Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

„Eks mõni teine tee!”

„Ja sa ei oska koa Saksa keelt. Meistri-poisil peab Saksa keel suus olema.”

„Seda wõib kätte õppida.”

Puusepp hakkas jälle naerma. Mõte, et Konna Mait, see teopoiss seal, Saksa keelt õpib, oli liig naljakas. Aga kui ta pilgu poisi sügawtõsisesse, õhetawasse näosse heitis, kui ta tema silmas waimustatud tungi ja tahtmist nägi lõkendawat, neelas ta pilkesõnad alla ja urises ainult pool kaheldes, pool soowitades:

„Noh, wõiksid ju saksa jutule kord minna, kui ta heas tujus on. Ää aga nina ära põleta!” —

Sellest päewast peale walitses Maidu põues wägew waim, mis talle öösel ega päewal asu ei andnud. Ta teadis, et ta ettewõtte ees seisab, millest taganeda tal wõimata on; kahewahel oli ta ainult weel, kust ja kuda peale hakata. Aga ta selle kohta jõudis ta warsti otsusele.

Tema esimene samm oli, kohalise saksa palwele minna. Ta tegi seda isa ja ema teadmata. Tema terane pea ütles talle, et need tema soowist kas aru ei saaks, seda lapselikuks hulluseks peaksiwad, wõi et nad sellest oma kasu pärast midagi teada ei tahaks, sest missugune kohapidaja laseb siis oma kõige wanema lapse, tugewa, terase poisi, kes juba mõisas teol käib, kodust ära! Ja lõpeks ütles enesele Mait wäga õiete, et jäme ots ikka mõisaherra käes on, ilma kelleta wanemad otsust ei wõi tehagi.

Paraku läks aga täide, mida mõisa puusepp ette kuulutanud: Mait põletas herra juures oma nina ära. Saks wõis küll heas tujus olla, kui poiss tema pale ette astus, aga see tuju läks kohe pahaks, kui ta kuulis, mis temalt soowiti. Esmalt tegi ta silmad, kui ei saaks ta poisi kogelewast jutust midagi aru, wõi kui arwaks ta jõmsika joobnud olewat. Siis wahtis teda nagu silku orgi otsas – kahewahel, kust otsast teda sööma hakata. Wiimaks sai wihaseks ja hakkas kärkima, miks teda niisuguste rumalustega tülitama tuldawat. Enne kui Mait õiete märkaski, oli ta kõnetund saksa juures otsas ja ta leidis enese ukse tagant. Wõis pealegi õnne tänada, et teda talli ei wiidud ja seal talle kolmkümmendwiis punast walge peale ei loetud. Sest seda kirja õpetati talupojale sel ajal wäga hoolsaste…

Nõnda oli Mait oma esimese sammuga kraawi sattund. Temale oli selgeks tehtud, missugune hullus wõi – õigemine – missugune jõle kuritöö see on, kui talupoeg jalga mõisa maa küllest lahti tahab tõmmata! Talupoeg oli prii, aga priiusel on palju liikisid. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale…

Maidul seisiwad pisarad silmas, aga ta litsus hambad kokku ja ütles: Kui nii ei lähe, siis peab teisiti minema! Kuda? – jah, selle üle oli waja aru pidada. Ettewõttest taganeda – see ei mahtunud talle hingesse. Argsematel silmapilkudel püüdis talle küll säherdunegi mõte läheneda. Aga kui ta siis oma kurwa elu peale waatas, uueste kõiki piinasid maitsta sai ja kui talle mõisaherra nikerdatud laud ja kapp jälle meelde tuliwad, siis lõi ta südame kõwaks ja plaanis edasi.

Ta jõudis uuele otsusele. See maksis tal palju uneta öösid ja hulga rahutumaid päewi, kaswas aga selle eest kaljukindlaks – nii pöörane, kui see tema enesegi meelest wõis olla.

Ühel heal päewal oli Mait Konna talust kadunud.

Keegi ei näinud, millal ta läks ja kuhu ta läks.

Oli sügisene pühapäew. Eit ja taat, raskest nädalatööst wäsinud, ei läinud kirikusse ja magasiwad seepärast kaua. Kui nad üles ärkasiwad, oli Maidu ase ahju ääres tühi. Ka Juku ja Anni ei teadnud, millal suur wend üles tõnsnud ja ära läinud. Isa küsis emalt, ema lastelt Maidu järele – keegi ei andnud seletust. Tüdruk Kadri, wäga raske unega noor tüdruk, kes aida peal magas, mäletas ainult, et koidu ajal wõi ka hiljemine, õuewäraw krääksunud, aga kes sealt wälja läinud, seda tema ei teadwat.

