Betti Alver - Invaliidid

"Seda küll."

Rauk silmitseb Kiipust ning raputab pead.

"No oled ikka küll – mine võta'nd kinni… Mis pagana pärast sa's enne advokaadiks õppisid? Eks võinud Karsametsast kohe Varamäele tulla."

"Õigus sul on. Kessi's teadis, et sedasi läheb. Sina, Saarpoom, ei aima, kui vastumeelt inimene võib olla iseenesele."

Kalur läheb leti juurde, sosistleb veidi kõhetu mehega ning peagi ilmub lauale paar pitsi viina ja suupiste.

"Tervist, Kiipus," võtab vanamees klaasi, "rüüpa ära, siis lahedam rääkida. Ega rannamehe keel suurt paindu, aga tema sõna on väärt sõna. Kui sa tahad tulla – tule pealegi. Kuidas kala, nõnda palk, ei ma saa kindlat lubada midagi. Ju oma leiva ja leeme ikka tasa teenid, kui see töö sulle vähegi konti mööda."

"Küllap seda näeb."

"Küllap näeb jah. Aga eks ole ikka veider küll, ise suur advokaat ja puha, ja tuleb randa prostoi võrguvedajaks. Saa nüüd aru… Nagu mul see tüdrukki kodus, Mall. Õppis, õppis, pooldist nälgiski teine, palju's minu jõud kannab… Äkki kukub koju nagu lingukivi, et las ma hakkan, isa, kala püüdma – ei taha enam linna ega koolipreiliks, soolasilk mekib kõige magusam. Ega's minul kedagi, tee ja ole kuidas endal parem. Eks ta ole ainult öelda nõnda, et paistab just kui veider, et inimene just kui ei tea kuidas elada."

Saarpoom toetab lõua peopessa ning vahib mõtlikult heeringataldrikule; valged silmaripsmed tõmbuvad aeglaselt märjaks.

"Nagu seegi seal," osutab peaga üles. "Kas nägid?"

,Jah… Vangist?"

"Ah rääkis sulle?.. Näed, mis inimene teisele võib teha, kuidas viha ja kadedus – Eks Krõõt ise ole ka ägeda verega, nagu mu kadunud eitki, ega ta kannatanud… ei kannatanud, särinal läks kohe põlema nagu kadakapõõsas… Kui nad seda Ingeri tüdrukut Ristipuule poleks jätnud, kes teab, kuidas siis… Ludvi ema oli just kui arust ära, ikka Tamaara ees ja Tamaara taga, sellep see Krõõt neile näis nii mustuke ja paha. Ju nad haudusid, haudusid, kuni said hakkama hirmsa tükiga. Ja kui siis kogemata Ludvi Krõõda kausist sõi, siis keerati kõik pahempidi, tehti Krõõt inimesetapjaks ja vannuti kohtus valet. Vangi panid, kolmeks aastaks… Ei see ole nali."

Vanamees ohkab ja pühib karedate sõrmedega üle silmi.

"Kibe on küll, aga mis sinna parata. Rühma peale hommikust õhtuni, see nagu võtab vahel meelehärmigi ära. Töö on just kui haige südame rohi… Nojah, eks sa's, Peeter, tule kunas arvad, ega's kedagi… Hakka pihta, ju siis näeb, kuidas see töö sulle passib."

"Mis seal's ikka," tõuseb Kiipus lauast "Passib, ei passi – tulen, lähen, ega's meil eluaegset kaupa ole."

Tanel Saarpoom vangutab laitvalt pead.

"Ära sa nönna… Ega tuisata küll maksa, tuiskamisest pole tulu kedagi. Millal sa's tuled?"

"Eks nüüd varsti ikka. Ole terve, Saarpoom, jäägu siis nii, et tulen lähemail päevil."

Peeter Kiipus raputab vana kaluri kätt ning astub tänavale.

Mall ärkab merele sõitva kalapaadi puginast ning avab laud. On hall hommik. Lõunatuul painutab raagus kaldapuid ja rabistab rüüdele kevadvihma. Vaja rutata, mõtleb voodist karates, ent samal hetkel meenub, isa paat lamab maaletõmmatuna rannal ning ootab parandamist.

Tüdruk riietub, tõmbab säärsaapad jalga ning astub eeskambrisse. Ruum on tühi ja hämar, veetrummel kahiseb pliidil ning aknaruute katab tihe aurukord. Majas on vaikne; laual vedelevad kartulikoored ja kalaluud tunnistavad, mehed juba söönud ning läinud alla rannale. Mall otsib pliidilt soojapandud toidu ning istub einetama, kui uks avaneb ja vennanaine veepangedega sisse tuleb.

"Võeh, tema ka juba platsis," sõnab see, tõmmates jalaga enese järel ukse koomale. "Eks võinud ometi magada, tühja sel minugi taadil täna on."

"Kas läksid ammu?"

