StaVlе Premudroslowski - Röhitsemine Toothy Konn. Fantaasiakomöödia

– - Ära karju nagu siga. – Pukik läks minema.

– - Ja mis on «siga»?

– - Ma ei tea, see juhtus minuga.

– - kust?

– - kaameli juurest.

– - kaamel? Mis see sõna on?

– - Ah?.. Jah, nagu ka «siga». Jäta mind rahule!

– - Ah! Jah, lõdvestu.

– - Mida, «aaaaa»? – katkestas Pukik.

– - Jah, sain aru?! – Zulka raputas teda.

– - Mida, «sai aru»?

– - See «siga» on «kaamel» ja «kaamel» on..

– - «siga»! – lisas aida ja valis seinalt välja veel ühe juure. – Ei paista… Kas soovite süüa? – ja torkas selle talle silma.

– - Ugh.. – sülitas ta. – Jah, mida sa sööd, aga sööd. Vaata ringi. Kui ilus kõik on, darkoo..

– - Toto ja see, mis on tume ja mädarõigas pole nähtav, välja arvatud teie.

– - Ja parem vaadake, see on teie kodumaa, kodumaa!!

Pukik tõstis rumalalt ja hapukalt kolju ning pööras keskendunud pilku ega näinud jälle midagi. Ta heitis pilgu märkamatult ja külgvaates… ja jälle mööda.

– - Jah, te ei vaata, vaid vaatate sisse, sügavale tähendusesse…

– mis?

– - Seda!.. Mida me enda seest tahame.

– - Ma ei näe midagi. – ja Pukik langetas pahameelega oma kilpi.

– - Kuidas nii: ma näen, aga sa ei tee? -Zulka haaras kaela närviga kolju kahes pöördes ja hakkas pöörama: nüüd paremale, siis vasakule, siis üles, siis alla … – Ja kas sa näed isamaa pimeduse ilu?

– - Mis siis?! – Punkik. – see on kõik sama kurb..

– - Jah, sa näed veel parem välja! – ja ta keerutas teda oma lapselikus tujukuses nagu haamrisportlane. Tema kolju keerdus ja mitte tähed ilmusid, vaid laigud ta silmis.

– - Jäta mind rahule, kole. karjus ta.

– - Ah jah?! – ja ta, kasutades ära oma jõu üleolekut, ja seal olid Kazulist kaks korda väiksemad kildad, sirgendasid nägemisnärvi ja viskasid nurkkiiruse inertsist seina vastu. Kilpidel polnud närvilõpmeid ega tundnud seepärast valu ning seetõttu hakkas Pukik kõvadest pindadest nagu piljardipall ja rikošett põrkuma: klõpsanud oma otsaesist seinale kleepuva kivi vastu, siis lakke, siis lakke, umbes põrandale, jälle vastu seina, teise seina umbes põrand, jälle umbes sein, lagi, umbes põrand, jälle seina, teine sein, lagi, umbes põrand, umbes sein, teine sein ja tormas tahtmatult Zulka poole.

– - Ja tulge ise, muidu on varsti mingisugune vähendamine … – Shisha võttis sügavalt hinge.

– - Mis on lühendid? – Zulka üritas silma lahti kerida, kuid silmamuna kattus ja muljetati eelmise ringi närviga kaela ristmikul.

– - Peate tundidesse minema. – jätkas teine kazul nimega Soplyushka. – Galupias katastroofi ajal.

– - Kasuliku kiirguse varu on kahanenud. – esimene kild oli katki, seda kutsuti – Esimene.

– - Cesspools … – lisas Teine, teda kutsuti ka samaks.

– - Ja seepärast, et kõik ei sureks head, hävitatakse halvad reeturid.

– - Tee neile toitu heaks.

– - Jah, me sureme niikuinii, kui me ei leia muud toiduallikat. – lõpetas Shisha ja kõik nutsid korraga. Zulka ei saanud veel öeldust aru, tähtsam oli, et ta kiiresti lahti harutaks ning ta tõmbas end püsti, kõverdas ühe pöörde ja silmamuna jalaluu abil välja tõmmatud ja sprindeerunud kerimisse, siis mähisesse ja nii viis korda. Silm rippus venitusel ja hetke pärast tormas keha silma, tabas seda. Silm lendas kehast eemale ja sirutas närvi kaelani, see keerdus ja tõmbus silma taga mööda tunnelit. Silm oli lahti keeratud ja venituse tõttu lohistas Zulka, lõi järsu pöörde vastu seina ja koputas välja augu tükk. Chopik lendas välja ja tema silm rippus avauses. Vennad tormasid appi ja, nagu esimest korda, «tõmbasid sipelgapesa tõmbamise», siis alates viiendast katsest tõmbasid nad moosist silmad välja ja sein varises, tekitades tundmatuid tohutu ava sisse. Enne küla ei teadnud Galupy maapealsest elust ega administratsioon neile teada andnud.

