Anton Tammsaare - Ärakadunud poeg

“Kui vana sa oled?” küsis ta selle järele Kusti käest.

“Seitsme aastane, kaheksama pääl,” vastas poiss ja viskas silmapilguks oma suured tungivad silmad Williami pääle; pärast laskis ta aga nad jällegi oma sõrmede pääle vajuda, mis odrapäid nokitsesid.

“Kas sa lugeda oskad?” küsis noorherra. Poisil oli häbi, et ta mõned tähed tundis, ja ei vastanud mitte kohe. Ema ruttas temale abiks.

“Talvel voki taga istudes ma ikka õpetasin teda, tähed sai juba tundma, aga kokku ei oska suurt veel ühtigi veerida. Aga “Isa meie palve” õpetasin ma temale juba ammugi selgeks ja ka ühe söögipalve.”

Ema sõnu kuuldes langes Kusti pää arglikult allapoole ja häbipuna värvis tema päivitanud paled veel punasemaks.

“Ära häbene ühtigi, ega see häbiasi ole “Isa meie palvet” mõista. Kas sa oskad mulle selle palve pääst ära lugeda?” kõneles William lahkelt “kallile” Kustile.

Kusti pää langes veel madalamale ja paled läksid punaseks nagu keedetud vähk.

“Noh, mis sa ootad, pane käed risti ja hakka lugema, kui noorherra käsib,” sundis ema.

Poiss ei hakanud aga veelgi pääle.

“Loe aga pääle, mis sa kardad, ega ma sulle kurja ei tee. Kui sa ilusasti palve ära loed, siis nõutan ma sulle aabitsa, kust sa lugema võid õppida,” seletas William poisile.

Poiss nokkis kärsitumalt odrapäid oma peos, aga ei hakanud mitte lugema.

“Oh sa sõge, mis sa ennast sundida lased. Viska odrapääd maha ja hakka lugema,” käskis ema omalt poolt.

Poiss aga ei visanud mitte odrapäid maha, pani niisamuti käed risti ja luges palve ühe joonega ära. Kui palve otsas oli, punetasid poisi kõrvad helendavalt. Pää oli tal sootumaks rinna pääle vajunud. Harva viskas ta oma silmad noorherra poole. William võttis viieteistkümnekopikalise hõberaha taskust välja ja andis Kustile. Naerujoon lehvis üle poisi huulte; ta võttis raha vastu.

“Löö noorherrale patsi ja anna käele musu,” käskis ema.

Poiss võttis argliselt noorherra käe, lõi patsi ja andis oma karedate huultega tema pehmele käeseljale musu. Selle pääle jättis noorherra jumalaga ja läks ära.

Mõni päev pärast Ussimäel käimist istus William Greenberg R. mõisa rohuaias pingi pääl, paksude nõretavate oksadega kaskede all, mida jumal teab missugune suur herra oli istutada lasknud, vist küll siis juba, kui alles mõnel mehel Eestimaal täieline taevas oli, kuna aga teised oma põlve põrguga oleks olnud valmis ümber vahetama. William oli sügavatesse mõtetesse vajunud. Tervel omal eluajal ei olnud ta miski asja üle järele mõtelnud, aga täna, siin üksi olles, tungisid temale mitmesugused mõtted tahtmata pähe. Terve tema möödaläinud elu lendas oma sündmustega tema silmade eest läbi …

Lugeja tahaks ehk hää meelega teada saada, kes meie noor tuttav õieti on, kuidas tema elanud, mis teinud.

