Anton Tammsaare - Ärakadunud poeg

Kui William oma silmad ära oli pesenud ja ennast uuesti riidesse pannud, tuli toatüdruk ja kutsus teda herra juurde. Esimene kord sündis see tema mõisas elamise ajal, et parun Birk teda oma jutule laskis kutsuda. William läks.

Ta astus mõisa kabinetti, kus ta paruni pehmes leentoolis istumas ja sigarit suitsetamas leidis. Birki silmis paistis täna midagi iseäralikku: see paistus oli nagu isalik õrn tundmus oma viletsa võõrapoja vastu, või pahameel ja viha. Kui William temale hääd hommikut oli soovinud, käskis parun teda oma vastu tooli pääle istuda. Juba sellest mõistis William, et parunil midagi südame pääl on.

“Istu siia,” ütles parun, “ma tahan sinuga täna midagi rääkida. Meie elame ühes majas ja peame õiguse pärast isa ja poeg olema, aga siiski pole meie üksteisega mitte üht ainust sõna rääkinud, kuna aga seda ammugi oleks vaja olnud. Päev läheb päeva järele, nädal nädala järele, kuu kuu järele, ja ometi oleme meie teineteisele alles tundmata, mitte küll näo järele, aga oma arvamiste poolest, vaadete poolest elu pääle. Meie oleksime võinud veelgi mitu hääd aastat nõnda ära elada, ilma et mina sind oleksin lasknud enese juurde kutsuda. Eila õhtul aga tuletas S. mõisa herra mulle mu isalikka kohusid meelde ja ma tundsin, armas poeg, et ma mõneski tükis sinu ees süüdlane olen …”

“Parun Birk, teie ei ole mulle iialgi paha teinud,” rääkis William vahele.

“Väga tõsi, aga ega ma hääd ka pole teinud, ja mis vanem see on, kes oma lapsele üht teragi hääd ei märka teha. Ehk kelle eest on mul hoolitsemist? Mitte kellegi eest. Omal mul lapsi ei ole, seda sa tead juba isegi. Sina üksi oled mul ainus laps, kui ka küll paljalt nime poolest, ja siiski olen ma nii hooletu. Ma püüdsin sinu hääks esiotsa midagi teha, aga see kõik oli teisiti kui kord ja kohus.”

William tõstis oma silmad võõraisa pääle ja selle nägu näis temale nii iseäralik olema.

“Ma ei taha pikemalt tühje sõnu kulutada, vaid ütlen otsekohe sulle, poeg, oma päämõtted välja: ütle ometi, mis peab sinust saama? Sa oled juba ise praegu mehepäevade sees ja ometi elad sa nagu väike lapsuke, kellel millegi asja ette muret ei ole. Tõesti, ma ütlen, mul on kahju sinust, armas poeg. Kui sa ka minu poeg ei olekski, kui sa ka sootumaks võõras oleks, keda ma korra olen näinud ehk kellest ma korra olen kuulnud, juba siis tõuseks mu rinnas kahetsus, sest sa oleksid juba niisugusel korralgi kõige vähemalt mu suguvend olema ja mulle on iga suguvend, iga isamaa poeg armas.”

“Paruniherra, ärge kõnelge nõnda, nagu oleksite teie minu ees süüdlane.”

“Armas poeg, ära ütle minule “teie”, see on mulle võõras. Oleme ja elame edaspidi tõesti kui isa ja poeg, see on mulle nii meele järele.”

“Parun Birk, ärge tehke enne meie vahel niisuguseid seadusi, kui meie teineteist veel täiesti tundma pole õppinud. Aga see kõik on tühine, astume edasi või tagasi, ma isegi ei tea. Mitte teie ei ole minu elukäigu juures süüdlane, kui sääljuures üleüldse keegi süüdlane peaks olema. Ma sain elus selleks, mis ma praegu olen. Aga ma olen oma vanematele ja iseenesele kadunud – olen ärakadunud poeg …”

“Meie võime ju veel kõik hääks pöörata,” rääkis parun teda vaigistades.

“See on hilja. Teie tuletasite oma poega meelde, kui ta oma südames juba isegi otsusele oli jõudnud. Teie ehk mõtlete, parun Birk, et ma elu üle kahetsen. Mitte sugugi. Eile õhtul, see on tõsi, siis lendas mõnigi imelik kahetsuse mõte minu pääst läbi, aga see kadus peagi. Mul on kindel nõu südames selleks tõesti saada, kelleks mind on kasvatatud. Lihtne eit kasvatas mind lihtsaks inimeseks ja selleks tahan ma saada. Sellepärast olen ma juba lapsepõlves palju pidanud kannatama. Ma tunnen, et ma sellesamale teele ka tulevikus jään.”

“Ma näen, sul on tõsi taga, aga mina ei või sinuga siiski ühes nõus olla Mis arvad sa sellega võita, kui sina seda ümbrust, kes sind täiesti tunneb, keda ka sina paremini tunned kui seda seisukorda, kuhu sul soov on saada – katsuksid maha jätta, temale selga pöörata, teda kui võõraks pidada ja üht teist armastada. Mis tahaksid sa siis teha, kui see ümbrus, see rahvas, kelle poole sa tõttad, sind vastu ei võta, sind põlgab, vihkab, kiusab? Armas poeg, mida varem sa oma tõsiste sõprade poole pöörad, seda kergem saab sul omal olema. Ehk kas sa siis oma vanemate häbist ilmarahva ees midagi ei hooli?”

