Ado Reinvald - Raswa-Jaak - kuulus Eesti kütt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised

Lugeja! kas sina ühte täielikku Eesti kütti ja tema iseloomu tunned? Tema on hoopis teistsugune kui muud igapäewased inimesed ja tihti on ta wäga lõbus ja lahke mees. Alati on tema suur jutumees, tema ei räägi kunagi kaugemast ilmast, waid iseenesest, oma kaasküttidest ime-lugusid, kui ta ka wahel walet luiskab ja asju suurendab, siiski on ta küti luule lood huwitawad ja kenad kuulda.

Oma püssi armastab ta nagu oma naist, jahi koera, nagu wenda ja jahi tasku on temal warandusega täidetud aida asemel.

Kui küünla kuu külmal öödel aia teibad õues laksu lööwad, lumi ree all ragiseb ja teekäiad põski ja ninasi kübara kõrwadega kinni katawad, siis istub tema öö läbi niidu peal kuhja kõrwal ja wahib terawaste üle lume hangede, kustpoolt haawiku emand tuleb. Enam jagu öösi külmetab ta ilmaaegu, aga kui üle mitme öö üks jänes kotis; on kõik waew unustud ja mees suure õnnega koos.

Kewadel, kui soo mätad lume alt wälja tulewad ja tedred kudrutawad, mida kütid oma keeli tedre mängiks nimetawad, siis tuleb temal päris lõikuse aeg. Isa teder walib omale ühe kindla koha wälja, kudrutab ja kõhwib ikka ühes paigas, et emad tema juure teawad lennata. Kõhwi laseb ta wiha pärast, et teised kuked tema armastuse piiri peale ei tohi tulla, aga kui teine tema hoiatustest ei hooli, siis on ka sõda lahti ja mehed karwupidi koos, kus nad wahest ennast weriseks kisuwad. Mis teeb aga nüüd kawal kütt?

Tema uurib mängu kohad järele, teeb laskmise kaugusele omale kadakatest kuhni wõi warjupaiga, läheb wahest mitu wersta kaugele, enne koitu kuhni ja ootab, kunas metsa kuked kudrutama tulewad. Seal ta siis wesise ja sogase soo peal külmetab ja laseb suuga kunstlikult kõhwi. Aga ta kardab ka, sest jahipidamine on mõisa maa peal kõwaste keelatud ja mitu kütti on ühe metsakuke eest kümme rubla trahwi maksnud. Kõigest sellest ei küsi kütt kõige wähemat, teder peab paugu saama, kui see ka tema enese elu maksaks. Täiswerd kütt ei küsi kellegist, tema püjab weel tetresi teisel kombel, üsna päise päewg ajal ja koguni keset mõisa metsa. Tema teeb „tedre kuju,” aga missuguse?

Hallist wõi mustast riidest õmmeldakse just loomulik tedre kere, kael ja pää, mida üksi kütid ise mõistawad, topitakse heinu kõwaste täis ja pannakse haraline puust ehk tedre sulgedest saba taha; punasest kalewist pannakse lõkkad lõua alla, hari päha, silmad ja kõik, nõnda et ta kui elus teder näitab olema. Wahest mitu sarnast kuju paneb kütt metsa kase otsa, teised tedred lendawad tema juure, ja enne kui pettusest aru saawad, käiwad põõsa tagat paugud ja õnnelik kütt paneb naerdes tedrekesed oma jahi kotti.

Sarnane kawal kütt oli ka „Raswa Jaak,” kelle elust ja tegudest meie jutukene kõneleb. Küttisi on ilmas palju olnud, aga kas wõib ennast wa Jaagu kõrwale seada? Tema oskas kõik linnu keeled ja kui ta wilet puhkas, siis tuliwad sookanad metsast wudinal wälja; mõtuse wõi metsise laulugi oli ta selgeks õppinud, mida meie päiwil enam keegi, isegi Jaagu omad lapsedki ei mõista. Nagu ta ise kinnitas, olla ta omas elus 8 karu, 25 hunti, 48 rebast, 618 jänest ja lugemata hulga lindusi magama uinutanud. Mine tea, kas tal n’ad kõik meeles oliwad.

Tammelaane mets oli Raswa Jaagu noorel põlwel suur ja paks põline laan. Tema hommikupoolne ots, mida Saba metsaks kutsuti, ulatas kuni Wõrtsjärwe kaldani ja need metsad kannawad praegu weel neid nimesi, ehk endisest uhkest laanest küll ainult nõrgapoolne wari on järele jäanud. Seal on hundimurd ja „paotare” asemed alles näha, kus inimesed suurte sõdade ajal laane ja rabade taga pelgus wõi paus elasid ja häda korral ka lootsikutega järwe peale wõisid põgeneda. Kes ei usu, wõib ise järele waadata, tõsi mis tõsi.

