СтаВл Зосимов Премудрословски - PÄEVAL. Humoorikas tõde

– Jah, mul on üks pool mu südamest, ta elab selles piirkonnas, ehkki on juba kuuekümne ühe aastane, selleks ei pea ta lapsi tegema, neid on juba kaheksa. Siin ma toidan neid ja haritud, kui isa mind kasvatas, ja isa isa ja isa – isa, tema ema, sest isadus oli. – Seryozha pistis oma ninasõõrme ringi, rullis kitse välja, vaatas seda ja sõi. – Ma armastan Chupa-chupsi, kuid see annab nutikaid mõtteid. Noh, mitte kaua aega tagasi ei leidnud keegi maja. Ta ronis sinna sisse, vaatas, kõigile oli piisavalt ruumi: tema naisele ja mulle ja lastele. Tõsi, vanemal on kahju, ta on kaksteist aastat vangis. Kuid ikkagi noor, loll, ainult nelikümmend koputas. Õpetasin teda, kuid ta ei uskunud minu kogemust. Noh, suvi on veel käes, nii et otsustasin majas euroremondi teha, ostsin juba kitt, värvi, harjad. Tõsi, mõned tädid tulid: «Mida sa teed?». – küsivad nad. «Remont». – Ma ütlen, aga sain kohe aru, et nad hilinesid, maja oli juba minu poolt hõivatud. – Serezha kollane lumi võttis voodi alt kreekeri, klõpsas prussakale, mis ei osanud joodist hüpata, määris seda kollase vedelikuga ja raputas seda laiali. Rusk lõhenes, kuid ei murdunud. Tšuktšid avasid aeglaselt oma silmad, vaadates, kuidas purustatud tuuleke purunes krakkimisest.

– Ooooooo!! ta urises ja hakkas peopesaga hambavalu soojendama…

Suvi on möödunud. Tšuktšid saabusid Fingalsiga, ilma esihammasteta. Tema peas oli hüübinud vere koljuluu.

– Mida tähistas Seryozha, majapidamine, oli pime, tuli kustus? – kodutud tegid nalja.

– Ei, need tädid selle maja omanikega saabusid, aga ma olin juba remondi lõpetanud, tahtsin perega minna. Nii et nad peksid mind klubidega. Koerad. Lõpp…

Päike paistis. Taevas oli selge ja patrioodid kodutud majahoidjad istusid majahoidjate tubades ja kudusid pappi, panid muid pudeleid ja veel teisi kortsutatud alumiiniumpurke kokteilide ja õlle jaoks. Ja kõik oleks hästi, kuid ühes majahoidja eluruumis oli kaks siniste tuletornidega UAZ-d ja uksest viisid «isad» käest kinni ja panid käeraudadesse naise ja kaks meest, kes olid riietunud majahoidja vestidesse, mida tavainimesed nimetasid «munakollasteks». Kohalikud elanikud ei mõistnud vahistamise põhjust ikka veel, sest see kolmik möllas põhjalikult prügimägedes ja koristas iga päev õue. Igal ühel oli oma inventar, millega ta käed olid juba harjunud, ja need olid igaüks tähistatud luuda, kühve ja kotiga. Need tööriistad ilmusid neile kui talisman või amulett, maja jaoks maja või suvila. Ja jumal hoidku, et keegi võtaks võõra. Kõik, surm. Garantii. Kuid ilmus selle kolmainsuse juurde varem enne juhtumit ja neljandaks proua Tumoriks. Ja ära me läheme.

Päev varem. Eelõhtul tõusis Madame Tumor kõigepealt üles ja otsustas näidata alternatiivi, teha kasulikku tööd ja koristada ala, samal ajal kui kõik magasid tormist märjukesega ehk perekonnas registreerimisega. Kõiki selle «jõugu» liikmeid ei mõistetud kunagi süüdi. Kuna tal ei olnud oma, võttis ta kellegi teise inventari, lootes, et nende sõnul on kõik tema oma?! Läheb, see pühib, kogub sigaretiotsad, eemaldab igasugused kommimähised ega põlga, vaatab midagi prügikastidesse ja kogub laiali laiali puistatud lahtede ja paakide ümber laiali prügi. Ta on juba territooriumi põranda puhtaks teinud ja äkki näeb, kuidas teisel pool teed mees ja naine kindlalt sorteerivad.