"Tundi poolteist saab. Va venelane käis siin öösi kolistamas, ei mina saanud pärast enam silma kinni… Tea kas see emand sealt veskist tuleb kah sööma või?" astub akna juurde, pühib käega ruudult higi ja piilub õuele. "Pole näha kedagi. Ennist, kui kaevule läksin, siis just kui oleks vaadanud välja. Ei see vist tule keskhommikukski. Söök jahtub kõik ära ja…"

Tusaselt ta heidab pihtkasuka leivamõhele ning hakkab lauda koristama. On keskealine paks naine peanaha külge kleepuvate juuste ning kollase ihuga. Liigub raskelt tatsates pliidi ja laua vahet, ning kõik, mis haarab, hakkab kohe tärisema.

Mall lõpetab söömise, võtab varnast palitu, surub vahariidest mütsi pähe ja astub õuele.

"Mall!" hõikab Mari ukse vahelt.

"Ah?"

"Sa õite põruta seal aknale, et las tuleb mäele. Kessi's tema pärast…"

"Küll ma põrutan."

Jalgrada viib kaevu ja haopinu vahelt aidani, mille ees kasvab mõningaid muhklikke kirsipuid; sealt keerab üle ahta lagendiku paju- ja lepapuhmastikku, mis palistab järsult allalaskuvat kaldaseina. Üsna kalda veerel seisab vana lagunud tuulik. Mall seisab riidega kaetud akna ees ja kuulatab. Kõik on vaikne; vihm vaid rabiseb laastkatusele ning alt rannalt kostub vasaralööke.

"Krõõt!" hõikab ta tasa, koputab aknaraamile ning surub kõrva vastu seina. Näib, nagu eesriide äär nihkuks veidi kõrvale, kuid järgmisel silmapilgul see vajub tagasi. Nagu hirmutatud metsloom, mõtleb Mall, isegi mind kardab ta. Seisab veel paar minutit kuulatades, ent kui sees endiselt hääletuks jääb, poeb kallast piirava traataia vahelt läbi ning laskub noore paju latva pidi etteulatuvale paeastmele. All sügaval sirutub lage rannariba tumeda kaarena itta ja läände, haarates enese hõlma uduse lahe. Madalad vihmapilved ripuvad mere kohal, kajastudes vees kollakate hiiglalaigena. Rand näib elutu ja sünge; vaid võrgukuuri juurest kostub aeg-ajalt kopsimist ning kauge neeme turja tagant kerkib kalaahjude suitsu. Puujuurist ja kivirahnest kinni hoides Mall laskub astmelt astmele; pahatihti paas mureneb jalge all, nihkub paigalt ning veereb kolinal sügavusse. Loendamatuil korril ta kasutanud seda teed, ning alati alla mätasmaale jõudes ja üles pilvinisirutuvale seinale vaadates valdab teda rõõmu- ja jubedussegane tunne. Ühe hingetõmbega ta jookseb üle sooniku kallakuni, kus algab kivirihv ja liiv.

Kruusaletõmmatud paadi juures seisab Tanel Saarpoom, mõõtes pära lappimiseks plekki. Masinaruumis nokitseb mootori kallal hiljuti kaevandikest tulnud tööline Tõnis Kärp, vanapoole kuivetu mees, sinetava joomarininaga ning kakluses välja löödud silmaga. Kaugel merel liigub paar-kolm võrguliste venet.

"Tere, preili!" hüüab Kärp, pöialt mütsi äärde tõstes. "Kui heldus kannab, visake see määrdekann redeli alt siia!"

Mall viib kannu paati ning nõjatub selle äärele.

"Kas hakkab töötama?"

"Hakkab, hakkab. Sutike veel määret, siis lase või ühe söömavahega Rootsi."

"Siis ehk saab õhtul kõik võrgudki välja," arvab Mall.

"Ju nüüd üks kange sats ikka tuleb," sõnab Kärp masinat õlitades. "Terve öö olin hädas poonud kümnikuga. Poonu on meie rannas käre kala."

"Tea kust seda nüüd," võtab Tanel piibu suust. "Kanget tuult saab, ei muud ühti… Küll aga virutanud siia prao, just kui kangiga kohe. Seda ta toona nii raksataski."

"Ah on võtnud laialt?" küsib võrgukuuri lävel istuv vanamees, kes ametis kahavarre tahumisega. "Ega nisukesest lappimisest suurt ole. Kõige parem – liim keema ja pragu kinni sortsu!"

Rääkija on umbes kuuekümneaastane tüse venelane, ninajuurel kokku kasvanud kulmude, elavate silmade ja nokkmütsi alt esiletükkiva harjasjuuksega. Kõneleb ruttu ja veidi läbi nina, piiludes ühelt teisele ja lakkudes huuli. Elutseb Varamäel juba sõjaaastaist saadik, tulles optandina kustki pihkvatagusest mõisast, kus oli tööjuhiks.

"Mis see Teleegin pajatas?" pöörab Saarpoom pead.

"Ütlesin, et sula liim… Meil Venemaal parandati kõik laevad liimiga."'