“Mul ei ole midagi, mis mind nende sõprade külge seoks. Ma ei tunne neid, nende rõõmusid, nende tahtmisi, nende elunõudmisi. Teie muretsete, parun Birk, selle üle, et kas mina teistes ringkondades, kus ilmavaated ja arvamised koguni teised, tõesti rahu saaksin leidma. Ma loodan seda.”

“Need on kõik unistused – selged unistused. Selle vastu annaksin mina sulle nõu näituseks valitsejaks hakata õppima. Teoorialikku teadust ei ole selles ametis palju tarvis, ja oled sa selle ameti ära õppinud, annan ma sulle oma mõisas kohe koha, pääle seda soovitan sind kusagile suurema koha pääle. Nõnda teenid sa natukene raha, tädide käest pärid ka, noh, mina aitan ka niipalju, kui minu jõud ulatab, ja nõnda võid sa viimati omale mõisa rendi pääle võtta, pärast ka ära osta – ja sa oled ise oma isand. Olgu küll, et meie õigused siin kitsamaks lähevad, aga ega meie siis nii arad ei ole; pole meie esivanemadki seda põlve kergesti kätte saanud, mispärast siis meie mitte sugugi vaeva ei taha näha. Teed sa hoolega tööd, siis oled sa varsti kõigist suurtest raskustest läbi. Ei taha sa aga minu nõu järele teha, mis arvad sa siis oma tulevikus võita. Viletsaks vingerdajaks saad sa, viimaks veel töömeheks, kes oma armuliste herrade ees peab noogutama. Minu nõu on ikka, armas poeg, et mõtle hästi järele ja anna mulle kindel vastus alles mõne aja pärast.”

Parun Birk vahtis teravalt oma poja pääle, see aga ei teinud sellest asjagi, vaid vahtis tummalt oma ette parkettpõranda pääle. Ta oleks ehk varsti oma arvamistest lahku löönud, kui parun veel oleks viitsinud teda selle joonega noomida, aga ta oli juba vist tüdinenud. Ta võttis Williami parema käe ja ütles:

“Veel kordan ma, mõtle hästi järele, mis sa teed. Pööra ümber, kui veel hilja pole! Pööra ümber, kui sind omaksed pole veel maha jätnud ja võõrad ära tõuganud, aga pärast, kui see kõik on sündinud, saab see sinul palju raskem olema. Meie ehk näeme üksteist peagi jälle.” Vana parun surus veel kord oma võõrapoja kätt ja nad lahkusid. Imelik näis Williamile paruni kõne olema. Ta oli paljugi kuulnud, mida ta enne ei teadnud. Jällegi tõusis ta rinnas kahetsus, miks ta midagi polnud õppinud ega lugenud, aga see kõik oli nii üürikeseks.

“Kas pidi tõesti paruni sõnades ka sugu tõtt olema,” mõtles William. “Neil on ainult häbi. Mis võib siis minust muud saada kui põlluharija. Nemad uhkustavad oma sugu pääle.”

William oli nii kangesti oma mõtetega ametis, et ta sugugi tähele ei pannud, kuidas ta mõisa karjalautade poole läks. Alles sääl ärkas ta oma uimastusest. Ta pööras ümber ja läks kiirete sammudega jällegi ülesse oma tuppa.

William oli umbes tund aega üleval oma toas. Piinavaks, kitsaks ja pisikeseks näis temale ta väikene tuba minema. Ta nägi oma toa seinu pikkamisi, pool arusaamatalt koomale vajuma, temale liginema, et kui ta siin kauemini oleks istunud, siis oleksid nad teda peagi ära lämmatanud ja tema ots oleks siinsamas olnud. William tõstis oma silmad ülesse ja nägi püssi, mis tema aseme kohal seina pääl rippus. Ta tõusis nagu palavikus oma tooli päält üles, võttis püssi varna otsast, viskas ta õlale, pani jahikoti kaela ja läks kärmesti oma toast välja. Mõisa õuest läks ta nobedate sammudega, iseenese ette maha vahtides üle. Viimaks tõstis ta oma silmad üles ja vaatas kaugele kaduva kasemetsa ja soo pääle, mida ta nii hästi tundis ja kus ta nii mitmed päevad lõbusasti oli mööda saatnud. Nüüdki kadusid jällegi kõik endised mõtted tema pääst, ta tõstis oma pää püsti ja vahtis peagi rõõmsal pilgul metsa poole. Hommikune kaste oli juba ammugi kadunud. Rukkiväli, mis tema paremal pool kõrval seisis, sahises lustilikult; mesilased sumisesid tasakesti rukkikõrte vahelt läbi lennates. Nende sumisemine oli nagu kurvatooniline; nad kurtsid vist selle üle, et sirp varsti oma tööd siingi saab lõpetama. William pööras silmad koera poole. Ah, kui lustik ja rõõmus oli selle nägu, kui ta mööda heinamaad jooksis ja aeg-ajalt oma peremehe pääle vaatas. See lustilik jooksmine ja need pilgud, mis ta Williami poole viskas, ajasid selle endised mõtted täiesti laiali. Korraga hakkas William vilistama. Ka Neero sai aru, et peremees nagu teiseks muutus, ja traavis veel rõõmsamini edasi. Juba oligi William metsas. Varsti paukus püss ja mets hõiskas temale rõõmsalt vastu. Kõik oli nii lapselik, nii mureta. William oli nagu omaste keskel. Karja kellade kõlin, vikati luiskamise helin, heinaliste laul – see kõik kiskus teda oma poole.