Alessandro Baricco: Korda kolm koidikul

No milles asi, kas põletasite selle maha? Küllap see on oma koha peal alles, või ei?

Nojah, aga…

Palun tehke mu heaks veel seda, juhatage mind üles, ja ma ei käi teile enam närvidele.

Ma peaksin võtme tagasi võtma.

On see teie meelest nii lubamatu tegu?

Muidugi mitte.

Siis tehkegi seda, ma väga palun.

Kui te just… See tähendab…

See on teist tõepoolest kena.

Mis siis ikka, olgu pealegi, tulge.

Mu kingad.

Jah, teie kingad.

Mitmendal korrusel tuba asub?

Teisel. Lähme liftiga.

Nii ajab närvi kõike sedasi lagasse jätta…

Visake see mõte peast.

Mul hakkas natuke parem, teate ka?

Kena. Aga teil on vaja puhata. Tulge…

Ega ma midagi maha ei unustanud?

Tulge.

Mis kuramuse lõhn siin liftis on?

Piibelehe- ja sandliõlilõhn.

Kust te teate?

Lõhnad on minu hobi.

Kas tõesti?

Jah.

Müüte kaalusid ja pärast õhtusööki lahutate lõhnadega meelt?

Enam-vähem.

Kas te valmistate neid?

Olen proovinud. See ei ole lihtne. Ma õpin teiste omi tundma.

Peaksite neid ise valmistama.

Soh, olemegi kohal.

Te olete kummaline kuju.

Väga võimalik. Siitkaudu.

Ikka võtsite võtme, eks?

Jah.

Andke andeks. Ikka arvan, et kõik teised on samasugused segaduse külvajad nagu ma ise.

Ärge muretsege.

Kaalutegija nüüd vaevalt segadust külvab, ega ju?

Ei tundu tõenäoline.

Õige jutt.

Palun astuge edasi.

Hoo, mis uhke tuba!

Tõtt-öelda on kõik toad ühesugused.

Kuidas te saate selles nii kindel olla?

Mul on sellesse hotelli juba kuusteist aastat asja. Vannituba jääb siiapoole. Ma jätan teile võtme siia, portjeele selgitan ise kõik ära. Nüüd on mul ülim aeg minna.

Kas te lahkute?

Jah, ma lahkun. Teil ei ole siin üldse mingit tuba, eks?

Kuidas, palun?

Sisse astudes ütlesite „Uhke tuba”, aga kui teil siin päriselt tuba oleks, siis teaksite ju, et see on täpselt samasugune nagu teie oma. Kõik toad on ühesugused.

Kas tegelete hobi korras ka kriminullidega?

Ei. Ma pööran pisiasjadele tähelepanu. Ma valmistan ju kaalusid. Te tulite siia hotelli, aga teil ei ole siin mingit tuba.

Kas te ei olnud mitte lahkumas?

Muidugi olin. Ma tahaksin vaid kindel olla, et…

Ma astusin sisse, kuna mulle meeldivad hotellide vestibüülid, öisel ajal. Ja siinne vestibüül on imeilus, kas panite tähele? Ei ülemäära ega ülemäära vähe. Olen siin ka varemalt käinud, sellepärast portjee vihkabki mind.

Ja kui te mind ei oleks kohanud?

Nüüd ma pean küll vannituppa minema. Leidub teil hambaharja ja hambapastat?

Nüüd ma hakkan tõepoolest hiljaks jääma…

Ma tean, laenake mulle kas või ainult hambaharja, mis see teile ikka maksab?

HAMBAHARJA?

Rahunege, kas keegi ei ole teie käest kunagi hambaharja laenanud?

Mitte keegi, kes oleks hetk tagasi oksendanud!

Ah selles on asi.

Selles jah.

Kas annate mulle hambaharja või ei?

