks teksti sisu küll veidi viltu, aga tähtis oli soravus, sest see pidi tõestama tema eelnenud sõnu.

“Ahah, see ei ole ju keeruline! Maksetingimuste kohta ma koostan kohe kirja…” sirutas pearaamatupidaja käe paberi järele.

“Koostate? Inglise keeles?”

“Ei… Eesti keeles muidugi!” Elsa Lomp lasi käe langeda.

“Aga kes selle inglise keelde tõlgib?” küsis Ain juba varjamatu kiusuga. Siiamaani oli see ligipääsmatu naine oma üleolekut demonstreerinud, nüüd oli temal võimalus vastata samaga.

“Seda peate teie teadma! Teie olete direktor!”

“Noh, minu arvates ei peaks tõlkimine just direktori kohus olema… Aga see vastus on tähtis, just siit võib meile eksporditurg avanema hakatagi!” noogutas Ain.

Elsa Lomp oli kimbatuses, kuigi üritas kõigest väest olukorrast üle olla. Ta nuuskas närviliselt nina ja arvas:

“Küllap ma leian, kes selle tõlgib… Kas Marika ei oska, ta on ikkagi sekretär?”

“Noh, seal on raamatupidamise termineid tarvis, tema ei saa vast hakkama. Aga Maige Sinirand – tema on ju ülikoolis inglise keelt õppinud, rääkige temaga!”

“Ma ei usu, et temagi oskab!” kähvas pearaamatupidaja. Ega temalegi polnud teadmata, et Maige Ain Pajupuuga üsna sõbralikes suhetes on – ühe kooli inimesed, vist isegi ühel ajal käinud, teadagi…

“Igaks juhuks võiksite küsida,” arvas Ain neutraalselt ja Elsa Lomp läks oma teed. Aga see minek oli kuidagi nurgeline ja andis märku, et midagi on vanemat daami tõsiselt häirinud.

Noor direktor tundis pisikest kahjurõõmu. Kui palju oli ta omal ajal, nii konstruktorina kui osakonnajuhatajana Elsa Lombi ees seisnud ja hukkamõistu osaliseks saanud, teemaks mõni halvasti täidetud või õigeaegselt esitamata aruanne; nüüd lahkus see daam tema kabinetist samamoodi nagu tema omal ajal pearaamatupidaja juurest. Aga selle kahjurõõmu kõrvale asus Ainis õige pea ka mingi rahutus ning see tunne vajas juba tõsisemat analüüsi. Kas polnud ta liiga kergesti end Maige juttudest mõjutada lasknud, tema joonega kaasa läinud ja niimoodi koguni selle pikajuukselise nooriku tööriistaks muutunud? Sest lõppude lõpuks ei olnud ta ju veel isegi kindel, kas selline perspektiiv, et Maige Sinirand saab pearaamatupidaja kohale, on just kõige sobivam variant…? Muidugi, asju ajada oleks temaga lihtsam – võiks otsesõnu välja öelda, mis vaja, võiks isegi riidu minna ja leppida, sest lõpptulemuse nimel on kõik vahendid lubatud. Suhtlemine igatahes paraneks ja muutuks inimlikumaks. Aga mis siis Elsa Lombiga teha? Lahti lasta – ei, see oleks liiga julm ja põhjendamatu ning tekitaks palju pahandust. Või pakkuda varianti, et nad vahetaksid Maigega lihtsalt kohad? Palgavahe on küll suur, aga arvestades senise pearaamatupidaja pikka staazhi võiks talle ju väikese lisaboonuse teha…

“Kuradi keeruline värk see direktoriamet!” käratas Ain Pajupuu omaette ja vaatas siis kähku ukse poole, et kas see on ikka kindlalt kinni.

Evelin Pajupuu ei osanud oma mehe uue ameti üle eriliselt rõõmustada. See läks temast kuidagi kaarega mööda, jõudes kohale vaid teadmisena, et nüüd on Ainil suurem palk ja ametiauto. Rohkem oli nende kodus tunda uue ameti negatiivset poolt: pereisa tuli õhtuti hiljem, kuigi üritas teisi lohutada:

“See on ajutine, ma katsun praegu pabereid uurida ja ennast kurssi viia, alguse asi… Eks hiljem, kui ära harjun, läheb elu jälle vanaviisi edasi.”

Muidu ta ei rutanud oma uue ameti muljeid Eveliniga jagama, ainult vahetevahel, kui miski oli teda tõsiselt pahandanud, tõdes, et inimesed on ikka imelikud. Küüned kõigil enda poole ja katsu sa niisugustega õigust teha…

“Egas’ sina jaksa kõiki asju lahendada, selleks on ju madalamaid mehi ka,” oli naine selle peale arvanud ja jutt sinnapaika jäänudki. Vanapiigast pearaamatupidaja oli ainus, kellest ka Pajupuude peres rohkem juttu tehti – võibolla sellepärast, et Ain ei osanud seda distantsi pidavat vanadaami liigitada ei enda pooldajate ega ka vastaste hulka.