Raswa Jaak elas küll wõera walla piiri peal, raswa oja kalda peal. kust ta oma nimegi sai, aga tema jahi põld oli alati põline Tammelaane mets. See mets kihises sell’ ajal kõiksugu loomadest; hundid käisid karja kaupa ümber ja karudki ei puudunud seal. Jaagu jahi käikisi ei keelanud keegi, ehk kes juudas ilma keelda jõudis! Hea, kui mõni murdja wähemaks jäi, sest metsa nurga lambad, lehmad, warsad ja wanad hobused langesiwad ühte lugu kiskja söödikute saagiks. „Las’ Jaak pidada jahti, Jaak teeb meile aina head,” ütlesid metsawahid ja käisid ise wahest ka Jaagu seltsis jahil. Suuremat worsti neist küll ei saanud, sest kui Jaak paar rebast maha põmmutas, saiwad nemad waewalt jänese kätte.

Kord ehitas Jaak metsawahi nurme äärde kahe kuuse okstesse, mõni süld kõrgele „karu lawa,” wedas hobuse raisa reega ligidale ja ronis lawa peale karu wahtima. Jaak wahib ja wahib, wahib poole ööni kuu walgel kuuse otsas, aga karut ei tule kedagi, ehk neid küll suwel siin tihti ümber nitis. Kui Jaak juba alustab maha ronima, kuuleb tema metsas okste raginat ja ähkimist – karu tuleb!

Karu tuli tõeste ja asus sööda juurde. Jaak näeb ja kuuleb, kuidas maida kõwad küljeluud karu raudse lõugade all nagu peeru pinnud ragisesiwad. Jaak sihib ja sihib, aga tema käed wärisewad ühes püssiga, ta wõtab püssi palgelt ära! Ja ja, karu ei ole nalja loom, tema kisub kütil peanaha kõige karwadega maha, kui ta küti kätte saab, ja Jaagul oli wist esimene laeng karu peale lasta.

Mis pagan! mõtleb Jaak, ma olen kõrges kuuse otsas; kas minu sugune kütt karu kardab? Ta paneb püssi uueste palgesse, pauk kõlab, karu karjatab ja jookseb kuuse poole, kus Jaak otsas on. Ei tea, kas kütt kartis et karu tema järele kuuse otsa tuleb, sest sellsamal silmapilgul liikus lawa ja Jaak tuli kõige lawaga kõlinal karu selga maha.

Karu karjatab kurjaste ja paneb metsa, nii et puud ja põesad ragisewad. Karu on kurja loomuline ja kisub kätte-tasumise wihas laskja küti alati tükkideks; aga keegi ei ole ka nii kartlik häkitselt ehmatama, kui see kuri loom. Mis sai aga õnnetumast kütist, kes palju enam ehmatas, kui see kiskja loom?

Hoolimata sellest, et ta pahema poole külge raskeste oli põrutanud, ronis ta nagu oraw kuuse otsa tagasi ja lõdises seal, kuni metsawaht hommiku tuli ja karust enam haisugi ei olnud järele jäänud.

„Kuule kallis Jaak, karu kuriwaim sööb kõik minu kaerad ära ja kannab sülega ööse metsa, kas sa ei wõiks minu kaera rõugu juure karut wahtima tulla? Ma maksan sulle hea hinna, kui sa kurjawaimu ära häwitad. Kas lubad tulla?” päris weel mees ja waatas paludes Jaagu otsa.

„Karu, karu,” wenitas kütt ja waatas ligida kuuse peale, kui tahaks ta silmadega mõõta, kui kõrgelt ta oli kukkunud.

„Karu wahtima jah, kaera rõugu juure, rõuk ei ole siit kuigi kaugel ja kui sull häda käes; jooksen kohe püssi ja kahe suure koeraga appi, keda sa siis kardad?”

Kui metsawaht Jaagule julguseks wiina pudeli peusse pistis, oli kaup koos ja kütt asus ööse kaera rõugu sisse.

Rõuk oli umne, ilma õõneta, nagu neid kuiwa ilmadega tehakse. Jaak kiskus sülega kaeru wälja, tegi otsa sisse suure augu, puges sinna sisse, kiskus kaeru uueste ette ja jättis metsa poole pisikese augu, kust püssi raua wälja pistis. Pesa oli küll pehme ja soe, aga weel soojemini tuksus küti süda – kui nüüd karu tuleb!

Ta waatis metsawahi maja poole, kelle aknast tulukene paistis, wilkus ja siis koguni ära kadus. Magama heitis tont, magama jah, mõtles ta iseeneses. Lubas mulle püssiga ja koertega appi tulla, kui karuga wõitlemine tuleb ja nüüd puhkab oma wana paksu Reeda kõrwal ja jätab mind karuga kaklema. Oh sa sunnik oma walega! Kui nüüd karu tuleb – parem kui ta ei tulegi! Parem jah!

Mis see oli? Rõugu taga kuuldi müdinat, kaerad kahisesid, karu oli koguni teiselt poolt tagat rõugu tulnud! Jaak wärises nagu haawa leht – kui nüüd karu tema ühes kaertega ära sööb, enne kui ta ainust pauku lasta saab, – karu,’ karu!