Anton Tammsaare - Ärakadunud poeg

Perenaine seisis kesk põrandat ja vaatas, kuidas noorherra sõi. Ta tahtis nooreherraga juttu teha, aga ei teadnud, mis asjast pääle hakata. Noorherra ei andnud temale aga palju aega mõtlemiseks, vaid küsis:

“Mis teie talu nimi on? Ma olen siit ümberkaudsed kohad kõik ammugi läbi käinud, aga siiski siin olen ma esimest korda.”

“Või noorherra ei teagi meie talu nime!” ütles perenaine pool imestades, nagu oleks nende talu nimi kõigile pidanud teada olema. “Meie talu nimetatakse Ussimäe taluks.”

“Ah, kas see ongi see Ussimäe talu, millest nii palju kõneldakse. Noh, siis olen ma seda nime juba ammugi kuulnud,” ütles William.

“Jah, eks meist kõneldakse ilmas muidugi palju, nagu mõnest imeloomadest, ehk võta kõik kinni, mis kõneldakse. Aga meie elame ikka edasi päevast päeva. Viimati käis armuline paruniherragi meid vaatamas, kuldaväärt herra, lubas meile uue elumaja ehitamiseks palke anda, aga saame näha, kuidas see jääb. Ma andsin teisele veel hulk munegi, ehk oleks veel väikesed kanamunad olnud, ei, päris suured mets-sinikaela munad, mis karjapoiss metsast koju tõi. Armuline parun imestas veel, et kust ma nii suured kanamunad olen võtnud, ma ütlesin, et mul suured kanad on, säh, ega tohi siis ütelda, et pardi munad on, kohe kisa lahti: parun ei salli seda, tahab ise jahi pääl käia.”

William naeris oma südames. Ta oli ju ise sellestsamast mõisast, mille parunist perenaine jutustas.

“Ega teil ostetud koht ole?” küsis William.

“Aah, ostetud! Ussimägi ostetud koht! Kust noorherra selle pääle tulevad? Vaata iga päev, et hambaid varna ei viska, millega sa siis seda kohta, kuulust Ussimäge, ostad. Kuusiksaare eit on mulle mitu korda ütelnud, et meie olla kui kärbsed sõnniku hunniku pääl, ja see on selge tõsi. Mis siin on? Kevadel on ta just paras mäeküngas, kuhu ussid vee seest endid päikese paistele võivad välja ajada ja soojendada. Aga ega siis armuline paruniherra ei usu seda, kui me oma häda talle kaebame, tahtis mineval aastal rentigi kõrgendada. Jaan sõitis uue vankriga mõisa, herra juhtunud nägema, kohe küsima, kust uue vankri oled saanud? Tähendab, koht toob hästi kasu. See aga ei olnudki meie oma vanker, oli koguni Mäossaare peremehe oma. Ehk mis paruniherral sest viga on, kuidas meie siin elame; kui meie siin ka nälga peaksime surema, see on ju herral ometi üks ta puhas: üks talutaat ees ehk taga. Meie peame aga ise selle eest muret kandma, et hästi oskame “kintsu kaapida”, ehk siis ikka ennemini kuidagimoodi paremuse lootust ole.”

Perenaine mõtles natuke aega.

“Ega noorherra ei karda üksipäini kambri jäädes?” küsis ta.

“Ei karda,” vastas William.

Selle pääle astus perenaine kambrist välja.

Kui perenaine oli kambrist välja astunud, hakkas William nagu julgemalt ja uudishimulisemalt ringi vaatama.

Tõesti, õigust ütelda, maja oli seestpoolt seda nägu nagu kaks-kolmkümmend aastat tagasi enamasti kõik talukambrid Eestimaal olid; nüüd aga näeb sarnaseid hooneid harvasti kusagil pimedas “kõrbenurgas”. Kambril savipõrand, ümmargustest palkidest lagi ja seinad, millede vahed lubjast valgendatud saviga on täis visatud, pahemat kätt ukse kõrval on soemüür, mille kõrval nöör on, kuhu pääle perenaine väikese lapse särgi ehk mehe kaelarätiku laupäeva õhtul kuivama paneb. Soojamüüri pääle on simps tehtud, kus mitmesuguseid väikseid asju hunnikusse on aetud: päähari poolkulunud harjastega, seebitükk, poolikud hobuserauad, roostetanud naelad, paar pussnuga ja palju muud, mille kõikide vahel prussakad jooksta vilavad. Seinade pääl on mitmes kohas nagid ülesse pandud, kuhu riideid võib riputada. Veel on seina ääres paar algupäralises karvas, “suitsupoleeris” sängi, kust seest õled tuimalt välja vahivad: neil on siin juba ammugi kõik tuttav ja nad ihaldavad vist ammugi siit lahkuda. Kaks, kolm harkis jalgega järgi seisavad tõsiselt, iseenese väärtust ära tundes, kesk põrandat; nendest natukene eemal seina ääres seisis üks hunditõlli lehtedest põhjaga tool, mis aga suutumaks lagunenud ja ripakil oli. William vaatas ka nüüd seda, mis pääl tema ise istub. Oma imestuseks nägi ta oma all uut tooli, valgetest hunditõlli lehtedest põhjaga.

