Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

„Mamma, ma ei ole siiamaani midagi salaja teinud!” hüüdis mamsel Bertha, kelle kõrwalestad punetama löönud.

„Salaja! No see puudub weel!” Emand Wittelbach pani käed wõitlushimuliselt puusa. „Aga kes sedagi teab! Pole ju minu silmad igal pool! Ütle mulle aga, mis selle imeliku sõpruse taga on? Mis otstarbe on sellel – kuidas ma pean ütlema? – sellel rumalal lekutamisel, sel halpimisel? Mathias Lutz ei ole ju mitte mees, kellega sinusugusel tüdrukul sel wiisil kõlbaks läbi käia!”

„Mathias Lutz on meie kõige tublim sell,” kaitseb mamsel Bertha ennast, kuna tal puna nüüd ka kahwatanud põskedesse hakkas walguma. „Seda tõendab papa igapäew.”

„Soo! Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama!” naeris mamma kihwtiselt. „Ma näen, terwe asi on wäga kahtlane. Ma pean silmad paremine lahti hoidma, ja sina, Georg, teed seda ka! Seda nõuab meie maja auu, mida sinu tütar kipub unustama.”

Mamsel Bertha süda hakkas täis saama. Ta silmad wälkusiwad.

„Ma arwan, niisugust ülewaatust ja waritsemist pole minu wanadusel tüdrukul enam waja,” wastas ta nähwakalt. “Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuda meister Witttelbachi tütar ennast peab ülewal pidama, ja tean ka, mis ma meister Wittelbachi maja auule wõlgu olen… Sellega ei eksi ma oma ega oma maja auu wastu, kui ma wiisaka, auusa ja alandliku inimesega mõne lahke sõna räägin, inimesega, kes meie majas nii kaua on elanud, kes siin üles on kaswanud.”

„Aga meil on ju weel teisi sellisid, kes meie juures üles on kaswanud! Miks sa siis neid oma lahkusega ei õnnesta?”

Aga mamsel Bertha ei jäänud wastust wõlgu, kui ta ka kitsikuses oli.

„Teised pole minu lahkuse wäärilised,” ütles ta. „Ma wõin ainult inimestest lugu pidada, kellel midagi peas on. Sa näed ju, mamma, et papa isegi Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda ei ole nad koos Hartmuthi ja Koffski 1 1 Endised joogimajad Tallinnas. juures käinud ja Kanuti gildes ühes lauas kaartisid mänginud. Miks siis papa mõne muu selliga Hartmuthi juurde wõi Kanuti gildesse ei lähe? Oskar Brandtigi ei auusta ta liig sagedaste oma seltsiga.”

Meister Wittelbach köhatas. Talle oli weidi piinlik, et tema isikut riiu sekka kisti. Äga nüüd ei olnud enam peasemist Juba pööratigi suurtükiots tema poole.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

Endised joogimajad Tallinnas.