Pärast jätke see endale, hambapasta niisamuti. Soh. Ärge tuba liiga segamini ajage, ma väga palun, magage uni täis, kui tahate, ning jätke kõik oma kohale. Mul tuleb siia hotelli tagasi tulla. Head tervist.

Vahva, pähklimaitseline hambapasta.

Pole see ühti pähklimaitseline.

Kirjas seisab „Pähkel”.

See on nimi. Maitse seisab väikses kirjas, allpool.

Ära sa märgi. Ja mida teie seal all tegite?

Kuidas, palun?

Mida te seal all tegite, sedasi üksipäini, öösel kell neli tugitoolis istudes? Kui teil nii kole kiire oli, miks te siis seal jokutasite?

Mul ei olnud kole kiire, mul on praegu kole kiire.

Heakene küll, seal te igatahes olite, mille peale te mõtlesite? Ega te ei ole vastu, kui ma teie jutu ajal hambaid pesen?

Vaevalt ma teile midagi jutustama hakkan.

Miks mitte?

Ma isegi ei tunne teid.

Ah selles on asi.

Selles jah.

Näib nii, nagu keegi poleks siin vannitoas käinud. Mis asja, kas te panete käterätid pärast kasutamist jälle täpselt murdejooni pidi kokku? Hotellis? Kuulge, personalile makstakse selle eest.

Mina ei…

Teete voodi ka üles?

Kas see ei olegi mu enda asi?

Olgu pealegi, olgu pealegi. Mõnus hambapasta. Kas see on vaarikamaitse?

Sõstramaitse ja lisaks tripsuke aniisi.

Nämm… Mõnus.

Tehakse ka aniisita, kuid see on tunduvalt kehvem.

Andestamatu.

Ma ei pannud käterätte murdejooni pidi kokku. Ma lihtsalt ei kasutanudki neid. Ma ei teinud midagi. Ma ei saanud kuidagi und. Istusin öö otsa siin toolil nõrga tule valgel. Ja kell neli läksin alla. Nüüd on mul ülim aeg minna. Kena oli teiega tuttavaks saada. Vabastage tuba enne kella kümmet, ma väga palun. Head tervist.

Mida te, tont võtaks, teete? Hei! Tulge tagasi! Ma räägin teiega, kas sedaviisi käitutaksegi teie meelest…

Ärge kisage, ajate kõik inimesed üles.

Tulge siis tagasi!

Ärme korraldame koridoris selliseid stseene, ma väga palun.

Tore, lähme ja korraldame siis liftis.

Te olete paljajalu, suu hambapastast vahune ja all on portjee, kes parema meelega ei näeks teid sellises seisus.

Kui konks on selles, siis teie kingad on ju oksega koos.

Ei!

Tulge, ma puhastan need ise ära.

Oh ei, ei!

Lõpetage see kisamine, ajate kõik inimesed üles.

No mis sa kostad, kui…

Noh, nagu tubli inimene kunagi, ma panen ise kinni. Võtke need kingad jalast. Mitte nii!

Ma pean ju ometi paelad lahti võtma!

Ma võtan ise lahti, istuge paigal. Nagunii jokutasite öö otsa siin toolil, minut ees või taga…

Väga vaimukas.

Jumal, kui jäle…

Jätke nüüd, ma väga palun.

Mis te veel ei taha, ise oksendasin, ise puhastan. Soh, korras.

Kuhu te need viite?

Kenasti veega üle…

EI-EI, VEE ALLA MITTE!

Miks mitte? Küll näete, et see on asja eest.

MA PEAN JU NEED KINGAD JALGA PANEMA, äkki te ütleks mulle, mis kurjavaimu kombel…

Kas vastate ise?

Mis asja?

Telefon, telefon heliseb.

Kes kurat see…

Vastake.

Aga mind ju ei ole siin toas, see tähendab…

Kas ma pean ise vastama?

Ei!

