Anton Tammsaare - Kuningal on külm

Kuningas

Narr, Joosep

Noorteener, Mathias

Teener

Toaneitsi

Väeülem

Kirjaülem

Siseülem

Välisülem

Varaülem

Põlluülem

Karjaülem

Hüveülem

Ülempreester

Karlo

Angela

Isa

Ema

Pealik, valvurid, sõdurid

Aeg: olevik

Koht: olematu maa Euroopa taladel

(Ruumikas neljanurgeline tuba. Keskel suur laud paari tooliga. Teised toolid paremal seina ääres. Laua tagaotsas kõrgend, kus torkab silma midagi aujärje või mahuka tugitooli taolist.

Toa kolmest uksest kaks on tagaseinas: üks lauast pahemal – kuningale, teine peaaegu paremas nurgas – teenritele. Kolmas uks, kust tulevad ülemad, asetseb paremas seinas.

Eesriide kerkides põleb laual küünal ja noorteener Mathias tõstab toole laua äärde. Kostab vali koputus paremalt tagaseina ukselt, aga noorteener ei võta seda kuuldavakski. Alles kui uks hakkab mürtsuma, läheb ta aeglasel sammul avama.)

NARR (astub sisse, kummaski käes haruline küünlajalg süütamata küünaldega; valgete juustega, kõhn ja kortsunud nägu; räägib vanainimeslikult pisut sosinal ja tödinal, siiski arusaadavalt; samm käbe, kuid kangete liikmete tõttu lohisev). Miks sa kohe ei avanud, kui ma koputasin?

NOORTEENER. Aulik narr, kuidas said sa koputada, kui sul kummaski käes oli raske küünlajalg?

NARR. Jalaga, sa ninatark noorteener.

NOORTEENER. Aga ma ei võinud ometi teada, et aulik narr taob jalaga kuningakojas vastu ust.

NARR. Pea siis meeles, sa noorteener: seda võivad kuningakojas ainult kuningas ja tema narr.

NOORTEENER. Kuningakojas peab alati teine käsi koputamiseks vaba olema, nõnda on käsk.

NARR. Nõnda on õpetus, mitte käsk. Aga ükski kuningas ja narr ei võta õpetust. Käsk on, et noorem peab vanemale avama.

NOORTEENER. Ma ei võinud teada, et ukse taga on vanem, ja sellepärast pidin ma oma seisusele, oma teenriaule mõtlema, mis on ka narri au. Mitte iga näraka pärast kohe joosta, ütled sa ise alati. Las jooksevad ja lömitavad teised kuningakojas, mitte teenrid ja narrid.

NARR. Õige, õige, väga õige! Las jooksevad ja lömitavad teised. Las lömitavad suured ja rikkad, mitte meie, kes oleme ausad teenrid, iseteadlikud kuninga sulased. Kuningas ise ütleb mulle alati: Joosep, mu auväärt vanateener ning narr, kaitse oma au, sest kuninga sulase au on ka kuninga enda ja tema koja au. Ülemad tulevad ja lähevad, sest ühel raiutakse pea otsast, teisele tehakse kaelakiike, kolmas saab vangirauad, neljas lastakse muidu niisama joosta, aga meie, teenrid, jääme. Sellepärast peame meie ülematele õpetama kuningakoja au ja seisust.

NOORTEENER. Kuningas loodab oma teenritele ja sulastele.

NARR. Kuningas loodab minule, oma vanateenrile ning narrile. See on tema kuningapõlve algusest saadik nõnda.

NOORTEENER. Oled siis sina juba nii kaua kojanarriks?

NARR. Õieti oleksin mina pidanud kuningas olema, aga saatusemäng otsustas teisiti. Kui me kuningaga alles noored olime, kangelast mängisime ja röövimisest elasime, siis ei teadnud keegi, kas või kes meist kuningaks saab. Meis oli ainult nii palju vahet, et mina mõtlesin ja kavatsesin, tema tegutses. Nõnda saigi temast ühel ilusal päeval kuningas ja minust kojanarr ning teener. Millalgi ütles kuningas selle kohta: tead, Joosep, on hea, et sa kuningaks ei saand, sul poleks ühtegi nii truud teenrit olnud, nagu oled sina, ja nõnda oleksime mõlemad võllas kõikunud.

NOORTEENER (uskumatult). Ütles kuningas tõesti nõnda?

NARR. Just nõnda! Aga nõnda räägib ta ainult minuga, sest meie oleme siin kojas üks. See on meie koda, kuninga ja tema narri koda. Olla narriks, see on auamet, sellepärast saangi ma ainult vanateenri palga. Narri mängin ma tasuta, kuigi narrimäng on kuningakojas raskeim osa.

NOORTEENER. Küll tahaksin mina kojanarriks saada!

