Sofi Oksanen: Norma

„Neist aastaist jäi talle kaks toredat last, muidu ainult muret. Mõtle ise, mis Helenast saanud on.”

Margit võttis lonksu midagi, klaas kõlksatas.

„Unusta kogu see lugu, küllap sa eksisid.”

Hullu Helena mees. Ema ei võinud kannatada, kui Helenat hulluks nimetati, ja ta ei rääkinud tavaliselt oma külaskäikudest Helena juurde. Viimase aasta jooksul oli ta käinud Kuopios sagedamini kui tavaliselt ja Norma oli järeldanud, et Helenal on kas halvem või parem. Ta polnud lähemalt uurinud. Haiglad viisid alati mõtted kõigi nende saatusele, kes teistest erinevad, ja neid lugusid oli ta ema käest juba piisavalt kuulnud, ta ei vajanud veelgi rohkem ängistavaid mõtteid. Pealegi ei tundnud ta Helenat, mäletas vaevu, et oli teda üldse kunagi näinud. Alles nüüd torkas talle pähe, et ta polnud Margitilt küsinud, kas keegi teatas ema surmast Helenale või kas Helena mõistus oli küllalt selge, et juhtunust aru saada.

„Nendest tüüpidest oli ainult pahandust.”

„Tüüpidest, mis tüüpidest?”

Margit oli jälle ülierutatud, kuigi diasepaam aeglustas kõnet ja täitis tädi suu vatiga ning Norma mõtles, kas Margit oleks üldse enam Lambertit ära tundnud. Mees oli koos Reijo Rossiga juba mitmekümne aasta eest Rootsi läinud ja pärast seda polnud neid enam Naakka külas nähtud. Nad ei tulnud isegi oma vanemaid matma.

„Kas sa mõtled Reijot? Kas seal on kedagi Reijo Rossi suguvõsast? Võib-olla tuli Lambert koos mõne Rossiga?”

„Rossid? Ole nüüd. Mis möödas, see möödas, pole mõtet minevikus urgitseda.”

Tädil oli ilmselt õigus ja ema oleks temaga nõustunud. Ta oli tahtnud jätta need kaks sinna, kuhu nad kuulusid – minevikku. Aga kui keegi polnud ühendust võtnud Reijo, Lamberti vana sõbraga, või Helenaga, kust siis oli Lambert õnnetusest kuulnud? Norma ei mäletanud, mis täpselt surmakuulutuses öeldi, kas seal mainiti matuseid. Ka kuulutusega oli tegelenud Margit. Ajalehed olid küll juhtumist kirjutanud, aga ilma ema nimeta: „Naine jäi Sörnäistes metroorongi alla ja sai surma. Politsei sõnul on tegemist õnnetusjuhtumiga.”

Norma vajutas fooliumlehest välja uue tableti ja poetas kaardi kotti. Numbriinfost öeldi, et mehe number on kas salastatud või kuulub kõnekaardile, aadressi polnud. Ema oleks teadnud, mida teha, emal oli alati igale olukorrale lahendus, olgu mees tema tuttav või ei. Kuigi suveraadio võltsreipus ei sobinud päeva meeleoluga, palus Norma taksojuhil raadio valjemaks keerata. See varjas nuuksumise. Abituse. Ta oli juba üle kolmekümne ja ikka harjunud, et ema lahendas suurema osa tema ette kerkivatest tülikatest probleemidest.

Ema ei oleks jätnud tema kaela ebamääraseid tegevjuhte, kes mõjusid tema juustele nagu elektrilöök.

Marion heitis silmanurgast pilgu Alvarile, kes talle vaevumärgatavalt pead raputas. Tüdrukut ei olnud peielauas näha. Samuti Lambertit. Marion vandus mõttes, ta oleks tahtnud ise Normaga esimesena rääkida.

„Soovite veel kohvi?”

Küsimuse esitanud naine oli viiekümnendates, ja jäi mulje, nagu oleks ta olnud kerges segaduses. Näole tardunud viisakas naeratus ei kadunud sealt hetkekski, ei olnud kadunud ka siis, kui naine oli kogemata läinud meeste tualettruumi ja ukse vastu põrganud.

„Ilusad matused. Anita oleks tahtnud just selliseid.”

Alvari kindel ja tuttavlik hääletoon vabastas nad vajadusest ennast tutvustada. Ta käitus, nagu oleksid nad Anita vanad sõbrad, ja lootis, et naine ei söanda lähemalt uurida, vaid süüdistab salaja oma halba mälu.

„Me ei osanud otsustada, mida teha,” ütles naine. „Matusebüroost öeldi, et säärastel puhkudel valitakse tavaliselt tuhastamine. Otsustasime siiski korraldada traditsioonilise matuse, ema pärast. Vanadest kommetest kõrvalekaldumine ajaks teda segadusse.”

Õde. See oli siis Anita õde Margit. Naine oli seisnud haua ääres Anita ema kõrval. Elli Naakka oli habras ja äraolev, omadega täpselt nii segi, nagu Anita oli rääkinud. Kui kirstule hakati mulda viskama, oli tema kõrval seisva naise nuttuhoog vanakest üllatanud ja ta patsutas tolle kätt, nagu lohutaks mõnd teretuttavat. Ta ei olnud Margitit ära tundnud ega saanud aru, et mattis oma tütart. See oli Marioni rahustanud, ja ometi oleks ta soovinud, et vanake oleks toimuvast aru saanud, ta oleks tahtnud näha tema pisaraid.

