Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

Mait wastu:

„Ma lähen kohe, kui paruni herra teeb, mis ma paruni herra käest palusin.”

„Seda ma ei wõi. Sa oled wõera herra wallast.”

„Paruni herra wõib kõik, mis paruni herra tahab.”

Missugune häbemata kangekaelsus! wõis saks mõtelda, sest ta lõi käed risti ja ta jäme kael hakkas ikka tumedamalt punetama.

„Sinu weski ostan ma ära,” ütles ta siis isewärki susisewa healega, „Kui palju sa ta eest tahad?”

„Weskit ma ei müü, kui paruni herra mu palwet ei täida.”

No see julgus läks juba igast piirist üle!

Parun Riesenthal wabises sisemise wiha pärast. Ta asus kui kotkas küüntega poisi õladesse kinni ja kiskus ta nii ligidale oma näo juurde, et märg ta suust Maidule wastu põske pritsis, kui ta karjus:

„Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli! Ma lasen sind siduda, – kas kuuled, – siduda lasen sind!”

Imelikul wiisil jäi poiss ka sellegi nii wihase ähwarduse peale südiks ja rahuliseks. Tal pidi mingi tugi selja taga olema, mille kindluse peale ta julge wõis olla; tal pidi nii hea trump käes olema, et ta oma wägewat wastast ei pruukinud karta.

Ja see trump oli tal.

Ta oli tema siinsamas ostnud – paruni enese käest.

Nüüd mängis ta tema wälja.

Mait wahtis herrale kindlaste silmi ja ütles pikkamisi:

„Paruni herra wõib oma poega siduda lasta, aga poja suu jääb lahti”…

Tumm waheaeg tekkis. Niisuguse kawaluse, niisuguse põhjatuma nurjatuse wastu oli parun Riesenthal ette walmistamata…

See jõmsikas seal julges teda ähwardada! Ta riiwatu oli kahtlemata neid argseid pilkusid tähele pannud, mis parun, tema ilmutusi kuuldes, ukse ja seinte poole heitnud; ta oli paruni näost, healest, sõnadest wälja lugenud, kui wastumeelt talle ta poja külaskäik on. Ja seda tarwitas see kõrilõikaja nüüd oma kasuks! Ta pani oma ohwrile parajal pilgul noa kurgu külge. Wõimumees ja käskija oli siin praegu Mait Luts, mitte parun Riesenthal…

Wiimane püüdis otsusele jõuda, mis niisugusel seisukorral kõige tulusam oleks teha. Poiss ähwardab kõneleda. Muidugi siit mõisa inimestele. Ta ütleb neile suu sisse: ma olen teie paruni poeg. Ta näib terwet halba lugu hakatusest otsani tundwat, seletab, kus ta wanemad on ja kuda nad siit wõerasse walda sattunud. Sest pole ju kaua aega – weidi wanemad inimesed mälestawad kõik weel toa-Liisut ja Rüüska Jaaku. Seepärast pole neil raske poisi juttu uskuda. Missugune kahin seepeale mõisas ja terwes wallas!

Kuid see poleks weel kõige pahem. Teenijate ja talupoegade arwamisest ei pruugi saks nii wäga wälja teha. Aga kui kergeste ei wõi must lori paruni perekonda ulatada! Proua, poeg, kaks tütart – kui need midagi kuuleksiwad! Mis aitab kõik salgamine ja waleksajamine niisuguse õela asja wastu – kahtluse-juured on ju nii pikad, nii ärahäwitamata! Ja mis kõige hullem – tõde kätte saada polegi nii wäga raske – poisi ema elab ju ning isa kah…

Et Mait oma ähwarduse täide saadaks, seeüle ei suutnud parun kahelda. See kawal hulgus oli oma julgusest ja häbematusest juba proowisid küllalt andnud. Tema näo peal – selle näo peal, mida parun korraga nii hästi tundis – oli talupojalise kangekaelsuse kõrwal ka Riesenthalide junkri-omadusi lugeda: wägiwaldset waprust, meelekindlust, tahtmise-wisadust… Hakkad seda poissi siit talli wiima, siis on enam kui tõenäolik, et ta kohe lärmi lööb, oma saladuse walju healega wälja karjub, nii et terwe mõis kajab! Ja paruni perekond ei ela kirjutusetoast mitte kaugel.

Tal wõllanäol oli õigus: suu jäi tal ju lahti! … Paruni herra tegi otsuse: ta heitis alla. Parun Riesenthal heitis Mait Lutsule alla! Ta wõis waadata, kuhu tahtis – muud nõuu ei jäänud tal järele. Sellest poisist wõis ta ainult heaga lahti saada, mitte kurjaga… Wõi rääkis ta – isasüda ka sõnakese kaasa? Kõpitses tal tundmusekene põues, mis ütles: Kui inetu, oma lihast last siduda ja awalikult peksta lasta! Ja mille eest? Selle eest, et laps isa palwete tuli? Laps palub leiba ja sa annad talle kiwi!

