Anton Tammsaare - Ärakadunud poeg

William hulkus peaaegu terve päeva otsa metsa mööda ümber. Ehk ta küll paugu paugu pääle metsa laskis, siiski ei surmanud ta mitte üht ainustki lindu; ta imestas isegi, kudas ta nii imeosavasti oskas mööda lasta. Koer näis aga selle üle sootumaks pahaseks minema, ei jäänud enam lindu leides seisma, vaid tormas pääle. William ei püüdnudki teda vaigistada ega talitseda, naeris päälegi, kudas linnud parinal lendu tõusid. Ta virutas palja lennuparina pääle püssi tühjaks ja oli rõõmus, et ta paugutada võis. Tal ei olnud ka tahtmist neid surmata. Ta oli rõõmus, et ta mööda metsa võis ümber hulkuda ja neid hirmutada. Oma kalli jahiga ei pannud ta tähelegi, kudas paks pilv lõuna poolt üles kerkis. Esiteks sirutas ta ähvardades pikad mustad sarved üles taeva poole; selle järel tungisid nagu valmistatud teed mööda paksud pilverünkad edasi; veel tagapool – sääl oli pilv juba helesinine ja venis nii tasakesti ja tähelpanemata paksude rünkade järele, nagu pall siledat sööti mööda külapoisi visates edasi veereb. Terve pilv sündis nagu pimeduses, nagu varjaneks temas mõni kättesaamata saladus. Ainult metsas kuuldi puid temast nagu juttu ajama, aga ka see sündis ajuti. Terve loodus nagu ootas midagi. Lindude laul vaikis. Vihmakass kiunus valusasti. William ei pannud enne pilve tähele, kui ta juba päikese kinni kattis. Nüüd alles tõstis ta oma silmad üles, vaatas pilve poole ja ütles pikkamisi järele mõteldes: “Aa! Või juba nii kaugel. Aga kust ma varju pean leidma.” Ta hakkas heinamaade poole minema. Läks ta nii kärmesti, kui ta ka läks, aga pilv jõudis iga sammu pääl temale lähemale. Pilv tormas tema kannul välgu leekivaid jooni ühele ja teisele poole laiali loopides ja kärgatas iga kord nagu uhkustades. Pilv sihises ja visises, nagu oleks tal aurumasin ees olema. Esimesed tibad kukkusid Williami käte pääle. Ikka kärmemini tõttas ta edasi. Juba paistis eemalt heinaküün. See näis tühi olema: hein oli alles tegemata. Välk sähvis ja kõue kärgatas tema kannul; vihma tuli kui oavarrest. William oli juba küüni juures ja oli valmis sisse minema, sääl leidis ta aga oma õnnetuseks, või õnneks – ta ei teadnud seda isegi – ühe naisterahva eest. William pani oma teise jala üle uksepaku juba küüni; niipea kui ta aga seda naisterahvast nägi, kellel niisamati kohmetanud nägu oli kui temalgi, jäi ta uksepaku pääle seisma ja oli silmapilgu kahevahel, kas sisse astuda või välja ulu alla jääda. Ta tõmbas oma jala küünist tagasi. Koer pistis ka oma pää üle küüni uksepaku sisse ja oli valmis küüni hüppama, niipea kui ta aga võõrast nägi, langesid ta kõrvad veel enam lüngu, vaade muutus veel haledamaks ja ta tõmbas haleda niuksumisega oma pää küünist peremehe järele tagasi. William läks küüni ulu alla, aga ta ei saanudki veel sinna, kui kaunis madal, aga mahe naisterahva hääl küünist järele hüüdis:

“Jahimees, ärge mind häbenege ühtegi, tulge aga küüti, vihm ei heida ju nalja. Päälegi, see ei ole ka meie küün, mina olen niisama võõras kui teiegi.”

Ta vaatas kõneleja poole, nende silmad juhtusid vastastikku. Mõlemad vahtisid üksteise pääle. William hakkas argselt küüni kobima. Vihma sadas veel tublimini. Williami rind oli ju ennegi argtust täis, sest et ta naisterahvaid üleüldse kui tuld kartis, aga nüüd kippus see argtus ka tütarlapsele kallale. Kõik tema jutul ja rõõmul jahimehe kartuse üle oli täiesti ots. Kui William küüni oli astunud ja parajat kohta oma seismiseks otsis, asus koer, kes ka nagu aru hakkas saama, missugune vilets lugu tema peremehe ja võõraga on, nende kahe vahele ja vaatas kord peremehe, kord võõra pääle, nagu tahaks ta kõik asjad hääks käända.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.