StaVlе Premudroslowski - Röhitsemine Toothy Konn. Fantaasiakomöödia

– - Ma pole teie poeg, Chmyr. Ma olen su kindral!! – Zasratich oli nördinud, ta oli konservatiivne ja harjus sellega vanamoodsalt, auastmes ja ametis, muidu on distsipliin asjatu. – aru saada?

– - Jah, poeg!!! – vastasid võitlejad kooris. Neid õpetati nii uuel viisil ja nad ei saanud aru, millest kindral rääkis.

– - Oboltus … – sülitas Zasratich ja heitis pilgu kaaslastele. Mitte see põlvkond, mis enne oli, arvas ta. – Ja mida otsida, küsige Tšerevitšilt. – ja heitis pilgu hr Chmor Ikole.

– - Kas olete unustanud mädanenud õlid, et mina – ma olen rev.?! Sõnakuulmatuse tõttu võetakse teilt toit ära!! Kas olete kõike kuulnud?

– - Kelle suu on farta, see on see, kes te Burrow’s austate, ja siin olete tavaline FOOMOO!! hüüdis kindral õlidega. – Kas sa ikka oled siin? norskas ta võitlejate poole, kes pääsesid koheselt pimedusse. Tšerevitš pistis viha nagu seebimull, kuid hoidus hääletamisest ega öelnud midagi.

– - Ära tülitse sind. – rahustas neid Casulia. – Me ei saa tülitseda. Oleme kõik ühes jamas. Mängime millegi paremaga? Istuge ringi…

Kõik võitlejad jooksid rohust läbi; komistas, kukkus, tõusis kiiresti ja isegi väsinuna ei julgenud aeglustada. Tellimus – tellimus on olemas.

– - Ja kui kaua me jookseme? küsis esimene, teise järele ahmides.

– - Uh.., uh.., uh.. hoia hinge kinni. – vastas naabrimees, komistas midagi üle ja veeres peaga kontsad üle. Kolmas, viies ja kümnes komistasid tema kohal ning kaotasid ka nende tasakaalu ja kukkusid. Ülejäänud jooksid minema.

– - Hei idioodid, oota!! – hüüdis esimene, kuid: neljandat, kuuendat, seitsmendat, kaheksandat ja üheksandat nad ei kuulnud ja peitsid pimedusse. – siin on jäärad…

– - Ja kes need on – jäärad? küsis viies, tasandades jalaluu. Ta keeras ta põlve alla.

– - Ma ei tea. – vastas teine ja tõmbas raskustega jalaluu kümnendast koljust välja. Kildude tihedus ei olnud ilmselt nii tugev kui teras ja seetõttu ei saanud kolju hea löögi korral praguneda, vaid absorbeerida teravamat eset, nagu antud juhul.

Mida me teeme? – küsis esimene. – joosta edasi?

– - riknenud õlidega?! Nooo. Peate tulema meelde ja lõõgastuma. – tegi ettepaneku kolmas ja viskas katkise luu sügavale rohu sisse.

– Ei! – karjus keegi pimedas. Killud olid valvel.

– - Kes seda karjus? – sosistas teine.

– - Mitte mina?! – üllatas esimene.

– - Ja mitte mina. – kordas viiendat.

– - Ja ma olen üldiselt kurt ja loll. – Ta ütles oma elu esimesel kümnendal ja tegi heli.. – kord, kord, redis, abyrvalg… ma ütlen, kolleegid, ma ütlen!!! karjus ta ja hüppas nagu korvpall.

– - vaiki. – esimene haukus. – Vaata parem, kust kilju tuli.

– - Bazaare pole. – ja kümnes rõõmustas, et sai käsu, jooksis minema, jooksis kohe üles ja tänas kõiki niisama ning jooksis jälle minema.

Hetke pärast kadumist kümnenda õhukese pimedusse tekkis mürin ja vile, mis intensiivistus, kui millelegi lähenes atmosfääri hõõrdumine

Yeps! otsmik kuni otsmik maandus viiendal saabuval kümnendal.

– - Mida sa tahad basaari? – Viies hüppas jalule ja võttis võitlusliku hoiaku.

– - pidurid, hüppeliselt. Seal, seal. – kümnes osutas luuga pimeduses, kust ta lendas. – seal, mitterahaliselt, keegi hängib, helendab ja mis kõige tähtsam – jama.

– - Sooooo! Nii ja naa. – teist valvati. – süttib, basaar?.. Täpselt?..

– - Jah, lihaga katmiseks, mis sa oled?

– - Kui te ei rullita puuvilla, siis vajame seda. Siis helendab. – ja kümnes klõpsas põlvili ja kaelaga alaseljale.. – radioaktiivne.

– mis meid päästetakse? – toetas esimest küsimust. – Lohistame ta Kazuli Zeke’i juurde.

– - Ta sööb ja…

– - IOHOOOO!! – karjusid kõik.

– - Ja toida meid kõiki!! – kõik teatatud kooris.