Olgu, kuda on – parun Riesenthal tõmmas pillile teised keeled peale.

Ta wõttis jälle pehmes leentoolis istet ja ütles üsna wagusaste:

„Sinu rumalat juttu ei usuks keegi ja mina ei kardaks seda. Aga mul on sinust enesest hale meel. Ma näen, sinul on näppudes osawust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõtelnud, ja tahan sind aidata…”

Tuba Maidu ümber hakkas tantsima. Ta kõrwad helisewad. Paruni heal oli muusikaks muutunud.

„Ma tahan sinu herrale kirjutada, et ta sind linna laseb meistri juure minna. Ka ostan ma sinu weski kõrge hinna eest ära. Selle rahaga wõid sa ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama…”

Mait oli walmis oma hinge õnnistust, oma poolt elu ära tõotama.

„Sa ei tohi minu maa peal ega terwel teel poolt sõna oma rumalast lorist jutustada. Kas mõistad?”

Maidu silm hiilgas, ta nägu õhetas. Üheainuma hüppega oli ta paruni juures, asus ta käest kinni ja andis sellele suud.

„Minu suu on kinni,” sosistas ta; „ennem wõib see sein reakida kui mina!”

Parun tõmmas oma musutatud käe tagasi.

„Hea tüll, ma usun sind… Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid, siis ütle, et teie saks sind kirjaga saatis. Tõid mulle ka oma weski müüa. Muidu oled wait. Ja lähed siit kohe minema.”

„Aga kirja annab paruni herra mulle kaasa?”

Parim Riesenthal pidi tahtmata naeratama. Sel pojal polnud oma isa wastu mitte just kõige suuremat usaldust!

„Ja, kirja wõid kaasa saada,” ütles ta. „Oota natuke.”

Ja ta hakkas pikkade sammudega edasi-tagasi sammuma; nähtawalt mõtles ta kirja sisu üle järele. Wiimaks istus laua taha ja hakkas kirjutama.

Mait, kes jälle alandlikult nurgas seisis – wait kui sukk – nägi, kuda parun kirjutas ja ikka jälle maha tõmmas, mis ta kirjutanud, ning paberilehed, mille peal kiri nurja läinud, üksteise järele katki kiskus ja tükid oma taskusse pistis… Nähtawalt polnud seesuguse kirja kirjutamine sugugi nii lihtlabane…

Wiimaks läks asi toime.

Walmistanud kiri pisteti ümbriku sisse ja see pandi laki ja petsatiga kinni.

Nüüd tõmmas parun ühe wõtme taskust ja keeras oma suure, raske kirjutuslaua pahema tiiwa sahtli lahti. Seal soris ja luges ta tüki aega ning näis aru pidawat. Mait kuulis rahakõlinat. Wiimaks käis käsk:

„Tule siia!”

Mait lähenes talle ruttu.

„Ma maksan sulle su weski eest kolmkümmendwiis rubla. Kas oled rahul?”

Kolmkümmendwiis rubla! kordas Mait iseenesele mõttes. Kas ta siis pöörane peast on! … Nii suurt rahasumma polnud ta silm weel eluajal näinud… Iga wastuse asemel kaapas ta kaks, kolm, neli korda paruni reit…

Saks aga luges talle mitu ilusat, kirjut paberit ja paar haljast rublatükki pihu peale.

„Sellest rahast ei pruugi sa kellegile rääkida,” kinnitas ta.

„Ei, paruni herra, ma peidan ta nartsu sees särgi alla ära.”

„Ja siin on kiri teie herrale. Selle annad herra oma kätte, mitte mõnele muule. Kas mõistad?”

„Tahan teda kui hinge hoida,” tõotas Mait pühalikult ja tänas jälle.

“Katsu siis, et linna saad, ja ära mind enam tülitama tule!”

„Ei paruni herra silm pea mind enam näha soama!” Ning seejuures heitis poisi pilk sügawalt, litsuwalt selle mehe näo peale, kes tema isa oli ja seda siiski ei olnud – olla ei tahtnud ja olla ei wõinud; näis kui tahaks poeg isa pilti jäädawaks mälestuseks kaasa wõtta – ainult mälestuseks…

Parun näitas käega ukse poole ja Mait tegi juba minekut, kui eeskojast jalgade müdin ja heledad lapsehealed kajasiwad ning uks lähemal silmapilgul lahti prahwatas.

Kaks ilusat ruugejuukselist tütarlast, umbes kümne- ja kolmeteistkümne-aastased, tormasiwad sisse – otse Maidu rinna wastu.