Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

„Mis asja pärast?”

„Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.”

„Nelja silma all? Soo!” Parun ajas silmad suureks. „Mis salaasja sul siis minule on jutustada?”

„Oli midagi.”

„Mis sa seal kaenlas kannad?”

„Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.”

„Nelja silma all! Kõik nelja silma all!” hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wilistada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.

„See noorherra siin on minu poeg,” ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.”

„Ei wõi.”

„Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!” hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.”

„Lõi sind wastu?”

„Ja, ning mitte üks kord,” ässitas Gotthard. „Ja koera peksis ta otse häbemata kombel.”

Parun kortsutas kulmu. Ta heal läks karedaks.

„Kuule poiss,” pööras ta Maidu poole. „Sa oled noorherrat sa tema koera löönud! Kudas sa seda tohtisid?”

„Noorherra peksis mind ja ässitas koera minu kallale.”

„Ükskõik, sa ei tohi saksa ega saksa koera lüüa!”

„Koer pidi mu lõhki kiskuma… Ma olen werine…”

Wana saksa silm libises poisi werisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reie peale seisatama, kust püksid haawast imbiwa were läbi ka punaseks lõiwad.

„See olgu sulle õpetuseks,” ütles ta sugu wähema walidusega. „Muidu oleksin sind talli lasknud wiia, kus hea nahatäie oleksid saanud. Noorherra trahwis sind ju ka süü pärast. Sa ei tahtnud temale wastata. Ja nüüd ei wasta sa mulle ka mitte.”

„Ma wastan paruni herrale hea meelega, aga mitte siin.”

„Kuule poiss, kui ma sulle ütlen, sa pead wastama, siis pead sa wastama, ka siin. Ja kui ma sulle ütlen, sa pead näitama, mis sul kaenla all on, siis pead seda näitama, ükskõik, kus kohas ja kelle nähes. Kas aru saad?”

Nüüd lõi Mait oma suured, tumesinised silmad laialt ja paluwalt saksa otsa. Sellest hingelisest pilgust, poisi kahwatanud näost, ta kutsuwast suust, ta terwest olekust paistis midagi wälja, mis inimese kohta, kellel süda rinnus, mõjumata ei wõinud jääda. Sellel poisil pidi midagi südame peal olema, midagi, mida ta suureks, tähtsaks, pühaks peab, mida ta igaühele ilmutada ei suuda, mis ta suud nii kindlaste sulub, et ta oma asja warjamise eest hädaohtlikku wõitlustki ei karda…

Parun Riesenthal näis midagi sellesarnast poisi näost lugewat. Ta jäi korraga mõttesse. Waljud, kõrgid kortsud ta silmade ümber pehmenesiwad. Läbitungiwalt wiibis ta pilk Maidu näo peal. Siis waatas ta äkitselt, nagu oleks tal mingi mõttesäde hingest läbi lennanud, laial silmal oma poja peale ja selle pealt jälle wõera talupoisi otsa,

„Mis su nimi on?” küsis ta tüki aja pärast järsult.

„Mait Luts.”

„Õige, seda sa ütlesid juba… Kust wallast oled?”

„X. wallast,”

„Mis! X. wallast? Sina oled X. wallast, Harjumaalt?”

„Ja, Harju-Jaani kihelkonnast.”

Parun ajas pea õieli; ta nägu awaldas suurt imestust.

„Nii kaugelt tuled minu juurde!”

„Ja, paruni herra.”

Adalbert won Riesenthal waatas nagu otsides maha, siis pööras ta kanna pealt ringi, ja mõisa poole minekut tehes, ütles ta külapoisile lühidelt:

„Tule minu järele!”

„Kas mina wõin kaasa tulla?” küsis Gotthard.

„Ei” —

Komps ühes käes, kaabu teises – kepi jättis ta maha – nii päterdas Mait waljuste tuksuwal südamel parunile järele, kes pikkade sammudega mõisamaja poole tõttas ja selle otsmisest uksest sisse astus. Silmapilk hiljem oliwad mõlemad kõrges, tõsises ruumis, mille mööblid ja tarberiistad tunnistasiwad, et see mõisaherra töötuba ja kontor on.

Parun Riesenthal wiskas oma niiske wiltkübara nagi otsa, wõttis kirjutuslaua ees suure nahkse leentooli peal istet ja jäi küsiwalt imeliku külalise peale wahtima.

