Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

Siis wõtad tuuleweski koti seest wälja, paned paruni ette ja ütled: „Nikerdatud kappi lõwipeadega ja kalasabadega pole ma küll weel teinud, aga siin on tuleweski, mille sees ükski ratas ei puudu ja kus mölder ja poiss käsi liigutawad nagu elawad inimesed.”

Las ta siis mu weskit waadata! Saksakapp ta ei ole, aga tehku teised külapoisid niisugune järele! Ega kapitegijagi taewast kuku! Ku ma mõne aasta õpin, nikerdan terwe mõisa kujudega wälja! Lastagu mind aga õppida!

Kui siis parunil wähegi isaarmastust, kui tal ristiinimese werd südames on, siis wastab ta mulle: „Mait, mu poeg, ma tahan sind aidata! Ma näen, sa kõlbad meistri juurde. Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseks minna.”

Asi nudi! Wõid hüpates koju tagasi minna…

Säherduste lokkawate lootustega oli „paruni poeg” teele läinud. Aga inimesele, kes kõige kõrgemat ja kallimat ihkab, mis tal ihata on, kipuwad tahtmata kartusepitsitused kallale, hoolimata kõige kindlamatest lootustest. Mait ei teadnud küll, kust ja missugused hädaohud ta ettewõtet wõiksiwad ähwardada, aga ta süda lõi siiski wahel kipitama.

Ühte asja teadis ta kindlamal kujul karta: et parun wahest liig õel mees on. Niisugune uhke ja äkiline ja kõwa, nagu X. herra ja mitmed teised, kellest Mait kuuluud. On ta säherdune, siis wõib olla, et ta wõerast külapoissi pojaks ei tunnista. Kihutab uksest wälja – mine, kus kurat! Laseb ehk weel kinni siduda ja haagrehi juurde wiia. Oled ju jooksik. Haagrehi juures antakse sulle —

Äga Mait raputas enda seesugustest tumedatest mõtetest wõimalikult ruttu lahti. Tugew lootus igawese wanemaarmastuse peale asus ta rinnas jälle troonile. Kiskja loomgi armastab oma poegi, miks siis mitte inimene! …

Ja nii rändas ta, kallis warandus kaenlas, magus õhin põues, mööda sopaseid teesid kauge Läänemaa poole.

Ääriweeri mööda oli ta inimestelt ammugi wälja uurinud, kus külles M. kihelkond ja R. wald on ja missugused suuremad teed sinna wiiwad. Tuli puudus kätte, siis küsis ta teel juhatust.

Terwe pühapäewa sammus ta julgeste küladest ja mõisadest mööda, siis ei wõinud teda keegi kimbutama tulla. Päew oli prii ja teekäijaid palju. Aga esmaspäewal, kui kõik töötawad talupoja-käed tegewusel oliwad, äripäewal, mis mõisniku päralt on, puges ta südamesse laisklewa teopoisi urgitsew kartus. Mis siis, kui keegi küsib, kes sa oled ja miks sa kibedal tööajal hulgud? On sul herra käest kiri kaasas, et wõid kuhugile minna? Ja kuhu sa õiete lähed? Mis sul seal kaenlas on?

Hirm, et teda kinni tabataks ja koju tagasi saadetaks, sundis Maitu esmaspäewal kõrwalist teesid otsima, inimestest eemale hoidma, jah, mõnes paigas metsa põikama, et möödaminejad wõi teeäärsetel põldudel töötawad inimesed teda ei näeks. Tuline hirm oli tal iseäranis mõisasundijate eest, kes siin ja seal wäljal seisiwad – opmannid tigedate nägudega, kubjad ja kiltrid karjuwate suude ja wälkuwate keppidega. Nende eest oli Mait wahel pikemat aega puude ja põesaste taga warjul… Wäga kartlikult oli ta ka esimese öö kuskil kõrtsis mööda saatnud.

Et ta ennast pidi peitma ja kõrwalisi teesid tarwitama, misjuures ta enam kui ükskord õigelt rajalt ära eksis, siis jõudis ta ainult pikkamisi edasi. Ka hakkas esmaspäewal ränka wihma walama, külma sügisest wihma, mis muidugi juba mudase tee paiguti päris põhjataks tegi. Mait sai särgini märjaks, jalad oliwad tal päris mudatombud all, hambad lõgisesiwad suus.

Kõige kurjem külaline aga lähenes weel. See oli nälg. Kaasawõetud leib ja silgud saiwad otsa. Mõni kopik raha oli tal nartsu sees, aga seda pidi ta ettenägemata kulude tarwis nagu hingeõnnistust hoidma. Teise päewa õhtul oli põgeneja kõht nii hele, et hammusta kas näpp otsast.