– Skandaal. – Mõtles, et proua Tumor ja asus edasi territooriumi puhastamisele. Tüli kuumenes ja juba kostis hääli, kui äkki naine daamil nii valju häälega hõiskas, et hoovides kostis kaja. Madame Tumor tõstis ta silmad ja nägi, et see mees lurjus moel lutsu daamil põskedel. Möödasõitjad ei pööra tähelepanu, küll aga kanade munade ja kana varasemalt põlenud vargusevargale, eriti suurtes suurustes, mille linnukasvanduse juhtkond lisas kahele munale, mille ta laadija-elukaaslase nõudmisel võttis, mille salvestas selle ettevõtte turvakaamera. Ma ei suutnud seda taluda ja asusin luuduga üle tee. Segaduses autod andsid talle tee, justkui hullumeelsed. Ta, pööranud tähelepanu välismaistele autodele, jooksis kõnniteele ja jooksis nagu taevas olev tuulelohe talupojale, piitsutades talle näkku passaga luuda, kust koera pask lendas külgedele. Daam punnis uskumatult silmi ja, kattes suu kätega, naeris raevukalt. Äkki kust seda võtta. Järsku ilmus eikusagilt välja kolm politseinikku ja nad hakkasid kohe Madame Tumori juurde lohistama. See karjus:

– See au, peksa daami!!

– Rahune, rahune! – küsis politseiseersant viisakalt. – Keegi ei peksnud kedagi. Vaata sinna. – Kauguses võis näha filmikaamerat ja koosseisulist filmimeeskonda.

– See film on komöödiadetektiivi lööklaine poolt! – lisas teine politseinik.

– He he he he!!! – laadis kolmanda. – Ja skandaali teesklus! Hu hu hu!!! Ja kaklus!

Kasvaja asus elama ja pomises midagi, karjus kunstnike poole, vaatas siis politseisse, võttis luuda ja läks rumalaks mööda Furshtatskaja tänavat.

Ja sel ajal candeykas, kus gopifirma oli varem ragistanud ja nüüd klaasipuhastid ärkasid pohmelusest, nägid nad, et üks inventar on puudu või puudu, kasvatasid ta jalad ja põgenesid, hakkasid ette valmistama maatükki, et varas või tema jalad paljastada. Möödunud nädalavahetusel järelejäänud pudelid üle andes võtsid nad lumehelbekese alla pesuvahendi ja lahustasid selle tualettruumiga veega ning kraani puudumise tõttu hakkasid torustiku parandamisega seoses aeglaselt jooma, söödes suupistejääke, mis eile prügikonteinerilt korjati. kutsuti – lahe ja väga hapu.

See lähenes keskpäevale. Madame Tumor, kes vilistas oma süüdimõistetud tüdruku laulu, naasis kandelina juurde, kandes ühes käes inventari ja teises kotti alumiiniumpurkide õlle ja pudelitega. Midagi mõtlemata või kahtlustamata avas naine ukse ja astus kandeikale, silmitsi oma saatusega…

Alguses kohtusid teda külg pilgud.

Noh, mis siis? – Alguses tegi õuduskontsert must lesk, kes tappis varem oma kolm abikaasat, alates 15-aastastest mõrvarite tsoonis istumisest ja nimega Kampuchea, ning rahvuse järgi – esihammasteta Kalmyk.

– mis? – ehmatas veidi ja hämmingus, küsis Madame Tumori käest ja pani inventari paika.

– mida, mida? – lisas kindlamini oma hahali hüüdnimega – avatud tuberkuloosivormiga Balamut. – Perses kurat, mitte kuum??

– Ma arvasin kokkupõrke põhjuse ära, ütles proua Tumor. – Puhastasin territooriumi.

– Ja kuidas? – küsis selle koomiksidraama kolmas tegelane, hüüdnimega Fox – Fox.

– kas kõik on puhas?! ütles ta.

– Ja kurat! – haugatud Kampuchea. – See pole teie töö, seda ei võta te ise, te ei assimileerinud seda ämbrisse, aga, lits??

Ja ära me läheme: algul peksti teda kohutavalt ja löödi jalgadesse ning rusikasse. Pärast sissepääsu läksid esemed: kolm termomeetrit, purunenud tema suuõõnes, kaks lööki kirve tagumikuga pisitüdrukule, tugevad lõikused roosiga katkise silma ja põse pudelist, seitse nuga haavas kehas, purustades temaga kaasa toodud õllepudelid haamriga, mis lükatud alustades rõvedatest läheduskohtadest. Ja samal ajal kui tal õnnestub laulda «lumehelvest» ja teha röstsaite. Lõpuks, pärast kägistamist, lohistati elutu keha lahte, kuid naaber kohtus ja kutsus salaja politsei ja kiirabi.

Kuni hommikuni arutasid nad rusikatega röövi põhjust ja viisid nad hommikul kohtueelsesse kinnipidamiskeskusesse ning arstid pistsid Madame Tumori välja. Nüüd kõnnib ta ringi Tšernõštševski metroopiirkonnas, vilistab, räägib jumalatega ja joob palju. Kindel osutus karmide majahoidjate sõbraks. Ja teises candeykas üldiselt koduse ema naise vägivaldse vägistamise eest karistasid tema pojad majahoidjaid haamrite ja nugadega nii, et nad vahtisid ühe silma alt välja ja panid teise sulgedele, ülejäänud pääsesid haamri löökidega pähe. Ja see juhtus aastavahetusel, kuid see on veel üks Soodoma ja Gomorra laul…