– - Noh, mis, killud, lähme? – tegi esimese ettepaneku ja suundus pimedusse.

– - Ei, ma ei lähe.. – kümnes oli vastu, ta lööb. – ja siis kurdistus hirmust ja… oli jälle tuimaks. Ma tahtsin midagi öelda, kuid see osutus ainult kõlavaks – madalaks.

– - No istu siin. – kõigist teatati kooris ja nad jooksid leiu poole.

– - Ahhh!!! – kümnes poom ja jooks kõigile järele.

Ja sel ajal…

– -… Ütlesin, võtke minuga ühendust: TAASSTA MUST IKO TOP UAU, ise Generalisiphilis vanemnõunik, kõigi võrreldamatu Galupia lord!!!!! – karjus ja tembeldas Tšervitši jahvatatud luud. – Kas sa saad aru nitsist?

– - Kurat, sa oled Galup, mitte austaja. Kuid mädanemise eest, kuigi ma ei tea, mis see on, vastate te!! – vihastas vanem kindral ja kroonil seistes proovis ta jalgade luudega ilmaliku varja näo külge rattaratast. Ta lendas minema, tehes kolmikvõlli.

Kuidas sa julged? Mina! Mina!! – Tšerevitš Chmor Iko lämbus oma viskega, veeredes palliga välja.

– - Te olete pärit … – Zasratich häbenes hääldada lõppu siiras Casulia juuresolekul ja muutis kogu oma viha füüsiliseks löögiks. Ainult ta tahtis hüpata ja tallata, kuna Casulia käpp haaras kindrali jala ja lohistas teda tema juurde. – Las ma lähen!! – Zaratch Zaratich haukus, – isegi Galupijal tahtsin selle rasva sea sarve lahti lõigata.

– - Hoidke kinni, hoidke kinni Zackist, ärge laske lahti enne, kui naaseme Galupijasse.

– - Jah, ära tülitse sind. – pange kinni Zasratich Kazulia sidurid. – vaikselt. – ta kuulas. Skandaalid vaatasid teda. – Kas olete kuulnud?

– mis? – küsis kolju Chmor Iko.

– - sõrmenukkide kang. Känd läheneb. Seal. – ja ta pööras pilgu küljele.

Kauguses oli kopsakas helendav pall. Lähenedes oli selge, kuidas Sparrow Stasyan vabatahtlikult löögid purustas. Ta pole kunagi isegi maad puutunud. Lähenedes tihedalt liibuvale, väljus igast küljest pekstud varblane veel ühe löögiga Zasratichi ja Tšerevitši Chmor Ika kolju jalgadele. Varblase keha külmus. Sõdurid rivistusid ja teatasid:

– - Poeg!! Ilma turuta, käigult teemani!! Mida ta tahtis, need on heledad ja mis helendavad, sobivad teie õlidele ilma defektideta!!! OOOOOTSTOOOOOY, poeg!!!

– - LLCOOOOSTSTOOOOY, isad!!! Cherepoktsy, Golupyan!!!! HEA VILJAD!!! – Zasratich hõõrus varbast tolmu ja uuris poolsurnud varblast, kes hingeldas nagu joogi-laama – üks hingetõmme minutis. – Ja kus on teised?? Kõrbetud??

Ei, poeg. Praegu – ütles kümnes. – Ma rääkisin jälle!!!

– - jõuage asja juurde!! – Zaral Zasratich.

– - Oh jah. Nad eraldusid teisel tipul ja kes kaugemale jõuab, toob rohkem. Siin.

– - Noh, eeldame, et otmatiseerib neid…

– - hästi tehtud!!! – hüüdis ootamatult Tšerevitš kolju kõrva all. Ta hüppas umbes kolm meetrit ja maandus. Tšerevitš karjus kolju kollektsiooni glamuurselt käsutavalt ja, lähenedes sellele hävitajatele oluliseks, plaksutas kõigile pähe. n-Samit, Tema ülendatud ilma torni ülevust, Kogu Galupovi generalisifiliat, tema presidentuuri, Ülimat isandat Semisraki teavitatakse isiklikult teie pühendumisest Temale ja kogu Galupijale.

– - Tänan teid tasuta kingituse eest, poeg! – karjusid sõdurid leti ääres vaikselt ja tantsisid mitu neljandikku hip-hopi tehnikat.

– - Ja nüüd.., – jätkas Tšerevitš. – Arreteeri see mässaja!! – ja ta osutas liiva sisse kleepunud koljule, mida ta käppadega proovis, nõjatus ja tiris välja. Sõdurid jooksid kõhkluseta Cerevitši poole, kes ei oodanud, irvitas ja hakkasid teda taga ajama.

– - Oota! – karjus Casulia ja aitas shardil välja tulla. – kes veel austajat lööb, see jääb söömata!!

– - Aga kindral on meie isa ja tüürimees?! – vastas võitlejad kooris. – Ja nagu isa Zasratich ütles, on see saast taga.