See seisis alandlikult ukse kõrwal nurgas. Kompsu pahema käega wastu rinda hoides, püüdis ta werist paremat kätt selja taha peita. Ta näis herra küsimusi wõi käskusid ootawat. Tungiwa põnewusega, nagu soldat ülemasa otsa wahib, wiibis ta silm paruni priske, kõrgi näo peal. Wõi silmitses Mait oma isa, oma õiget isa, keda ta esimest korda elus nägi, nii uuriwalt, nii põnewalt? Tahtis ta tema näost oma saatust wälja mõistatada, mille üle siin sel silmapilgul otsust pidi tehtama? Püüdis ta selle mehe südamesse pilku heita, et teada saada, kas see hea wõi kuri on, kas seal isa-tundmusi peitub, kas seal „risti-inimese weri” woolab?

„Tule ligemale! – Sa tead ometi, kes ma olen?”

„Ja.”

„Kes siis?”

„R. mõisa parun.”

„Ja nüüd räägi, mis sa minust soowid.”

Parun kõneles järsult, käskiwalt, aga mitte ilma lahkuseta. See kare toon näis tal enam harjunud wiisiks olewat. Ta silm waatas ennem julgustawalt, kui kurjustawalt wõi ähwardawalt poisi peale.

Maidu ärewus näis aga weel nii suur olewat, et ta sõnadega hästi järjele ei saanud. Wõi pidas ta terane pea aru, kuda kõige targemalt ja mõjuwamalt peale hakata? Ta pani kompsu põrandale oma jalgade kõrwale maha, lükkas juukseid tagasi, kohendas oma lõhkist kuube ja heitis kohkunud pilgu oma üleni mudaste jalgade peale, millega ta saksa-toa puhtal põrandal seisis. Siis astus ta, nagu hoogu wõttes, sammu saksa ligemale,

„Ma tulin suure palwega paruni herra jutule,” algas ta sel tõsisel wana inimese toonil, mille terasemad külalapsed nii waratselt ära õpiwad. „Ma oskan puust kõiksugu asju wälja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik, ja mul oleks tuline himu olema meistri juure õppima minna. Aga wõi saksad talupoega linna lasewad! Neil tööinimesi tarwis. Käisin küll oma herra palwel, nurusin, mis wõisin, palusin, kuda oskasin – ei lubatud. Mõtlesin: mis nüüd heaks nõuuks wõtta? Himu suur – annaks kas wõi poole elu ära…”

,,Ja siis tulid minu juure?” küsis parun Riesenthal, kes teraselt kuulatanud.

,,Jah.”

„Miks siis? Kust sa mind tundsid?”

„Seda reagin paruni herrale warsti. Enne näitan paruni herrale oma proowitööd, mis kaasa tõin. Paruni herra wõiwad siis ise näha, kas ma midagi oskan ja kas ma meistri poisiks ka kõlban.”

Ning wäledaste nabis poiss, haawatud käest hoolimata, põrandal olewa kompsu lahti ja tõi sealt oma tuuleweski nähtawale, mille ta ettewaatlikult saksa ette laua peale seadis. Ta läikiwad silmad näisiwad ütlewat: Waata nüüd, ja ütle siis weel, et ma meistripoisiks ei kõlba!

Parun hakkas weskikest silmitsema – esmalt naerwa, pool pilkawa pilguga, siis toekamalt ja wiimaks üsna elawa huwitusega. Mait awas weski uksed ja aknad, et ta ruumi sisse wõiks waadata, ja ajas käega tiibu ümber, nii et rattad sees käima hakkasiwad. Puust möldrit ja tema poissi nähes, kelle käed nii kentsakalt nõksusiwad, tõmmas parun suu naerule. Kui ta kena mänguasja küllalt waadelnid, küsis ta healega, mis Maidu südame hüppama pani:

„Kas see weski tõeste sinu tehtud on?”

„Minu oma tehtud, paruni herra!”

,,Kui wana sa oled?”

„Mardi-päewa ajal soan wiieteistkümne oastaseks.”

„Hm, sa oled osaw poiss. Ma pole nii täielist mänguweskit weel näind… Aga ütle mulle, miks sa siis seda asja noorherrale ei tahtnud näidata?”

„Ma tahtsin enne paruni herra enesega reakida,” wastas Mait tõsiselt.

„Sa oleksid wõind ju minuga pärast rääkida.”

„Ei, see ei läind. Noorherra oleks minu käest siis ühte ja teist hakand pärima, ja ma põleks talle wõind wastata.”