Anton Tammsaare - Kuningal on külm

PÕLLUÜLEM. Propagandaga kuningale naist otsida tähendaks viimaste naiste maalt linna meelitamist. Aga kuna praegugi maad jäävad sööti tööliste puudusel ja rahvas elatab end soodes ja rabades, mida riik temale kuivatab ja harib, siis võiks uus naiste vool linna, kus neid niikuinii ülearu, riigile saatuslikuks saada.

VÄEÜLEM (vahele). Ülearused naised on kõlbluse kaitsevalliks noorte nekrutite vastu, kes tulevad iga aasta kuningalinna. See on pahe, mis sünnitab vooruse.

PÕLLUÜLEM (jätkates). Seltsimehel väeülemal võib õigus olla, aga naisi on kuningalinnas ometi nii palju, et ma imestan, miks nad ei nõua mitmenaisepidamist.

KARJAÜLEM. Sellepärast, et see toimub teatud loomade juures ilma nõudmata. Aga et maal sureb põrssaid aasta-aastalt ikka rohkem kõhutõppe ja et lehmi õpivad lüpsma mehed, siis jumal hoidku propaganda eest naiste seas, muidu tuleb meil põrsastest ja piimast samuti puudus kätte nagu inimeselastestki.

KUNINGAS. On veel mõnel midagi öelda? Ei ole? Siis on meie otsus endine: narri soovitatud naise otsimine siseülemale kohuseks teha, narr nõuandjaks, ülempreester eestpalvetajaks, et asja soodustada. Lõpp. (Tõuseb aujärjelt, kuninga eeskujul tõusevad ka teised ja kummardavad. Kuningas lahkub narri saatel. Kirvemehed kaovad. Kõik hakkavad lahkuma.)

VÄEÜLEM (siseülemale; mundrit selga ajades). Oli see vast saun! Maailmasõdagi ei või hullem olla. Mürgised gaasidki ei puudunud.

KIRJAÜLEM (ligi astudes). Mis parata, seltsimees väeülem, kultuur pole veel nii kõrge, et elu ilma mürgiste gaasideta oleks võimalik. Elu hävitamisegagi ei saada enam ilma mürgiste gaasideta hakkama. Sellest teeme lihtsa järelduse: kultuur peab olema mürgiste gaaside poolt.

VÄEÜLEM. Muidugi, seltsimees kirjaülem, aga mis või kes on sel juhul kultuuri poolt? (Pöördub ja lahkub. Kirjaülem seisatab üürikeseks, läheb siis ülempreestri juurde, kes liigub ukse poole.)

KIRJAÜLEM (ülempreestrile; need kaks on viimased. Nende kahekõne ajal ilmub noorteener, aga nähes ülemaid, jääb postina ukse alla seisma). Armas ülempreester, mina annaksin teile nõu siseülemat propaganda asjus mitte puudutada, muidu võetakse kirik kirjaülemalt ja antakse siseülema käsutusse.

ÜLEMPREESTER. Aga mina ei või ometi oma igivanadest õigustest vaikides loobuda.

KIRJAÜLEM. Jah, mis teha, kallis ülempreester, aga kojaringkonnis levib veendumus, et usuasjad ei kuulu üldse kirjaülema valdkonda, sest usku ei peeta enam ei hariduseks ega ka vaimu- või hingeteaduseks. Usk on iga inimese eraasi, aga inimeste eraasjadega tegeleb siseülem.

ÜLEMPREESTER. Usk uurib jumalat, aga mis on siseülemal jumalaga tegemist?

KIRJAÜLEM. Armas ülempreester, just jumala küsimus allubki uusimal ajal siseülemale. Millalgi otsustasid selle küsimuse sina, ülempreester, siis tegi seda rahvas lihtsa häälteenamusega, nüüd siseülem konstaablitega. See on usuteaduse frenoloogia. Sellepärast, armas ülempreester, saagem mõistlikuks, muidu võime muutuda siseülema propaganda peavalitsuse osakonnaks, sest propaganda on uus alkeemia, mis õpetab ei millestki kulda tegema.

ÜLEMPREESTER. See on uskumatu! See on kuulmatu!

KIRJAÜLEM. Jah, sinu seisukord on raske, armas ülempreester. Sa oled harjunud ainult võimatuid asju uskuma, sellepärast tekitavad võimalikud asjad sinus sügavat umbusku. Sina ei suuda näha, et kultuurilises ühiskonnas otsustab jumalate küsimuse ikka politsei, mitte usk, nagu ka ajaloolise tõe määrajaks pole faktid, vaid rahvuslik luule. (Väljuvad viimaseina. Alles nüüd tuleb noorteenrisse elu ja ta läheb suleb ukse ülemate järel.)

NARR (ilmub tagaseina uksest pahemalt, seisatab, nuusutab, kirtsutab nina, kärsitult). Noorteener, ava ruttu aknad, ära rikkusid teised, mädandid, luhi puha.

NOORTEENER (kirtsutab ka nina ja tõttab halvustaval näol aknaid avama). Jah, ise kõik suured ülemad, aga rikuvad kuningakoja õhku.

