Alessandro Baricco, Varrak
Korda kolm koidikul
Mu viimatises romaanis „Mr Gwyn” leiab korraga mainimist üks väike raamat, mis pärineb Inglismaa indialase Akash Narayani sulest ja kannab pealkirja „Korda kolm koidikul”. Loomulikult on tegemist kujutletava raamatuga, ent „Mr Gwynis” kõneks tulevate kujutletavate juhtumite keskel etendab see kõike muud kui teisejärgulist rolli.
Tõsi on see, et noid lehekülgi kirjutades tuli mul tuju kirjutada ühtlasi see väike raamat, osalt selleks, et luua „Mr Gwynile” kerge ja kauge jätk, osalt aga puhtalt mõnust järgida üht teatavat ideed, mis mul mõttes mõlkus. Nii asusingi ma pärast „Mr Gwyni” valmimist kirjutama raamatut „Korda kolm koidikul”, tundes sellest toimingust suurt naudingut.
Praeguseks on „Korda kolm koidikul” raamatukauplustes ja ehk ei ole otstarbetu selgitada, et igaüks võib seda lugeda, ka need, kes ei ole kunagi võtnud kätte „Mr Gwyni”, sest tegemist on iseseisva ja lõpetatud looga. Sellegipoolest peab aga teose esimene osa kinni lubadusest, mille „Mr Gwyn” välja käis, heites seega veel ühe pilgu Jasper Gwyni iseäralikule juhtumile ja ta ainukordsele talendile.
Jaanuar 2012 Alessandro Baricco Caterina de’ Medicidele ja Camden Towni meistrimehele
Siinsed leheküljed jutustavad ühe tõepärase loo, mis ometigi ei saaks kunagi aset leida tegelikkuses. Nad jutustavad nimelt kahest inimesest, kes kohtuvad kolmel korral, kuid ikka jääb see üheksainsaks ja esimeseks ja viimaseks korraks. See osutub neil võimalikuks, kuna nad elavad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest. See jääb jutustuste kujundada, aegajaliselt, ja eks see ju ongi nende eesõigusi.
Tuhmunuvõitu oli selle hotelli elegants. Küllap oli ta minevikus suutnud kinni pidada nii mõnestki luksuslikust ja taktitundelisest lubadusest. Näiteks oli hotellil kena puust pöörduks, iseärasus, mis ikka ahvatleb mõttelennule.
Sealt siseneski üks naine sel kummalisel öötunnil, pealtnäha muule mõeldes, nüüdsama taksost väljunud. Tal oli üll vaid kollane õhtukleit, kaunis avara dekolteega, ja isegi kerget salli ei olnud õlgadel – seetõttu oli tal säärase inimese intrigeeriv ilme, kellega on midagi juhtunud. Ta liikumises oli isikupärast elegantsi, aga ühtlasi meenutas ta nüüdsama jälle kulisside varju tõmbunud näitlejannat, kes on esinemiskohustusest vabanenud ja naasnud omaenda olemisse, siiramasse. Sestap oli ta astumisviis kriipsu võrra väsinum ja tilluke ridikül käest lausa maha libisemas. Ta ei olnud enam kuigi noor, aga see kaunistas teda, nagu mõnikord naiste puhul, kes ei ole kunagi kahelnud oma ilus.
Väljas valitses koidueelne hämarus, ei öö ega hommik. Hotelli vestibüül püsis liikumatu, detailipeene, puhta, pehmena: soojatoonilise, vaikse, ruumi suurusega kooskõlastuvana, heiastuva kuma valgel, kõrged seinad, hele lagi, raamatud laudade peal, puhvpadjad diivaneil, hardalt raamitud maalid, nurgas seisev klaver, napid hädavajalikud sildid, kõigiti läbimõeldud kirjatüüp, pendelkell, baromeeter, marmorbüst, kardinad akende ees, vaibad põrandal – ühe lõhna vari.
Kuna ööportjee, kes oli pintsaku pannud lihtsa tooli korjule, magas väikeses kõrvalruumis linnuund, mis tal meisterlikult välja kukkus, poleks keegi näinud seda naist hotelli sisenemas, kui teda ei näinuks üks vestibüüli nurgas tugitoolis istuv mees – mõistusevastane, sel öötunnil –, kes tõstis siis vasema jala üle parema, olles enne istunud parem jalg üle vasema – asja ees, teist taga. Nad märkasid teineteist.
Seadis nagu sajule, aga vihmast ei tulnud midagi välja, sõnas naine.
Jah, ilm on selline kahevahel, lausus mees.
Kas te ootate kedagi?
Mina? Ei.
On alles väsimus. Ega te vastu ole, kui võtan hetkeks istet?
