Sofi Oksanen: Norma

Norma väljus autost, rebis skopolamiiniplaastrid kõrvade tagant ja küünraõnnaldest ning süütas sigareti. Peagi viskab ta kalmistu järele lõhnavad riided tagahoovis prügikasti, lõikab maha tänase päeva kurbuse ja leina ning avab paki köögikappi varutud punast veini, et oleks kergem järgmist hommikut oodata. Nüüd tuli lihtsalt avada uks ja astuda trepikotta. See oli viimaste nädalate jooksul muutunud kõige raskemaks sammuks.

Kaksteist aastat tagasi oli olnud teisiti. Sama uks oli nad emaga rõõmsalt vastu võtnud, avanenud nagu iseenesest, ja linna kolimine oli olnud nende arvates parim, mis nad teha said. Otsustav samm astuti pärast seda, kui Norma lõpetas keskkooli ja Naakka talu koos ahistava külaühiskonnaga jäi seljataha. Mõlemale leiti täiuslik korter samast majast ja nad pidasid seda suureks vedamiseks, mille tähistamiseks sõideti metrooga edasitagasi.

Kaksteist aastat hiljem ajas see urbanistliku elu esindaja ema alla, päev pärast seda, kui ta naasis Taist puhkusereisilt. Norma pidi muudkui mõtlema, kas seda kõike oleks saanud ära hoida. Kas ta oleks osanud ema meeleolust midagi välja lugeda, kui ta oleks veel samal õhtul helistanud? Kui ta oleks läinud need paar sammu trepist üles ema juurde?

Ta ei läinud isegi kohvi jooma, vaid veetis öö juhusliku kaaslasega. Nende tundide ajal oli ema saatnud talle oma viimase sõnumi: „Homme õhtusöögile? Tõin Taist kingitusi.” Norma luges seda alles hommikul. Isegi kui ema oleks helistanud, poleks ta vastanud. Ta oli tundnud, et vajab töökohal valitsevast õhkkonnast väikest puhkust. Terve nädal oli kulunud koridoris vilksatava ülemuse ja juhtkonna ilmete piilumisele. Alati kõigega kursis olev majahoidja oli hakanud suitsetamiskohast eemale hoidma ja seda peeti kindlaks märgiks, et läbirääkimised edenevad halvasti. Mõte sellest, et ta peaks emaga kohe pärast tolle kojujõudmist tööpingeid arutama, oli mõjunud ängistavalt. Ta oli keskendunud klaasile, mehele, kes midagi ei tähendanud, tühjale hetkele peas. Mõelnud, et näeb ema järgmisel päeval.

Kui Norma oli keset tööpäeva ülemuse jutule kutsutud, oli ta arvanud, et asi puudutab koondamisläbirääkimisi, ja astunud koosolekute ruumi reipal sammul, valmis näitama end parimast küljest, aga seal ootasid teda hoopis kaks politseinikku. Naispolitseiniku juuksed olid lõhnanud kasešampooni ja tervete eluviiside, suure C-vitamiiniannuse järele. Norma kiharad tõmbusid krussi ja ühtlasi käis tal peast läbi, et ta pääseb koondamisläbirääkimistest terve nahaga. Hiljem oli tal piinlik. Ta oleks pidanud sel hetkel mõtlema muule, mitte sellele, et inimest, kes on äsja traagilises õnnetuses ema kaotanud, ei saa ometi vallandada.

Uudis levis kulutulena kogu majas ja tema käekotti topiti kriisiabi telefonide numbreid. Lähim töökaaslane oli teinud sosinal juttu ajalehes ilmunud loost. Seal kirjutati, et metroorongide juhtideks võetakse ainult neid, kes suudavad toime tulla rööbastel enesetapu sooritanutest tingitud kriisidega, sest selles ametis on need vältimatud. Juhist rääkimine meenutas Normale, et rongijuht oli viimane inimene, kes oli ema elusana näinud, näinud tema viimast sekundit, viimast sammu, viimast hingetõmmet.

Tõenäoliselt oli kõik käinud nii kiiresti, et mees polnud jõudnud midagi teadlikult registreerida. Ometi oleks see inimene pidanud olema Norma, mitte rongijuht ega võhivõõrad ooteplatvormil.

Kui vanakese ekslev pilk peatus Marionil, sai Marion aru, et on teinud vea. Ähmastunud mõistus selgines hetkeks, vanake tõusis üllatava käbedusega püsti ja proovis tema peale sülitada. Naise kõrval istunud kirikuõpetaja võpatas ja pilgud pöördusid Ella Naakkale. Pärast hetkelist vaikust hakkasid kõik piinliku vahejuhtumi summutamiseks kohvitassidega kilistama ja taldrikutele sööki kühveldama.

„Võib-olla ta arvas, et sa oled Helena,” ütles Alvar.

Vend oli märkamatult tema kõrvale ilmunud ja hakkas paigale tardunud Marioni restorani välisukse poole juhtima. Marioni suu kuivas, käed värisesid. Just selliste olukordade pärast ei tahtnud ta näha kedagi, kes mäletas Helenat.