Vaadake, kui puhtaks need läksid. Nüüd kenasti fööniga kuivaks…

Halloo?.. Mina jah… Ei, mitte, mul juhtus äpardus, tulin korraks tuppa tagasi… Ah jaa, see… Enesetunne oli kehvavõitu… Ei, nüüd on palju parem, vaibast on kahju… Kui tuleb maksta, siis… Ei, käin ikka peale… Kohe tulen alla… Ei, päriselt, mul ei ole midagi vaja… Tulen alla, kohe… Jah, aitäh, väga lahke teist… Aitäh.

Kes see oli?

Ma pean nüüd lahkuma, otsekohe.

Kes see oli?

Ööportjee. Kus kingad on?

Ma vihkan seda meest.

Andke mulle juba need kingad.

Mis te veel ei taha. Võtke hetkeks istet ja ma kuivatan need ära.

MA PEAN ÄRA MINEMA. KOHE PRAEGU!

On alles kombed! Võtke siis pealegi, kui te nii väga soovite.

Ütlesin portjeele, et ma ise tekitasin all… Ma palun teilt vaid üht, katsuge sedasi lahkuda, et teid keegi ei näeks. Kurinahk, need on läbimärjad…

Miks te käega ei löö?

Et lähen paljajalu välja, tore mõte.

Ma pidasin silmas, et miks te kõigele käega ei löö: lepingule, kaaludele, kõigele.

Mis pagana juttu te ajate?

Kui vana te olete?

Mina?

Teie jah.

Neljakümne kahe aastane.

Näete siis, te olete piisavalt noor, et kõigele käega lüüa.

Mis juttu te ajate?

Ärge tulge ütleme, et te pole selle peale kunagi mõelnud. Et lööks õige käega ja alustaks kõigega otsast. Poleks paha, ega ju?

Te olete pöörane.