NARR. Kõik tahavad seda, kuningas isegi tahaks mõnikord.

NOORTEENER. Tahaks kuningas seda tõesti?

NARR. Ja kuidas veel! Alles hiljuti ütles ta mulle: Joosep, kui sa teaks, kuis ma sind kadestan. Miks pole mina narriks loodud nagu sina! Aga ma lohutasin teda ja ütlesin: kuningas, see on jumala tahtmine. Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja. Kust võtta igale inimesele aru, kes tahab narriks saada!

NOORTEENER. Aga sa oled juba vana ja sured ära, kes saab siis kojanarriks?

NARR. Sureb narr, siis sureb ka kuningakoda. Viimase narriga kaob viimne kuningas.

NOORTEENER (pilkavalt). Narr, seda peaksid sa kuningale endale ütlema.

NARR. Olen juba öelnud.

NOORTEENER. Tegi see temale väga nalja?

NARR. Väga! Lubas lasta mul pea otsast raiuda, et näha, kas ühes minuga kaob ka tema. Aga kui ma talle ütlesin, et mina oleksin siis esimene narr, kes pea kaotab, ja et sel võiksid ometi saatuslikud tagajärjed olla, ütles ta: hea küll, Joosep, jätame pealegi sul pea otsa. Nõnda on see tänapäevani.

NOORTEENER. Kuningas on väga armuline.

NARR. Kuningas on ainult oma narri vastu armuline.

NOORTEENER (astub akna juurde). Kas võiks akna avada, kuumus tapab ära?

NARR (ärevalt). Jumalapärast, seda mitte!

NOORTEENER. Mis narritemp see siis jälle on?! Väljas on kõrvetav päike, sees on ahjud köetud.

NARR. See on kuninga käsk. Kuningal on külm, sellepärast. Kuningal oli juba kangelasepõlves mõnikord külm, nii et pidi magama kahe naise vahel.

NOORTEENER. Miks ei heida ta ka nüüd kahe naise vahele, tal on ju naisi küll?

NARR. Kuningal ei ole naist, kes teda soendaks.

NOORTEENER. Vaene kuningas! Nii palju naisi, aga ikka veel külm!

NARR. Jah, ühelgi narril pole põhjust kuningat kadestada.

NOORTEENER. Kas ehk kuninga külma küsimuseks ongi tänane koosolek?

NARR. Just selleks! Ma ütlesin kuningale, et ükskord peab ometi selle asja otsustama. Sest mõtle ometi: viimane pätt ja kerjuski leiab endale sooja urka, aga kuningas lõdiseb ise oma riigis. Iga narrgi mõistab, nõnda ei või see kesta.

NOORTEENER. Ma ei tahaks kunagi kuningaks saada, kui peaksin alati külmetama.

NARR (irooniliselt). Jumal on armuline, ta hoiab sind selle külma eest. Aga aeg on uksed avada ja mina pean kuninga juurde tõttama. (Pöördub minema, aga peatub ja ütleb:) Ah jaa! Noorteener, mis öeldud, jääb meie vahele, sest see on riiklik saladus.

NOORTEENER. Pean meeles, et riiklik saladus. (Avab parema seina ukse ja jääb uksest pisut tagapool kivinenult seisma.)

HÜVEÜLEM (tuleb esimesena, seisatab, vaatab ringi, näeb noorteenrit). Miks on ruumid nii kuumad? Südasuvel ahjud köetud!

NOORTEENER. Härra vanateener ja narr käskisid kütta.

HÜVEÜLEM. Aga miks siis?

NOORTEENER. Seda ei või ma öelda, see on riiklik saladus.

HÜVEÜLEM. Mina olen riigi salanõunik, kuidas võib riigil minu ees saladusi olla.

NOORTEENER. Seda ei või ma teada, härra hüveülem.

KIRJAÜLEM (astub sisse). Mis pöörane kuumus siin täna on?

HÜVEÜLEM. Noorteener ütleb, kuumus olevat riiklik saladus. Narr käskinud ahjud kütta.

KIRJAÜLEM (naerab). Narr on ogaraks läinud. (Teenrile.) Kus ta ise on?

NOORTEENER. Härra vanateener ja narr läksid kuninga juurde.(Ülemad vaatavad teineteisele otsa ja hakkavad naerma.)

KIRJAÜLEM. Miks sina, noorteener, siin seisad?

NOORTEENER. See on minu seisus. Ma kaitsen kuningakoja au.

VÄEÜLEM (astub sisse). Kuningas on täna meid vist sauna kutsunud. Mul mädaneb munder selga, kui ma siia kauemaks jään. (Naer.) Milleks see teener siin?

HÜVEÜLEM. Ta kaitsvat kuningakoja au.

VÄEÜLEM. Sellest saab uus narr, kui vana sureb.