„Ega ma temaga nii sarnane ka pole,” sosistas ta.

Alvar silitas möödaminnes tema juukseid.

„Unusta see. Anita ema on dementne.”

Elli Naakka pilk oli olnud terav ja süüdistav. Ta sai siis ikkagi aru, et on oma tütre matustel, ja süüdistas selles Helenat, otsekui oleks tahtnud öelda, et kui Anita poleks veetnud nii palju aega koos nõrgamõistusliku Helenaga, oleks tema käsi paremini käinud. Aga ta kujutas seda kõike ette, Marion teadis ise ka, et tal oli liiga elav kujutlusvõime, Elli Naakka ei saanud toimuvast aru. Marion oli vanakesele lähenenud ainult selle pärast, et Lambert ei saaks öelda, nagu ta poleks proovinud. Ta oli olnud kindel, et ei saa Ella Naakkalt midagi teada, et too ei tunne teda isegi ära.

„Katsu nüüd rahuneda. Ära unusta, miks me siia tulime. Kas siin on kedagi, kes oleks sind kunagi koos Anitaga näinud?” küsis Alvar.

Marion raputas pead. Nad tulid Anita matustele nuuskima, ja see oli haige. Marion kontrollis kiiresti venna pupille. Normaalsed. Ainult vaevumärgatavalt pingule tõmbunud naerukurrud andsid märku, et vend oli tundnud ära kellegi, kellega ta oli lapsepõlves kakelnud, või kellegi, kes oli neile „hullu Helenat” järele karjunud. Ometi suutis ta olla siin kaine peaga, nende inimestega viisakalt vestelda. Kui takso tuleb ja Marioni minema viib, läheb Alvar kindlasti ukse taga tammuvate suitsetajate sekka, laseb plasku taskust ringi käima, saab suguvõsa meestega ladusalt jutu peale ja tõenäoliselt õnnestub tal ka välja uurida kõik vajalik. Lambert on rahul ja jagab pojale preemiaid. Marionile neid ei pudenenud, kui mitte arvestada oma juuksurisalongi.

Alvar märkas õe paberservjetti rebivaid sõrmi ja võttis servjetiräbalad tal peost. Põrand nägi välja, nagu oleks seal siblinud sulgiv kana.

„Kas ma toon sulle midagi?”

„Ei, kõik on korras.”

„Pea oma kõne Anitale hiljem, näiteks kodus. Ma ütlen Lambertile, et sa tegid, mis suutsid.”

Aken oli lahti: aknalauale kogunenud tänavatolm kattis ka diivanil vedelevaid riideid. Margiti pluusid olid enda alla matnud ema kleidivirna. Nõudepesurestis olid Margiti, mitte ema pestud nõud. CD-mängijas oli Suvi Teräsniska, Margiti plaat. Shalimari lõhn oli asendunud tädi odava imitatsioonparfüümiga. Korter ei meenutanud enam ema kodu ja Norma hakkas aimama, et tegi vea, kui lubas tädil end seal matuste korraldamise ajaks sisse seada. Ta oli tädi abipakkumise vastu võtnud, sest polnud suutnud pärast esimest katset korterisse siseneda. Ta ei talunud ema korteri ukselt avanevat vaatepilti: elamine nägi välja, nagu oleks ema ainult korraks õue läinud ja astuks iga hetk uksest sisse. Selle pärast oli ta lasknud tädil enda asemel ema lemmikkleidi välja otsida, lasknud tädil võtta peegliraami vahele torgatud pileti ABBA kontserdile ja lubanud tal võtta tualettlaualt Shalimari, korjata kokku asjad, mida ema oleks tahtnud kirstu kaasa. Ta oli jätnud tädi hooleks kõik, mida oleks pidanud tegema tema, kuigi tädi ei teadnud emast midagi. Ainult Norma teadis, miks Shalimar käis emaga kokku. Ainult tema teadis, kuidas ema oli ärganud haiglas pärast sünnitust bergamoti- ja sidrunilõhna peale ja olnud korraga täiesti kindel, et kõik läheb hästi, nad saavad hakkama, kõigest hoolimata, nad saavad kahekesi hakkama ja neil pole vaja ei Reijot ega kedagi teist. Hiljem oli ema lõhna küla parfümeeriapoes ära tundnud ja ostnud pudelikese hinnast hoolimata. See oli tema elu suurima murdepunkti lõhn. Norma süütas sigareti. Ta oli ise lubanud tädil hävitada jäljed kuriteopaigas; kui ta märkas, et oli nimetanud ema kodu mõttes kuriteopaigaks, võpatas ta tahtmatult ja tõmbas kätega kiiresti üle juuste, nagu oleks tahtnud mõtte peast välja harjata. Ta üritas vägisi ema teole loogilist põhjendust leida ja tahtis näha kahtlasi asju seal, kus neid polnud. Max Lamberti lähenemiskatsele leidus tõenäoliselt täiesti loomulik seletus.