Arwati esiotsa, et Mait üksina kirikusse läinud, kui ta ka sellest nõuust midagi polnud kõnelenud. Aga kui ta õhtuks kuju ei jõudnud, kui ta ka teiseks hommikukski tagasi polnud, kui ta terwe esmaspäewase päewa ka weel ära jäi, siis hakkasiwad Konna talus rahutus ja ärewus maad wõtma. Küsiti külas igal pool tema järele. Keegi ei teadnud Maidust midagi: ka kirikus ja kiriku-teel ei mälestanud teda ükski näinud olewat. Otsiti kodus tema kadumise märkisid ja jälgesid. Leiti, et ta omale pühapäewased hilbud ümber pannud, leiwa otsast hea kannika maha lõiganud ja silgu-karbid – muidugi täidetult – kaasa wõtnud. Nagu sellest näha, oli ta kindla nõuu järele ära läinud, aga kuhu? Tee pidi pikk olema, sest ka teisipäew läks mööda, ilma et noort teomeest nähtawale oleks tulnud. Juba käidi tal mõisast wihaselt järel…

Wiimaks leidis Juku weel ühe „kadumise-märgi.” Maidu kuulus tuuleweski oli aidast kadunud! Seda weskit ei pidanud meister mitte igapäew ridwa otsas liiwa jahwatamas, waid ainult arukordadel: kadedad külapoisid oleksiwad ta muidu wõinud ära wiia wõi puruks pilduda. Mait hoidis weskit aidas kõrwalises paigas. Ja nüüd oli see sealt kadunud! Kuhu ta saanud? Oli omanik ta kaasa wõtund? Wististe küll. Aga mis otstarbeks? Terwe lugu oli suur mõistatus. —

Kuna Maitu kodus otsiti, mõetis ta, suurem komps kaenla all ja jäme kepp käes, pikkade sammudega tundmata teesid põhjast lõuna-lääne poole.

Komps warjas peale wähese teemoona weel midagi – Maidu meistritööd, ta tuuleweskit.

Kuhu ta sellega rändas? Tahtis ta teda müügile wiia wõi raha eest näitama hakata?

Ei, Maidu mõttelend läks kaugemale, tal seisis suurem ja kõrgem eesmärk silma ees.

Mis niisugune terane poisipea kõik wälja ei mõtle! Missuguseid luulekujusid ta ei soeta! Ja missugune julgus ei paisuta inimese rinda, kes enda noore, tugewa ja terwe tunneb olewat!

Mait läks oma „papat” otsima. Oma suurt, rikast, wägewat pärisisa.

See pidi teda ta hädas aitama, pidi tema kuldse unenäo täide saatma, pidi wõimalikuks tegema, et teopoiss, kes adra taga ei taha käia, nikerdatud kappisid wõiks tegema hatata, et X. herra noore, tugewa talupoja oma maa küllest lahti kangutab ja waba mehena laia ilmasse laseb minna!

Midagi wähemat polnud küla-paruni teekonnal otstarbeks ja eesmärgiks!

Kui Mait küpsemal wanadusel selle käigu pealemõtles, pidi ta pead raputama ja naerma. Mõni aasta hiljemine oleks ta hulluks karutükiks pidanud, mis ta meelest nüüd üsna mõistlik ja loomulik näis olewat!

Mait mõtles nõnda.

Kui sinu isa ka parun on, siis on ta ikka sinu isa. Isad aga armastawad oma lapsi. See on igapäewane nähtus. Sinu praegune isa, kes su isa ei olegi – Konna Jaak – temagi armastab sind. Wähemast ei tee ta sinu ja Juku ning Anni wahel mingil wahet, ta on sind ja neid ühel wiisil toitnud, katnud, kaswatanud.

Muidugi armastawad ka saksad oma lapsi. On ju seegi igapäewane nähtus. Kui sa nüüd selle saksa ette astud, kes sinu isa on, ja temale ütled, et sa ta poeg oled, ning temalt siis midagi palud – miks ei peaks saks oma lapse palwet täitma? Et ta seda täita wõib, on kindel, sest kes on maailmas wägewam kui saks? Saksa päralt on kõik, mis su silm näeb ja käsi katsub, saksa päralt on kõik inimesed maa peal. Saksale annab keiser kätt ja saks käib kuberneril külaliseks. Mis saks tahab, peab sündima; mis tema ütleb, on seadus.

Ja niisugune wägew mees on sinu isa. Sa oleksid ju rumal poiss, kui sa tema palwele ei läheks! Ja sa ei nõua temalt ju kuigi palju. Sa ei küsi omale mõnda mõisa, talu ega weskit, mitte kopikat rahagi: sa palud ainult, et ta oma poja X. herra maa küllest lahti wõtaks ja linna meistri juurde laseks minna. X. herral on rahwast küllalt – üks Mait ees wõi taga! Tema põllud ei jää sellepärast kündmata, ta hein mitte tegemata, ta sõnnik mitte wedamata. Aga kui parun küsib, kas sa ka kapimeistrits kõlbad? Oled ju rumal külapoiss, näpud töntsid, käed kanged. Mis sa siis wastad?