Korraga ärkasid tema sees nagu kahetsevad mõtted: ka see näruse põhjaga tool oli ükskord uus olnud, ka teda oli ükskord üksnes võõrastele antud, aga nüüd on tema aeg mööda, tema õnneajale on kell löönud; nõndasama saab ka see uus tool kõrvale jäetud ja seisab kord norus pääga kusagil seina ääres, ja tema aukoha võtab mõni teine, nüüd alles alustamata tool ära. Söögilaud oli kahest paksust kuuselauast – õigemini lõhust – kokku pandud, mis aga nagu vihavaenus teineteisest eemale pugesid, selle pääle vaatamata, et nad altpoolt küljest kahe põõnaga ja keskpaigast mitme salapulgaga üksteise külge olid kinnitatud. Toiduriistadele olid kärbsed oma jäljed külge jätnud, mis nagu mesilase pere siin ümber sumisesid; siiski maitses toit noorherrale väga hää. Kui ta oma isu otsas oli, lõikas ta ka koerale hää kamaka leiba, mida see ahnelt õgima hakkas. Natukese aja pärast läks ta välja.

Perenaine istus jällegi väljas muru pääl ja õmbles särki. William andis temale toidu eest ühe rubla, mida ta esiteks sugugi vastu ei tahtnud võtta, pärast aga ometi päris rõõmuga peos hoidis.

Korraga hüüdis üks: “Uuh!”

William tõstis silmad sinnapoole, kust hääl kostis; kõrge nõgeste ja odra vahelt, mis siin toa juures kaunis lopsakas näis olema, paistis valge sasis pää välja, mis ennast, nagu näha, varjata püüdis. Perenaine vaatas naeratades sinnapoole. Natukese aja pärast kerkis pää kõrgemale ja kaks suurt halli pärani lahti aetud silma vahtisid uudishimulikult otsaesise pääl olevate juuksesalkade alt välja Williami pääle.

“Kusti, tule siia!” hüüdis perenaine, kui William oli käskinud poissi oma juurde kutsuda.

Poiss tuli häbelikult, kahte, kolme odrapääd peos hoides ja nende pääle vahtides, ligemale. Tema riideks oli ainult pikk määrdinud särk.

“Ah sa kuri vaenlane, kuhu sa oma püksid oled pannud, palja särgiga tuleb noorherra juurde? Kas sul häbi ei ole ka? Kus püksid on?” rääkis Maidi – nõnda on Ussimäe perenaise nimi – pool naerdes.

“Ma viskasin püksid aia otsa, mis tühje palavaga kanda,” ütles poiss nagu täiemeheliselt, ise aga oma tarkuse pärast punastades.

William kuulas tähelpandlikult poisi sõnu, mida see nii tõsiselt ütles. Kusti silmnägu, kael, käed ja jalad, mis millegagi päikese eest varjatud ei olnud, olid tõmmuks põlenud. Jalgade ja käte pääl oli nahk hirmsasti ära lõhkenud, mis küll kevadise vilu tuule süü oli ehk, nagu Maidi oma kalli Kustile ütles:

“Jookse sa, jookse palja jalu muda ja pori sees välja mööda, küll kured külvavad naerid sulle jalgade pääle.”

Paari päeva pärast tundis “kallis Kusti” tõesti, et õhtul magama minnes jalad kipitsesid. Kusti kaebas virisedes oma häda emale ja tegi sääljuures nii vingus näo ja mokad. Ema vastas aga:

“Paras, paras! Eks ma keelanud sind jooksmast, aga kas poiss kuulab.” Siiski võttis ta tüki searasva ja võidis õhtul poisi jalad üle. Kusti käis hommikul oma rasvaga võitud jalgadega nii hää meelega ja talle ei tulnud meeldegi, et ta jalad eila õhtu olid kipitanud.

Ehk küll Kusti nägu päikesest tõmmuks oli kõrvetatud, siiski meeldis ta Williamile. Kõige enam tähelpanemist noorherra südames äratasid poisi suured silmad ja lai kõrge otsaesine.

“Kas tõesti niisugusel suurte silmadega poisil mitte midagi kõrgemaid loomuandeid ei ole, nagu minu võõrasisa kinnitab? Seda ei taha ma mitte uskuda, enne kui ma oma silmadega olen näinud,” mõtles William iseeneses.