Aga Mait leidis nõu. Ta ootas öö ära ja läks wargile. Sügisese aja tõttu oli põldudel küpseid erneid ja aedades kaalikaid, nairid ja porgandid, ning marju ja puuwilja peale kauba. Ühe mõisa suures aias, kus wahti ega koera ei olnud, sõi noor hulgus kõhu täis ja wõttis ka tagawaraks mõnda ligi.

Sel ööl ei läinud ta enam kõrtsi öömajale, kartes, et teda kimbutama hakataks. Ta tõmmas ühes metsasalus, keset tihedat põesapadrikut, teedest wõimalikult kaugel, oma wäsinud kere märja sambla peale maha. Ehk ta küll oma wettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski warsti magama.

Tardunud liigetega ärkas ta hommikul päewa-tõusu eel üles ja traawis edasi. Inimeste eest ka nüüd wõimalikult eemale hoides, warjatud teesid otsides ja seeläbi wahel sihilt kõrwale sattudes, jõudis ta alles kolmanda päewa õhtu eel suure ilusa mõisa lähedale, millest ta teel saadud juhatuste järele arwas, et see R. mõis wõiks olla. Ühe lapse käest, kes talle wastu tuli, küsis ta oma arwamise kohta kinnitust. Ja tõeste – talle wastati, et ta parun Riesenthali maa peal seista ja et see suur kahekordne, punase teliskiwikatusega hoone seal kena puiestikserwal kohalise saksa elumaja olewat.

Maidu süda hakkas wägewaste tuksuma.

Weel mõni sada sammu, ja ta oli oma hulljulge teekonna lõpul, seisis oma suure, wägewa, rikka papa ees! Lõpuotsus lähenes.

Missugune saab ta olema?

Kui Mait R. mõisa õue jõudis, tõmmas ta kergemalt hinge. Ta süda lõi kindlamaks ja julgemaks. „Saagu nüüd, mis saab – wähemast oled sa siin!” mõtles ta iseeneses. Tema argtus teel oli ainult kartmisest tekkinud, et teda sihile ei lasta jõuda, et ta ilma otsuseta pooleli reisilt tagasi peab pöörama. Nüüd aga oli ta ettewõte kindel, paruni ette tungida, ilma ühtegi takistust kartmata.

Kiirel sammul lähenes ta üle õue mõisamajale, tugewamalt surus ta oma „meistritööd” kompsu sees külle wastu. Wastutulejaid teretas ta wiisakalt, et nende heatahtlist tuju enda wastu äratada.

Kui ta mõisa majanduse-hoonete wahelt läbi ja opmanni-majast mööda jõudnud, piiras teda wana, ilus puiestik lopsakate pärnade, jalakate ja saarepuudega, mille seest mõned sihwakad paplid nagu määratumad wihad helkjamalt wälja paistsiwad. Selle puiestiku serwal, madala kingu peal, seisis tõsise ja uhke näoga herrastemaja. Ta esist ehtis ümargune tiik wõlwitud kallastega, mille rohelise, kõntsaga kaetud wee sees paar helewalget luike päid põhja pistsiwad. Lillepeenrad palistasiwad tiigikest ja maja laia trepi ümbrust. Suur kirju wapp waatas kõrgilt lossi eesmise seina kollaka krohwi seest alla.

Mait jäi puude wahele seisma, waatas ringi ja pidas aru. Kust küljest majale läheneda ja kelle käest kõige paremine paruni järele küsida? On ta kodus ja wõtab ta praegusel tunnil ette? Mõisamaja lähemas ümbruses polnud ainust inimest näha; kas waja oodata, kuni keegi ilmub, wõi otsekohe maja sisse minna?

„Poiss, mis sa wahid siin?” käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.

Kui ta ümber waatas, seisis tema ees umbes ta enese wanadune, pika, saleda kaswuga poiss, kelle peenike ülikond, helewalge krae ja õrn, päewatamata nägu külapoissi kahewahele ei jätnud, et tal mõne mõisa noorherra wõi noorisandaga tegemist on.

Mait teretas.

„Woatan, kust uksest mõisa sisse tohiksin minna,” kostis ta auupaklikult.

„Kelle juure tahad minna?”

„Paruni herra juure.”

„Mis sa paruni herrast tahad?”

„Oli natuke asja.”

„Mis asi see on?”

„Seda ma ei wõi teistele öelda.”

„Soo!” Peenike noormees astus ligemale ja waatas wõerale külapoisile uudishimulikult näosse. „Miks sa ei wõi seda teistele öelda? On see mõni sala-asi?”

„Ja.”

„Aga mina olen noorherra, paruni herra poeg – mulle wõid ikka öelda.”

„Ei wõi.”

Noormees, kes ennast paruni herra pojaks tunnistanud, ajas silmad suureks. Ta uudishimu muutus imestuseks.