Anton Tammsaare - Kuningal on külm

KARJAÜLEM (tuleb uksest). Kuningakojas on kuum, nii et võiksid lennata parmud ja kiilid, nagu väljaski! Mis see ometi tähendab?

HÜVEÜLEM, VÄEÜLEM, KIRJAÜLEM (sõrm põiki suul). Ts-s! Tasem! Riiklik saladus! (Kõik naeravad peale teenri.)

KIRJAÜLEM. Narr on käskinud ahjud kütta. (Tuleb uusi inimesi.)

VÄEÜLEM. Kas keegi teab, milleks meid kõiki täna kokku kutsutud?

VÄLISÜLEM. Oleks kuningas noorem, siis oleks ehk sõda loota, aga nüüd…

VARAÜLEM. …tuleb ehk revolutsioon, sest kuningas on vana ja ajast maha jäänud.

SISEÜLEM. Maal valitseb rahu. Selle kuumusega pole võimalik mingit revolutsiooni läbi viia, olgu kuningas vana või noor.

KARJAÜLEM. Loomad sigivad hästi ja lendvat ning muid tõbesid on vähe.

PÕLLUÜLEM. Kunstsõnnikust on suur puudus, selleks oleme ehk siin.

VARAÜLEM. Kunstsõnniku pärast ei hakka ükski narr kuumaga ahju kütma.

HÜVEÜLEM. Aga ometi on narr käskinud seda teha.

VARAÜLEM. Noh, siis peab narrilt küsima, milleks me selle kuumaga siin. (Avaneb uks tagaseinas pahemal; sisse astuvad kaks kirvemeest ja jäävad kummalgi pool ust seisma. Kõik pöörduvad sinna, oodates kuningat, aga sisse astub narr, süles vaip ja padjad. Liikumine. Tahetakse narrile vastu minna, aga see jääb tähtsalt seisma ja ütleb: «Kuningas tuleb!» Kõik tõmbuvad tagasi, jäädes ootama.)

KUNINGAS (suur, tüse, atleetilise kehaehitusega, kuid vana; pea kui kaalikas, aga seda ei näe, sest ta on kaetud karusnahku mütsiga; astub tätsates jalalt jalale, lähenedes aeglaselt kõrgendile, mis laua otsas; jalas kõrged pehmed soojad kingad, seljas suur kasukas, mille varrukatesse upuvad käed; kaelas sall. Kõrgendi juures võtab narr kuningal käe alt kinni ja aitab ta aujärjele, kus kohendab ta ümber padjad ja mässib jalad põlvini vaipa. Pärast seda jääb ta tooli taha seisma, mis varjab ta peaaegu täiesti. Noorteener väljub paremalt tagaseina uksest). Härrad ülemad, palun kohtadele asuda. Kel soe hakkab, ajagu kuub seljast maha, oleme ju isekeskis, tehke, nagu oleksite kodus.

NARR (ilmub tooli tagant kuninga paremale käele). Kui kõrge koda kuued maha ajab, siis kaovad seisused, ametid ja au. Eriti on see hädaohtlik väeülemale ja ülempreestrile.

KUNINGAS. Väga õige, narr, aga täna me ei vajagi ei seisust ega au, sest me oleme koos eraasjas, nii-öelda inimliku asja pärast. See pole see, mis rahva hüved, need olenevad seisusest ja aust. Mina kui kuningas olen teile rääkinud aastakümneid rahva hädadest, täna esimest korda tulen teie ette oma hädaga. Mul on külm, see on minu häda. Mul hakkab kord-korralt ikka enam külm, selles on asi. Mind ei soenda enam miski. Sellepärast lasksin ma teid, mu kõrged ülemad, kokku tulla, et aru pidada, kuidas saaks kuningas sooja. Olen küsinud teadmameestelt, nägijailt naistelt, soolapuhujailt, käekatsujailt, tähetundjailt, viinaltvaatajailt, aga keegi ei tea õieti, milles oht või abi. Üks ütleb, et hulkuv neer, teine – soolekeerd, kolmas – tardunud tuul, neljas, et pole sündinud õigel kuul, viies – elutee rist, kuues, et vähe joonud vist. Tahaksin nüüd kuulda teie arvamusi. Kes vastab?

HÜVEÜLEM. Minul ja mu ametkonnal on tänini tegemist olnud ainult rahva hädadega, aga kuningad ei kuulu rahva hulka, sellepärast pole mul kogemusi.

KUNINGAS. Ka kuningad on inimesed.

ÜLEMPREESTER. Kuningas, see on hädaohtlik väärõpetus, mille levitamine kuulub raskete kuritegude hulka. Troon ja kroon eeldavad loobumist inimlikkusest, see on rahva tahtmine.

VÄEÜLEM. Palun sõna!

KUNINGAS. Sõna on väeülemal.

VÄEÜLEM. Kui saaks tervendava sõja, siis oleks varsti kõigil soe – ka kuningal.

VÄLISÜLEM. Eile kirjutasime viimase naabriga igavese rahu lepingule alla. Iseasi, kui tuleks kodusõda.

SISEÜLEM. Olen kõik prohvetid ja kuulutajad vagaks teinud, pokri pistnud või maalt välja saatnud, pean ma nende libedale keelele uuesti voli andma?