Nad kõik veeretasid pea üle kontsade ja tundsid Päikese loomulikku maist valgust, kuni suurem osa Galupsi külast ei näinud.

Järsku jõudis jälle hämarus ja kiilas varblane Stasyan lendas vaevalt auku ja jäi kõhu põrandale kinni…

– - Oh, kes sa oled? – küsis Zulka.

– - Löö teda!! – hüüdis kümnes saak ja tulevased hävitajad asusid pikka aega õppinud rünnakupositsioonile, mida nimetatakse «õhutõrjeks». Löökidest murenesid kõik kärbsed ja põgenesid, millised hukkusid, kolmandad lendasid minema.

– - Aa, ah, ah, ah, ah!!!! hüüdis kiilas varblane. – millekski???

Stasyan ei mõistnud nende suminat ja otsustas seetõttu end kaitsta ja einestada. Teda oli kaks korda rohkem kui kazuli ja seetõttu lõi ta oma nokaga mõnuga Shisha silma. Ta karjus.

– - Aahai yay, ta hammustab ja mina, loll, sekkun tema eest. Löö teda, poisid. – ja kildad lendasid jälle varblase sisse, peksid teda ja Zulka võimas hüppehüpe koputas ta august välja. Tema jõupingutused aitasid käppadega, mille ta maha lükkas, olles keha tagaosaga augu välisküljest. Stasyan, kes ei toibunud, leidis end väljast, jooksis minema. Ta ei saanud enam lennata, nagu varem. Võõraste löökidest lendas kogu sõnnik koos kärbestega, kuid ta kiiresti, kiiresti jooksis, jooksis kiiresti, jooksis kiiresti, jooksis kiiresti, jooksis kiiresti, jooksis kiiresti, jooksis kiiresti, jooksis ja eksis koirohi põõsastesse, lamas maas ja uinus…

Generalisiphilis ise sai koopa lõpus juhtunud juhtumist peagi teada. Kogu Galupii, tema presidentuur, Semisrak. See uurimata Cherepovitšide nõukogu Suur-Galupia Ülemparlamendi (NBVPVG) Botva augus uuris ja õppis seda auklikku oskusteavet. (Nora on eeldus; Botva on koloonia mõtete kogu).

– - palun kõigil üles tõusta!! – teatas oma presidentuuri pressisekretär Casulia Zack, – Sam, Tema ülev ilma tornitavuseta, Generalisifilis All Galupov, tema presidentuur, kõrgeim lord, Semisrak prt… OOOOTSTOOOOY!!!!

Kõik seisid pimedal, see tähendab sarvedel.

– - Haihai hylayek bir mahlad, kask koor.

Sea Rocks, Sea Rocks,

Gulemide pidu oli vana … – nende pea tšerevitšide tervitusel. Generalisyphilis võttis selle koha.

– - Ma kogusin teid, tere, oh, lugupidajaid, ükshaaval, mis ulatusid mu huulteni, sensatsioon..

– - Miks me hakkame sarvedel seisma? – Peakõne ajal sekkus naabri noor Tšerevitš või küsis sosinal. Volikogusse tuli ta esimest korda.

– - vaikne. Nad ütlevad, et nad tantsivad – meie tantsime. – Napsas naabri poole, seistes paremal. – Nii et olge kannatlik ja ärge katkestage end Galupiya legendi kuulamiseks.

– - Siin viimast korda.. – lisas vasakult teine naaber. – hüppas kõrgemale kui peaaegu päev.

– - Miks? – küsis noor.

– - Polnud midagi öelda, nii et nad arvasid, et kohtumine ei tohiks olla asjatu…

– - Ja et paremini mõelda, käskis juhataja hüpata…

– - Ja mulle meeldib magada ja mind ei huvita kuidas.. – ütles kolmas vasakult ja jäi magama.

– - magada? Nii et te ei kuule midagi? – küsis noor.

Üldse mitte, noor Tšerevitš, kui magad paremini, saad aru, mida ta ütleb. Eriti pausid…

– - vaikne teile!! napsas üks vanimaid Tšerevitše.

– -… Ja meie teismelised astusid võrdsesse lahingusse tundmatu tundmatu elutu olendiga, kes lagi-põrandat purustades avas meile uue maailma. Nii et meie seas on sarnaseid liikuvaid objekte, mis liikumiseks toituvad sama asjaga nagu meiegi…

– - Või äkki, lord, kas see on sissetung? – segas keegi.

– - Ära katkesta,.. Mida ma tahtsin öelda? – Semisrak kõhkles.

– -… on samasugused nagu meie … – parandas Casulia Zack.

– - Jah… Nii… on samad mis meil… Kuna kolime toidu pärast. Vootoot.. Ja ma, mu vastikud, tahan pakkuda, et valiksite ja komplekteeriksite meeskonna või otsijate jõugu ja koondaksite nad sinna, kus sissetung oli, st meie Galupiasse. Kas ma teen endale selgeks?