Sündimise poolest oli William selge sakslane, mispääle ta Eestimaal võis uhke olla, kui aga üleüldse selle pääle uhke olla võib. Tema ema oli ühe T. linna vaese kodaniku tütar, läks vanemate soovil Herbert Greenbergile, kes R. linna saksa koguduse pääle abiõpetajaks sai, mehele. Kuid õnnetuseks suri õpetaja Greenberg liig ruttu ära ja jättis oma noore abikaasa nelja-aastase pojaga maha. Williami ema Luise kandis oma poja kasvatamise eest väga vähe hoolt. Tema ei armastanud poissi, kes näo poolest kadunud abikaasat alati meelde tuletas, keda tema iialgi ei olnud armastanud. Hoidjaks ja järelevaatajaks tema juurde võttis ta soovituste teel ühe eesti vanaeide, kes küll väga hästi saksa keelt mõistis, aga kes ka oma emakeelt ei olnud ära unustanud, ehk ta küll juba lapsest saadik saksu oli teeninud. Tema teine vigane silm ja sügav arm näo pääl tuletasid temale sagedasti, viimasel ajal ka alati armuliste herrade “häätegu” meelde, et ta ihu ja hingega ei olnud oma isandaid nii teeninud, nende tahtmisi nõnda täitnud, nagu nemad seda oma hellitatud liha põletavate erkude sunnil hääks arvanud. Kui vana Ädu Williami hoidjaks sai, kes “häätegijate” herraste sugulane oli, ärkas rõõmustav tundmus tema rinnus elule. Kibeda naeratusega vaatas ta rõõmsa poisslapse pääle ja sõnas: “Mis küll sinust peaks saama?” Poiss aga nagu naeratas temale vastu: “Mis muud kui suur herra.” Aga vale. Naeratus oli eksiteel. Ädu ei teadnud isegi, mis tema kaitsealusest pidi saama. Tema hakkas teda oma viisi kasvatama. Missugust teed selle juures käia, ei teadnud ta mitte. Ta ei teadnud ka seda, et lapse loomus savi on, millest harjunud meister kõik võib teha, mis temale aga mõttesse tuleb. Ta arvas aga paljalt: eks midagi ikka tule. Kui William kümne aastaseks sai, andis ema teda ühte kaunis peenikesesse saksa erakooli pansioni, kus tema pahasid elukombeid arvati parandada võida. Ädule anti muidugi “hundipass” kätte. Poiss oli ka päris hukas juba. Saksa keelt ei tahtnud ta enam hää viisiga kõneledagi. Ta põlgas teisi koolipoissa, hoidis nendest eemale, hakkas tihti uulitsapoistega kõnelema, sai nendega riidu, aga ta pidas neid siiski ennemini sõpradeks kui koolivendi. Mispärast? Seda ei teadnud keegi. Vist ka tema ise mitte. Niisuguste tempude pärast sai William muidugi alati noomida, aga parandamist polnud sugugi näha. Ta ajas nagu jonni, ehk see temal ka tihtigi silmapisaraid maksis. Esialgu küsis laulu kooliõpetaja ükskord Williami käest, et kas tema ka oskab ühtegi laulu pääst ette laulda. See vastas nagu uhkusega, et ta ka mitugi laulu mõistab. Kooliõpetaja käskis laulda. Oma imestuseks kuulsid kõik Williami ühte vana eesti rahvalaulu laulma hakkama. Mõned koolipoistest, kes eesti keelt mõistsid, pistsid laginal naerma, teised vaatasid aga imestusega, kolmandad põlgtusega ja kahetsusega ärarikutud poisi pääle. Oli ka niisuguseid, kes hääl meelel teda osatama hakkasid. Oma osatamistega tegid nad Williami meele pahaseks ja ajasid tema käest lauluviisi segamini, mida ta sellesama maheda, temale meeldiva tooniga püüdis läbi laulda, nagu seda vana Ädu tema kuuldes nii mitu korda oli teinud. William jäi vait; ja kui ta aru sai, et kõik teised tema üle naersid ja et ka kooliõpetaja nii imeliku pilguga tema pääle vaatas, tõusis temal häbipuna palgesse, ta lõi silmad maha ja hakkas nutma. Ta isegi ei teadnud, mispärast ta just nutma hakkas. Oli ta ju nii mitu korda uulitsapoiste, oma hääde sõprade käest mõnegi hää kõrvalopsu saanud, aga iialgi, säält maalt kust tema mälestas, ei olnud pisarad tema palgeid niisutanud. Aga nüüd tungisid nad tahtmata temale silma, jooksid sirinal mööda palgeid maha. William tundis ennast nii üksi olema, ta oli nagu võõra rahva hulgas, kes teda ei mõista ega tema mõtetest aru ei saa. Naerusihin tõusis poiste hulgas veel suuremaks. Koolmeister vaigistas peagi seda. Nüüd seletas kooliõpetaja mahedate sõnadega Williamile, mispärast teised teda naeravad, ja ei käskinud teda iialgi niisuguseid laulusid enam laulda, sest see olla väga rumal. Häbistatud poiss nuuksus veel natuke aega, pühkis siis silmad kuivaks ja jättis nutmise järele. Sest ajast saadik vaadati enam tema järele, et ta ühegagi enam oma endistest sõpradest kokku ei saaks. Püüti temale alati selgeks teha, mis sugust ta on, ja et tema endised sõbrad harimata ja rumalad talupojad on, kelledel midagi kõrgemat tundmist rinnas ei ole ja kes kõiges oma elamises väga toored on. William leidis need sõnad nagu õiged olema, siiski ei suutnud ta oma endiseid sõpru unustada. Kord, kui teda jälle õpetati ja manitseti, tuli temale järsku küsimine meelde: mispärast elavad need “talupojad-eestlased” nii mustasti ja ropusti, nagu temale alati seletati ja mida ta õige tundis olevat? Kas tõesti ei olegi siis nendel seda püüet, et nemad niisama elaksid kui meiegi, või on nemad üleüldse üheks peenikeseks inimesesoo teotuseks loodud? Nende küsimiste pääle ei osanud tema mitte midagi vastata, tema lapselik teadus ei võinud temale midagi selgeks teha. Need küsimisedki kippusid vahel tema meelest ära kaduma ja kadusid ka viimaks. Nende asemel tõusid aga teised, ja rahu ei leidnud William oma südames iialgi.