Alvar pani käe Margiti õlale ja võttis tema käest kohvikannu.

„Kas tohib aidata? Matused on väga delikaatselt korraldatud.”

„Me ei saanud ju emale öelda, mis tegelikult juhtus. Nii et kui te temaga räägite, ärge siis imestage, kui ta teeb juttu ajuverejooksust,” ütles Margit. „Te olete vist postkontorist, Anita töökaaslased?”

Marion ulatas aja võitmiseks vennale kohvitasse, aga Alvar jõudis juba vahepeal naise väidet kinnitada. Anita polnud ilmselt rääkinud ei vallandamisest ega uuest töökohast Võlukihara juuksurisalongis. Selles polnud midagi imelikku, inimesed häbenesid vallandamist, isegi praegusel ajal, Anita ei soovinud ilmselt oma uut tööd sellele seltskonnale lähemalt tutvustada. Söögilauas peetud kõnedes oli meenutatud suvesid Naakka talus ja muud säärast, puha tühi-tähi. Neil sõnadel oli vähe pistmist Anita tegeliku eluga. Marion tundis, kuidas tema rinnus hõõguv kibedus uuesti lõkkele lõi. Inimesed, kes Anitat ei tundud, ei tohiks teda viimsele teekonnale saata. Anita oleks kõike seda vihanud. Ta oleks tahtnud, et külalistele oleks pakutud veini ja tantsu ja ABBAt, ja et kohal oleks olnud Helena, mitte Lambert. Samal ajal, kui kirikuõpetaja haual kõneles, oli Lambert Marionile sosistanud, et lapsed muretsesid ilmaasjata, kõik läheb hästi. Keegi ei võtnud Helenat jutuks ja keegi ei paistnud mäletavat Lambertit, vaevalt et ka Marioni või Alvarit. Aeg oli teinud oma töö.

„Me ei osanud arvatagi, et Anital midagi sellist mõttes on,” jätkas Margit.

„Depressioon võib mõnikord olla salakaval,” nõustus Alvar.

„Kas teie ei märganud ka midagi?”

„Võib-olla hoidis Anita viimasel ajal natuke rohkem omaette,” ütles Alvar ja vaatas kinnitust otsides Marionile otsa. Ta pidi midagi ütlema. Ta ei suutnud. Ta otsis taskust taskurätti, aga ei leidnud enam ühtegi tervet. Alvar andis talle salvrätiku. Marion surus selle silmile.

„Anita pole kunagi seltsiv olnud,” ütles Margit. „Aga ikkagi oleks pidanud sagedamini helistama, kasvõi vägisi kõige kohta küsima.”

„Kuidas Normal läheb?” küsis Alvar. „Temal on kindlasti kõige raskem.”

„Norma on emasse, hoiab kõik endale.”

„Kui me saame kuidagi aidata …”

„Aitäh, jätan meelde. Oleks tore Anita töökaaslastega rääkida, aga ma ei tunne vist kedagi ära,” ütles Margit ja rääkis, et helistas postkontori kõnekeskusesse ja palus Anita matustest teatada, aga telefonile vastanud naine ei olnud Anitat tundnud.

„Postkontoris on nii palju ajutisi töötajaid,” kahetses Alvar.

Vestlus hakkas piinlikuks muutuma, las vend luuletab ise edasi. Marion nihkus eemale ja Alvar noogutas talle vaevumärgatavalt, jätkates ise kohvi väljavalamist. Margit paistis unustavat Anita töökaaslased juba teise tühja kohvitassiga külalise ajal. Kohvikann oli Alvari poolt kaval võte, nii on tal võimalik ilma tähelepanu äratamata kõik külalised üle vaadata.

Suguvõsa meesliikmed seisid täpselt samaoodi nagu kalmistul, oma ülikondi võõrastades ja kangelt, käed seljal. Ka Lambert oli teinud nii. Mehine viis lugupidamist avaldada. Lambertile see ei sobinud, ja kõige vähem veel Anita matustel, poos oli läbinisti võlts. Kui Marion külaliste vahelt läbi jalutas, väljendasid tema kõrvu kanduvad sõnad vapustust ja hämmeldust, ning kahetsust, et keegi midagi ei märganud – nagu see oleks võimalik olnud, vähesed neist olid Anitat pärast seda isegi näinud, kui ta Helsingisse kolis. Marion ei saanud aru, miks need inimesed olid üldse siia tulnud. Võib-olla sellepärast, et lepitada katkenud suhete pärast vaevavat südametunnistust, või selleks, et kodus külarahvale Naakka suguvõsa tabanud suurest tragöödiast keelt peksta. Inimeste reaktsioon oli vägivaldsete surmade puhul alati üks, variserlik ja samas uudishimulik, neist räägitakse aastakümneid, eriti kui põhjuseid ei saanud seletada mitte terve mõistuse, vaid selle puudumisega. Marion katsub nüüd veel tüdruku üles leida, siis aitab sellest komejandist ja ta läheb koju.