StaVlе Premudroslowski - Röhitsemine Toothy Konn. Fantaasiakomöödia

Ja kärbsed hummeerisid üksmeelselt, nii et laulust selgus: «Ja ta ütles, et nad lendasid, ja ta klappis oma tiiva. Ja tõusis justkui mööda Tšernobõli steppi tõusis maapinnast kõrgemale.»

– - «Maa», idioodid! – nutt parandas Stasyani.

Ja varblane hüppas üles, sülem võttis kätte ja nad lehvisid Golupy kohal. Ja nad jõudsid peagi oma meeltesse, see tähendab inimese ajalise kiiruseni. Ja kohe sattusid nad paanikasse:

Hei kuule! hüüdsid nad pärast seda, kes andis tiibu. «Oota, sa lubasid, paskudin.»

– - Ma tapan su, koera ja šaakali poeg. – hüüdis Tšerevitš.

– - Sina olid see, kes teda hirmutas, ja ta viskas minema!! – kolju plahvatas Tšerevitšil.

– - See pole minu süü!! hüüdis ameeriklane kohmetult ja käredalt.

– - Aa, ah, ah see teeb haiget!!! – see eemaldati tõusvalt Stasyanilt kõrgustesse. Ta nägi, kuidas topside kollektiiv kolis, kus keegi polnud Chmor Iko eest seisnud, sest kõik juhtus kõigi silme all ja kõik teadsid, et see oli lõpp. Näljane lõpp…

Alguses sureb Casulia Zeka ja siis kõik teised. Ja Suur Galupia kaob maa seest. Ja kõik arvasid, et ilmutuskabineti räpase keele tõttu on akne. Kuid tegelikult on see hr juhtum. Ja küsitakse: miks on valitsejad kõikjal – bürokraadid, mis takistavad arengut, kuid kas tsivilisatsioon elab ja õitseb? Võib-olla peaks see nii olema? Võib-olla nii. Kuid me aretame ja võitleme oma elu eest ja see on hea. Alles nüüd on iga kümnendiga üha rohkem ruumi ja toitu ning meie bürokraatia kasvab korruptsiooniks ja pärsib veelgi rohkem edusamme. Kosmoseuuringute ja okupatsiooni edenemine. Me oleme hukule määratud ainult siis, kui relvad on jälle tähtsamad kui elu. Ja alles ohvrite kaudu saame aru, et me ei ela õigesti. Ja see, mida Botva liikmed enne surma arvasid, ei saanud juhtuda. Seetõttu koloonia suri, kuid mitte päris. Nadezhda suri ju viimasena ja ta oli endiselt seal, ehkki edutult…

Suur Venemaa riik!!! Rahvaste ja tõugude massid leidsid oma pelgupaiga ja elu selles. Ja kõigil on piisavalt ruumi. Vene maa tohutud laiused lihtsalt meelitavad välismaalasi. Ja oleme nendega rahul, kuid kiusame omi ja tahame neid võõrasteks pidada. Nagu öeldakse: ühe oma – küüslauk sibulaga ja teise oma – leiva ja soolaga. Ja kui meie inimesed muutuvad võõrasteks, mäletame kohe, et nad on meie omad ja oleme oma saavutuste üle uhked. Kuid see on absurdne. Sest need on juba võõraste saavutused. Sa müüsid seemneid ja arvad, et puuviljad kuuluvad sulle?! Ei Kadunud nugget – kuid praalima sitt. Ja Ema-Venemaa ootab keskpärasust – professorid ja ametnikud kaovad ning mõtlevad venelased astuvad nende asemele mitte paberi, vaid vere ja vaimu abil ning see aeg on käes. Ja need paguluses olevad patrioodid ootavad kohvritega ajajaid, et rahvast tüütada ja… Nad toetavad seda. Ja presidendid ei kuule rahva ägamist, sest nende vahel on bürokraatide ja silmakirjatsejate vedelsõnnikut ning kui sõnnik keema ära kuivab, siis see lõhkeb. Aga mis saab edasi? Rahvas küsib: miks aitavad rahva nimel tegutsevad meistrid teisi ja nende surm üha enam nälga ja kodututele? Venemaa on sularaha lehm. Kuid piima ei joo mitte omanikud, vaid naabrid. Ja kõige huvitavam on see, et paljud omanikud ei ela Venemaal, vaid väljaspool selle piire. Naabrid võtavad aga oma kohad ja ostavad seni valimisõiguse saamiseks passe. Naabrid reedavad oma tõelise kodumaa ja aktsepteerivad kergesti vene keelt. Ja kui nad reetvad oma ema, siis ei lase nad oma võõrasema tunnustada, pealegi röövivad nad ta ja jätavad ta maha. Kuid kõige parem on meeles pidada üldiselt, et nagu linnud, loomad ja kalad, oleme ka maa elanikud. Ja sellel pole vahet: kas olete Kalmyk või Venemaa juut, ameeriklane Niger või eskimote – olete maalane. Ja see peaks hällilt uhkelt kõlama!!! Kuid enne seda on see kauem kui enne maailmalõppu, nii et jätame kõik ajaliste asjaolude kokkusattumusele, sest enne, kui nad elasid ega olnud elus. Ja inimeselt inimesele on hunt, lammas, meduus… Minu maja on minu kindlus. Ja meie, vastsündinud rass. Mida meile helistada?! Võõrtöölised? Ei, me ei tulnud siia, vaid ilmusime kohale. Me ilmusime siia ja oleme tõelised venelased, isegi rohkem kui venelased. Oleme mutantide uus sort. Oleme Blakes!!! Suur Blaki, suur Venemaa!!! Pole inimesi, ei putukaid, loomi, lilli, seeni jne. ja mitte muud, vaid taaselustatud sabadega kondita Laidosh. Ilmselt otsustas Kõigevägevam, luues jälle omasuguseid, ja ta lõi need oma välimuses ja sarnasuses, asetas need oma kätega kehale ja ajudele ja muudele organitele kätele. See tundus ühtaegu lõbus ja ökonoomne. Jah, ega luid. Lihased ja mitte gramm luud. Ja selle koloonia eesotsas – mina!! Kõikvõimas ja seksikas looja! Ja ma nimetan ennast Faaakiks!

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.