Olge lahke.
Nagu näha, joogipoolist mitte üks tirts.
Hommikusööki nüüd vaevalt enne kella seitset serveeritakse.
Ma pidasin alkoholi silmas.
Ah soo. Mitte ei tea. Sel kellaajal vaevalt.
Mis kell on?
Kaksteist minutit neli läbi.
Tõsiselt?
Jah.
Tänane öö ei saa kuidagi otsa. Minu meelest algas see juba kolm aastat tagasi. Mida teie siin teete?
Sättisin end minekule. Pean tööle minema.
Sel kellaajal?
Tjah.
Kuidas te jaksate?
Mis seal jaksata, mulle meeldib.
Teile meeldib.
Jah.
Uskumatu.
Arvate või?
Ilme põhjal olete esimene huvitav inimene, keda ma täna õhtul kohtan. Täna öösel. Või on, mis ta on.
Ma ei julge nende teiste peale mitte mõeldagi.
Kohutavad.
Kas käisite mõnel peol?
Mul vist hakkas halb.
Ma kutsun portjee.
Ei, taeva pärast.
Äkki teil oleks targem pikali heita.
Võtan õige kingad jalast, ega te vastu ole?
Või veel…
Rääkige millestki, ükskõik millest. Kui mõtted mujale juhin, läheb üle.
Kui ma teaks, millest…
Jutustage mulle oma tööst.
See ei ole kuigi köitev teema…
Tehke proovi.
Ma müün kaalusid.
Jätkake.
Mida kõike ei kaaluta, ja kaalumise juures on oluline täpsus, mul on niisiis vabrik, mis valmistab kaalusid, igasuguseid. Mulle kuulub üksteist patenti ja… Ma lähen ja kutsun portjee.
Ei, olge nii kena, see tüüp vihkab mind.
Jääge pikali.
Pikali jäädes hakkan oksele.
Ajage end siis üles. Või õigemini, ma tahan öelda…
Kas see kaalude müük toob ka raha sisse?
Minu meelest tuleks teil…
Kas see kaalude müük toob ka raha sisse?
Mitte eriti.
Rääkige edasi, ärge minu peale mõtelge.
Tegelikult on mul ülim aeg minna.
Palun olge nii kena ja rääkige natuke aega veel. Seejärel lahkute.
Veel mõni aasta tagasi teenis sellega päris ilusa raha. Praegu ei teagi öelda, küllap olen kusagil mööda pannud, müük ei edene enam mitte üks raas. Alul arvasin, et äkki peitub viga müügimeestes, ning asusin ise ringi sõitma ja müüma, aga mu toodetel ei ole tõepoolest enam minekut, võib-olla need on vananenud, mitte ei tea, võib-olla on liiga kallid, üldiselt need ju ongi väga kallid, sest kogu see kraam on käsitöö, teil pole aimugi, mida tähendab täieliku täpsuse saavutamine, kui tegemist on mõne asja kaalumisega.
Mis asja kaalumisega? Kas õunte, inimeste, mille?
Kõige. Me valmistame kõike, kullasseppadele mõeldud kaaludest konteinerite kaalumiseks vajalikeni.
Tõsiselt?
Seepärast mul tulebki minna, pean täna ühele tähtsale lepingule punkti panema, kohe kuidagi ei tohi hiljaks jääda, mängus on mu ettevõte, kui ma seda asja joonde ei aja, ah sa raisk!
Rõve.
Ma juhatan teid tualetti.
Pidage ometi.
No ei!..
Rõve.
Lähen ja toon õige vett.
Andke andeks, tõepoolest, andke andeks.
Lähen ja toon õige vett.
Ei, jääge palun siia.
Sähke, pühkige end sellega puhtaks.
Lausa häbiasi.
Ärge muretsege, mul on endal lapsed.
Mis see asjasse puutub?
Lapsed oksendavad tihtilugu. Minu omad vähemasti küll.
Ah soo, andke andeks.
Nii et see ei avalda mulle mingit muljet. Aga nüüd oleks teil targem üles oma tuppa minna.
Ma ei saa ju seda laga siia jätta…
Ma kutsun pärast portjee, teie minge üles oma tuppa. Teil ju on tuba, eks?
Jah.
Hakake siis minema. Ajan selle asja ise korda.
Kas ma üldse mäletangi oma toa numbrit.
Küll portjee ütleb.
MA EI TAHA PORTJEED NÄHA, see tüüp vihkab mind, ütlesin ju teile. Kas teil ei ole tuba?
Minul?
Jah.
Jätsin selle nüüdsama vabaks.
Viige mind sinna, ma väga palun.
Ütlesin ju teile, et jätsin selle nüüdsama vabaks.
Читать дальше