“Tead, ta on na’ isevärki inimene – me oleme juba neli aastat koos töötanud, aga ta vaatab mind, nagu näeks esimest korda. Pagana pihta, ma annaksin kümme krooni, kui ta kas või korraks naerataks, aga ei… Isegi sada või tuhat võiks lubada, sest see on kindlalt välistatud!” seletas mees hapu muigega.

“Nii… Sa tahad siis, et kõik naised sulle naerataksid!” nokkis Evelin, oskamata mehe muret tõsiselt võtta.

“Tead – ta on nagu robot, eatu ja emotsioonideta, mul hakkab temaga kõhe… Teistega saan hakkama, aga Elsaga… ei!”

“Kas ta pensionile ei hakka varsti minema?” tundis Evelin huvi.

“Ei ilmaski! Mul on tunne, et enne lähen mina kui tema! Ainult et…”

“Noh? Mida sa tahtsid öelda?” uuris naine, kui Ain vait jäi.

“Seda, et…mulle seletati ühte moodust, kuidas temast võiks lahti saada. Mitte päriselt, aga pearaamatupidaja kohalt, ma mõtlen. See pole just eetiline, aga…”

Igal inimesel, kui ta just äärmuslikult kinnine ei ole, esineb hetki, mil ta tahab oma mõtteid kellegagi jagada – kas või lihtsalt sellepärast, et teise reaktsiooni kaudu nendes selgust saada. Ain oli jõudnud just sellise momendini – Maige pakutud ettekääne oli liiga ahvatlev, et sellest niisama loobuda, aga teisest küljest, puhtinimlikust aspektist jälle liiga inetu, et sellest kinni haarata. Aga mida arvab sellest Evelin?

“Kas sa tulid ise selle… keeleoskuse peale?” küsis naine, kui mees oli sellest plaanist rääkinud.

“Ei, mitte just päris… Ma ju ütlesin, et mulle pakuti seda varianti. See on Maige plaan.”

“Maige…?”

“Jaa, tema on meil raamatupidaja, sellesama Elsa alluv, me õppisime ülikoolis koos. Siis me, tõsi küll, teineteist ei tundnudki, aga Finesteeli tulime tööle samal aastal.”

“Kas ta tahab ise pearaamatupidajaks saada?”

See oli kõigiti loogiline küsimus, aga Ainil tekkis tunne, et naine vaatab temast läbi nagu röntgeniga ja näeb kõike. Isegi seda, et see pikajuukseline linalakk ei ole mehele sugugi ebameeldiv töökaaslane.

“Nojah… Siis, võibolla, jah. Sihuke variant on võimalik küll.”

“Igatahes inetu plaan. Alatu ja inetu!”

See oli hävitav hinnang. Liiga hävitav, et sellele mitte vastu hakata.

“Omajagu jah, ei vaidle. Aga Elsa Lombiga koos töötada… Tead, ma ütleksin lihtsalt – ta ei ole keskkonnasõbralik!” seletas Ain kortsuskulmul. Ta oli soovinud, et Evelin oleks selle plaani heaks kiitnud, nimetanud teravmeelseks või koguni ainuõigeks. Või siis vähemalt nentinud – nojah, kui on vaja, siis, miks mitte… Aga naine oli täiesti vastu.

“Tead, Ain – ma ei usu, et sina seda teed lähed. Minu arvates on sinul südametunnistus õiges kohas, aga see…” Evelin raputas pead ja läks oma toimetuste juurde tagasi, Ainile jäi aga okas hinge kratsima nagu ikka siis, kui mõni loodetud asi plaanipäraselt ei õnnestu.

Evelinil oli kodutoimetustega liiga palju tegemist, et veel mehe muret omaks võtta. Liiatigi ei olnud siin tegemist ju teab mis ülesaamatu probleemiga, inimesi on igasuguseid, ja sellel, kes direktoriametisse pandud, on kohustus nendega toime tulla. Pealegi kui on tegemist korraliku ja asjatundliku töötajaga, nagu see Elsa Lomp siiski olema pidi. Ometi võttis Evelin ka seda juttu rohkem signaalina, et mehe uus amet jätab kodused mured rohkem tema enda kanda. Need ei olnud küll teab mis suured probleemid, aga kui on tegemist koduga, kus kaks parajas kasvueas marakratti pidevalt tegutsevad, jätkub neid kuhjaga. Kallele on vaja uusi botaseid, vanad tikuvad väikeseks jääma; Kaidoga peaks silmaarsti juurde minema, poiss vaatab kuidagi isemoodi, äkki on tegemist algava lühinägelikkusega; päeval trööpasid mõlemad oma kombinesoonid õues nii mustaks, et tuli ette võtta üleplaaniline pesupesemine ja nüüd ei teagi, kas need homseks ära kuivavad. Siis peab poeskäigu ajaks neile midagi muud selga kombineerima…