NARR (ilmub aujärje tagant). Kuningas, milleks prohvetid ja kuulutajad, aitab sellestki, kui narr ja ülemad räägivad. Pealegi kõik paremad prohvetid ja kirjatundjad on demokraadid, nad hoiavad enamuse ja võimu poole. Kuis tahate neilt mässu loota? Kuningas peaks ülempreestrilt nõu küsima.

KUNINGAS. Ootame ülempreestri arvamust.

ÜLEMPREESTER (tõuseb ja hakkab kuue nööpe kinni panema; narr tõttab teda aitama). Soe ja külm on jumala käes, oh kuningas. Peaks teda paluma. Rahvas tuleks pühakodadesse kokku kutsuda ühisele palvele. Kui see ei aita, siis teab ainult jumal ise, mis võiks aidata.

VÄEÜLEM. Jumalariigi asjad pole küll minu eriala, aga kui usklik inimene arvan ma, et üldisest palvest on rahval rohkem kasu kui kuningal sooja.

ÜLEMPREESTER. Aga sõjad tõukavad troonid ümber ja pühivad kuningakojad maa pealt.

KUNINGAS (nukralt). Kui on rahval häda, siis leiate ikka abi, olgu kõnede, mängude, söömingute, joomingute, paraadide ja rongikäikude korraldamisega või vanglate laiendamise ja tapakirve teritamisega, aga kui kuningas teilt abi palub, siis peab ta tühjalt ära minema.

HÜVEÜLEM. Rahvast on kergem aidata kui inimest, oh kuningas.

KUNINGAS. Aga ehk tead sina, narr, mis võiks kuningat soendada?

NARR (ilmub aujärje tagant kuninga paremale käele). Terav tapakirves ravib kuningaid samuti nagu alamaidki, aga kahjuks pole meil veel kuningate tapakirve peavalitsust.

KIRJAÜLEM. Prohvetid on tapetud või maalt põgenenud, nüüd hakkab narr prohveti viisil rääkima.

SISEÜLEM. Narri suu tuleks sulgeda.

KUNINGAS. Narr on veel ainuke, kelle suust kuulen mõne inimliku sõna, kallis siseülem, sellepärast jäta narrile ta suu, et ta võiks jätkata.

NARR. Naine on mõnikord mehele niisama hea nagu tapakirves, sest mees, olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus. Ainult peab leidma õige naise.

KIRJAÜLEM. Narr räägib õigest naisest!

SISEÜLEM. Õigest naisest ja tapakirvest.

KUNINGAS. Teiste naisi me tunneme, eks kuulakem siis, milline peaks olema narri naine.

NARR. Sina oled vana, oh kuningas, ja ei tea naisest enam ühtigi, sellepärast ei peaks see naine, kes su sülle istub, mehest ühtigi teadma, kui sa tahad temast sooja. Sinu naised on üleni võitud ja õlitatud, nende kulmud on kaarde aetud, nende silmad süvendatud ja nende huuled tulipunaseks värvitud, aga ometi ei soenda nad sind. Miks ei taha sa õnne katsuda naisega, kes ei tea, mis on õli ja värv, mis puuder ja pumat, kel pole ahelaid kaelas nagu kurjategijal, võrusid käsivarres nagu mõrtsukal, rõngaid kõrvas või ninas nagu tigedal härjal?

KUNINGAS. Kas niisukesi naisi on veel olemas?

NARR. Seda peaks kuningas küsima oma naisteülemalt, kirjaülemalt või ülempreestrilt.

KUNINGAS. Minu naisteülem on naiste karjas, aga armas ülempreester, mis arvad sina narri naisest?

ÜLEMPREESTER. Oh kuningas, narri naist on raske leida. Igatahes pealinnas ja tema ümbruses pole ainustki niisukest naist.

KUNINGAS. Kuuled sa, narr, naiste pärast võib su kuningas kõngeda kui kärnane koer, kel pole ulualust. Narr soovitab ikka seda, mida meie oma maapind ei kanna. Kas pean ehk nimetama uue ülema, kes hakkaks kasvatama narri naisi?

NARR. Uuest ülemast pole lugu, aitab mõnest rektorist, direktorist või inspektoristki.

ÜLEMPREESTER. Ei aita ei rektor ega inspektor, seni kui on endine hüveülem. Sest vaata, oh kuningas, suured hüved hellitavad inimese ja hellitus toob tühjad himud. Rahvast peab kasvatama ja õpetama lihtsusele, ainult see koristaks naistel rõngad ninast, ahelad kaelast ja vereva värvi huulilt.

HÜVEÜLEM. Palun sõna!

KUNINGAS. Sõna on hüveülemal!

HÜVEÜLEM. Armuline kuningas, sul on demokraatlik riik ja rahvas ja sellepärast peavad alamad elama nagu ülemad. Kui nüüd ülemad prassivad, nagu poleks ülempreestrit ja ususeadust olemaski, siis peavad ometi alamad sedasama tegema ja mina kui hüveülem tunnen püha kohustust selle eest hoolitseda, et alamad võiksid elada nagu ülemad. Ometi arvan ma, et peahäda pole hüves, vaid hariduses, sest see on see haputainas, mis…