Kuid naine ütles, et suur osa inimesi unistab sellest, kuidas otsast alustada, ning lisas, et see soov on üksjagu liigutav, mitte aga pöörane . Ta rääkis, et tegelikult ei leidu peaaegu kedagi, kes tõepoolest otsast alustaks, aga me ei aimagi, kui palju aega veedavad inimesed sellest unistades, ja tihtipeale just siis, kui nad on omadega puntras, ja mõtetega elu küljes, mille nad tahaksid sinnapaika jätta. Temal olnud kunagi väike laps ja ta mäletavat selgelt, milline ängistus haaras teda aeg-ajalt, kui ta oli üksinda oma pisipoja seltsis, ja ainus, mis teda siis aitas, oli tõsiselt kaalumisele võtta, et kui jätakski kõik sinnapaika ja alustaks otsast. Ta mõtles läbi, kuhu ta jätab lapse, ja tal oli juba teada, kuidas ta sätib oma juuksed ja kuhu läheb otsast alustamise sihiga tööd otsima. Üks asi, mis tegi enesetunde otsekohe paremaks, oli mõte sellest, kuidas ta hakkab veetma oma õhtuid, ja öid. Ta oleks õhtud läbi diivanil söönud, hilisõhtul aga läinud välja ning mõne meesterahvaga voodisse, ta toiminuks hästi enesekindlalt, tõustes pärastpoole voodist ja korjates oma asjad kokku süümepiinu tundmata. Ta rääkis, et juba ainuüksi selle kõige peale mõteldes sulas miski tema sisimas ja ta meel läks helgeks, nagu ta oleks tõepoolest midagi lahendanud. Ta muutus siis lapse vastu hästi hellaks, ja ootamatult valgusküllaseks, ja emalikuks. Laps tajus seda, adus seda kui loomakene, ja liigutas end ta süles otsekohe rahulikumalt, pilk jällegi uudistav. Kõik tundus laabuvat palju paremini, otse võluväel. Ta lisas, et oli toona seitsmeteistaastane. Jutustamise ajal oli naine libistanud õhtukleidi seljast, tõmmates esmalt lahti seljal oleva luku ja lastes siis kleidil alla vajuda, olles seda enne vaid imepisut õlgadelt nihutanud. Kuna kleit oli siidist, moodustus sellest põrandale sillerdav ja õhuline pamp, kust naine astus tippsammul välja, esmalt üks jalg ning seejärel teine. Ehkki naine oli jäänud püksikute ja rinnahoidja väele, jätkas ta oma juttu seda asjaolu mikski panemata ja reetmata muud kavatsust peale selle, mida ta oli läbi viimas ja otsustavalt teoks tegemas. Ta korjas siidise pambu maast üles ning sellal kui ta rääkis, kuidas ta aastaid hiljem oli sideme lapsega tõepoolest katkestanud, asetas ta pambu toolile ja astus voodi juurde. Ühtesoodu edasi rääkides tõmbas naine punase päevateki voodi jalutsisse, mispeale mees krimpsutas kergelt nägu, nagu oleks miski asi teda torganud. Aga naine ei teinud sellest väljagi, ta võttis juukseklambri peast ja vupsas teki alla, tehes seda, mida ta oli vist mõttes igatsenud tuppasisenemise hetkest peale, tõenäoliselt selleks, et leida pelgupaika või lapsepärast hellust. Ta haakis rinnahoidja lahti, heitis selle toanurka, kohendas patja ning tõmbas siis lina kurgu alla välja. Ta rääkis parajasti sellest, mis lugu oli temaga juhtunud kord varem ühes tööbüroo moodi paigas, ta ei suutnud seda ikka veel uskuda. Sellel oli otsast alustamisega pistmist. Ta soovis, et mees saaks asjast aru, aga selles osas ei olnud lihtne endale pilti luua, sest mees kuulas vähima reageeringuta, aina püstijalu, käsi hoidmas väikese kohvri sangast. Jalas märjad kingad. Aeg-ajalt liigutas ta vastikustundest jalgu. Korraga päris ta naiselt, kuidas on seitsmeteistaastaselt võimalik last saada. Või õigemini, kas see oli olnud naise enda valik või kas see lihtsalt kujunes nii. Naine kehitas õlgu. Miski ilus lugu see ei ole, sõnas ta, ja ma otsustasin ammuilma, et ei tuleta seda enam meelde. Sellist asja ei ole ilmselt niisama lihtne unustada, märkis mees. Naine kehitas uuesti õlgu. Ma pöörasin teise lehekülje, sõnas ta. Mees jäi naist natukeseks silmitsema, seejärel küsis, kas naine oli otsast alustanud nii, nagu ta sellest unistas last süles hoides. Jah, vastas naine, ja kas teate, millest ma olen aru saanud? Mees ei vastanud. Ma olen aru saanud, et ega ikka päriselt ennast ei muuda, ei ole võimalik muuta, sellised, nagu ma oleme pisikesest peast, oleme kogu elu, ega siis teiseks inimeseks hakkamise pärast otsast alustata. Mille pärast siis? päris mees. Naine oli natuke aega vait. Ta polnud märganud, et lina oli libisenud alla rinnale, või ei läinud see talle korda. Äkki ta just seda sooviski. Otsast alustatakse selleks, et saaks lauda vahetada, sõnas ta. Ikka oleme seda meelt, et sattusime mängima vale partiid ja mida kõike ei suutnuks me oma kaartidega teha, kui me vaid istunuks mõne teise mängulaua taga. Tema jätnud lapse oma ema hooleks ja alustanud otsast ühes teises linnas, ühe teise ametiga, teistmoodi riides käies. Tõenäoliselt oli ta soovinud seljataha jätta ka üht koma teist, mida ei saanud enam joonde sättida. Praegu ta nagu hästi ei mäletavat. Kuid loomulikult oli tal kaotamisest kõrini. Nagu ma teile juba ütlesin, lisas naine, kaarte juba välja ei vaheta, jääb vaid üle mängulauda vahetada.