NARR. Pööbel, sellepärast. Aga pole imestada, nad pääsevad ainult harva kuningakotta.

NOORTEENER. Ja sedagi meie kaudu!

NARR. Kahju, et sa ei näinud, kuis nad oma kuued seljast maha ajasid. On aga tõbrastel viisakus: kuningas karunahka kasukas, nemad särka.

NOORTEENER. Jah, ülempreestergi ajas hõlmad laiali.

NARR. Kust sina seda tead?

NOORTEENER. Vahtisin kogu aeg läbi lukuaugu. Selja võttis haigeks, nagu oleksin pool päeva palavaga rukist lõiganud.

NARR (halvustavalt). Ükski narr ei vahi läbi lukuaugu.

NOORTEENER. Narril pole seda vajagi, sest narr seisab kuninga juures. Aga kas sa ei ütleks mulle, kust sa tulid mõttele, et vaja leida niisuke naine?

NARR. See on saladus.

NOORTEENER. Seda ma arvasin kohe, sest ka minul on selles asjas oma saladus.

NARR (huvitatult). Sa ehk tead meheküpset naist, kes mehest ei tea?!

NOORTEENER. Just nii, aulik narr.

NARR. Mis sa nõuad oma saladuse eest?

NOORTEENER. Sinu saladuse ja pärast su surma kojanarriks.

NARR. Hea küll! Minu saladus: ma käisin kaardimoori juures, kes ennustab ülempreestrile.

NOORTEENER (imestanult). Ah ülempreester käib ka kaardimoori juures!

NARR. Seda teeb iga haritud inimene.

NOORTEENER. Lõpuks kuningas ka?

NARR. Ei, kuningas ei lähe kaardimoori juurde, vaid kaardimoor tuleb tema juurde ja siis nimetatakse teda horoskoobiks.

NOORTEENER. Ja see horoskoop ütles sulle, et peab olema naine, kes mehest ei tea?

NARR. Ta ütles: läbi villase siidi raudnõgestega kolmel neljapäeva õhtul kuu valgel vihelda või meheküps naine, kes mehest ei tea. Seda ütles ta ainult minule, ei ülempreestrile ega kuningale endalegi, ütles sellepärast, et ta armastab narri. Noh, ja mina otsustasin, et naine on kuningale mugavam kui raudnõgesed kuu valgel. Liiatigi meie vabrikud ei tee villast siidi, ainult paberist, aga raudnõgeseid ja kuuvalgust on meil küll. Kuuvalgust ja naisi, ainult et meil on sunduslik haridus, mis paneb naisedki teadma. Aga inimene on niisuke, et kui ta juba midagi teab, siis ta tahab veel midagi teada ja lõpuks tahab teadja naine mehestki midagi teada, selles on häda.

NOORTEENER. Minul on naine, kes ei tea mehes aga midagi.

NARR (rõõmsalt). Inimene! Mathias! Sul on niisuke naine! Sa oled targem kui kaardimoor! Sunduslik haridus ja niisuke naine! Mis on ta nimi?

NOORTEENER. Angela.

NARR. Angela! Jumalik! Ja sa tead, kus ta elab?

NOORTEENER. Tean.

NARR. Ja sa oskad sinna teed juhatada?

NOORTEENER. Kas või pimesi.

NARR (mõttes). Aga ei, ei, ei! Seda ei või! Õige! Seda ei või milgi tingimusel!

NOORTEENER. Mida ei või?

NARR. Politseid juhatada, sest see küsib kohe: mis haridus? kus õppinud? mis lõpetanud? Ja kui leiab, et pole haridust, pole õppinud, pole lõpetanud, siis tüdruk kirjaülema kätte ning seal mõni antoloogia professor hakkab talle tähti õpetama. Sellepärast, tead, Mathias: mina annan sulle kuninga pitseriga kirja ja mehed ning sina ise lähed tood selle naise ära, kes mehest ei tea. Kui täidad oma ülesande hästi, pandin sulle oma pea, et saad kojanarriks, ainult mina las enne suren või lähen pensionile.

NOORTEENER (sirutab käe). Oleme rääkind! Mina toon Angela, kui saan kojanarriks. Aga kas sa pead oma sõna?

NARR. Narr on tänapäev veel ainuke inimene, kes sõna peab.

TOATÜDRUK (tuleb tagaseina uksest pahemalt}. Kuningas kutsub vanateenrit ja narri.

NARR. Kahte korraga?

TOATÜDRUK (naerdes) . Mõlemat. (Narr lahkub, toatüdruk tahab temale järgneda.)

NOORTEENER (haarab toatüdrukul käest, tõmbab ta tagasi ja lükkab jalaga ukse kinni). Klaara!

TOATÜDRUK. Lase mind! Mul pole aega!

NOORTEENER. Ainult silmapilguks! (Tahab tüdrukut suudelda.)

TOATÜDRUK (vabastab enese naerdes; tõsiselt). Palun väga! Pane enne tanu alla, suudle siis.