August Kitzberg - Rättsepp Õhk

Rättsepp Õhk, (30 aastane, natuke lonkur),

Hans, tema õpilane, (16 aastane wallatu poiss),

Tõistre-Toomas, (wanaldane mees, kõhukas ja uhke).

Silk, linakaupmees, (upsakas isand),

Weskimäe perenaene,(wanaldane inimene),

Henn, tema poeg,

Tiina, tema tütar,

Warik, walla wahimees, (räägib ametlikul häälel ja kõnepidamise tujul).

Kiilaspää, Õhu õemees, (maalt kaupmees).

Mari, Tõistre-Tooma tütar,

Kohtumees, (wanapoolne mees, köhatab enne kui räägib),

Johan Joowikas, isa, (näsu wanamees, hädise häälega),

Johan Joowikas, poeg, (joodik, pudrutab, kui sagaks sõnu).

Seitse rättseppa, (lontrud ja küürakad, edewasti riidis).

Lätlane,

Külatädi,

Kiilaspää naene,

Õhu noorik.

Tegelasi näitab esimesel silmapilgul palju olewat, aga lähemalt järele waadates selgib, et mitmetest osadest wäga hästi üks ja seesama tegelane kaks osa ja enam enese pääle wõtta wõib. Nõnda Tõistre-Toomas – lätlase osa. Silk – noore Joowika osa, Tõistre-Mari – Kiilaspää naese osa, (reisiriietes ei pruugi nägu suuremat nähtawale tulla), ja külatädi osa (suur rätik ümber pää, ei pruugi tädi nägu sugugi nähtawale tulla), kohtumees – wana Joowika osa (riided, nägu, kombe ja hääl muuta) jne. Nõndasama wõib mõne teise kõrwalise osaga toimetada, kui hää näokunstnik (paruka-tegija) käepärast on. Mõistagi, tahab ettekandmine hoolega ettewalmistada.

I. järk, Tõistre-Tooma talus,

II., III. ja IV. järk, mõni nädal hiljem Weskimäe talus,

V. järk, kolm kuud hiljem, säälsamas.

Lõpupilt pulmamajas (wõib ka ärajääda).

Tuba Tõistre-Tooma talus. Esimene uks wiib õue, teine taha-kambri. Ees, keset tuba, rättsepa töölaud masinaga.

Õhk ja tema õpilane Hans, istuwad töölaua juures. Õhk õmbleb kiiresti masinaga ja wilistab selle juures tasakest lustilist lugu. Hans, töö süles, püüab kärbseid.

Poiss, sina ilmarigu, kas sel wiisil peab sinust tubli rättsepp saama? Oota sa! (kahmab winkli ja rabab Hanssu üle laua lüüa, see hoiab eest kõrwale ja winkel kolksatab wastu lauda.)

No-no, peremees!

Mis „no-no, peremees!” Küll ma sind õpetan! Oled töö juures, siis pane pihta, – paned töö käest, siis löö tulli. Igal asjal oma aeg.

Ega’s töö jänes ei ole, et ta eest ära jookseb, ega inimene puu ega luu…

Hans, Hans, ei sinust küll saa õiget rättseppa, kellest meie seisusele auu loota; sa oled ju päris laisk-mait. Inimene ei pea töö armastaja olema, waid töö wihkaja, aga sina armastad tööd.

Siis on ju hästi, meister.

Mis hästi, ma ütlen: sa oled töö armastaja, sa armastad, et sul tööd on. Aga sa pead töö wihkaja olema, teda ärahäwitama, ärategema, et teda enam ei ole.

Siis oled sa mees! – Näita, missugused su nööbiaugud on saanud.

Näe, näe, need nüüd mõne nööbiaugud, konarikud kui sea songermaa! Siledad peawad nad olema, siledad nagu…

Sina, sinust ei saa õiget rättseppa. Töö on sul kõrwaline asi, sa mõtled gummikraede ja siidilipsude pääle. See on edewus! Waata, mina, kas oled mul gummikraet ehk siidilipsu näinud?

Töö juures olen ma lihtsalt särgiga, kui wälja lähen, raiskan õhukese siidi-rätiku ümber kaela. Sina aga ehid ennast untshantsakate järele.

Katsu, mis saks sa mul weel ei ole. Waat, mis saksa hilpude asi on: hilbud küll, aga, kui sul raha taskus ei ole, oled hilpharakas.

Sina ehid ennast juudirättsepa taoliseks! – Mis, sul on uurikett? Kas sul uur ka on?

(Tõmbab keti otsa Hansu taskust wälja, uuri asemel tuleb sibul nähtawale.)

Meister!

Hahaha! Sibul! Kuulnud olin, näinud ei olnud sarnast lugu, hahaha! Oi-oi poissi, noo-noo poissi, küll ma räägin su emaga.

Pressraud wii tulle, pärast räägime edasi. – Niisugune ilmarigu!

Nõnda see meieaegne noorsugu on, ajab aina edewust taga; edewust, wedelat elu ja lõbu! Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, kus oli siis lõbu, kus oliwad maniskad, lipsud, gammassid ja galossid! Nüüd juba tõmbawad weesaabastele galossid otsa! Kas nad sellepärast paremad on? Wõta näpust. Wõi õnnelikumad? Wale! Tõistre-Tooma tütrel käinud hiljuti kosilane, ise talu peremees, aga kolm särki üksteise üle seljas: öösärk, willane sark ja triiksärk; kaks paari saapaid jalas. Toomas näidanud teisele läwe ja ütelnud: ei sinu pisike talukong anna sulle kolme särki wälja. Ujuuh! Jäta pagan kolm särki ometi linna untsakatele, kes kasukat ei jõua selga saada. —

Küll aga siin neid kosilasi ka käib, iga õhtu, iga päew – kõik aiateibad juba wäimeeste täkkudest walgeks jüratud. Kehw peremees saaks sellega oma kesapõllukese ärawäetada, mis wäimeeste hobused siia sõnnikut kokku kannawad. – Wiks tüdruk see Manni ju ka on, sirge kui osi, ilus kui ubin ja oma tuhat wõi paar paneb wana Toomas tõesti temale põlle pääle. Paarist tuhandast on ilm nüüd küll juba kuus ja kaheksa teinud, sellep need maailma kehwad siia kõik kokku jooksewad. Ja, ja! (õhkab.)

Ja mina käratsen Hansuga, aga ise istun käed süles! Ega see Hans nii laita poiss ei olegi, küll ma temast tubli mehe wälja teen. Nooruse wallatus! Ja wõi ta kerge on, päew otsa laua juures istuda ja sortida!

Ja jah. Manni ja paartuhat!

Kuripatt, miks see nüüd ilmas nõnda peab olema, et inimene sündides ise omale isa ja ema walida ei wõi! Tont, kui see waba oleks olnud, mina oleksin omale ka mõne rikka abjaka isaks wälja walinud, kes (näitab kätega) kaks pöialt wöö wahel, wöö üle paksu teha alla wajutatud, rahulise meelega, külmalt päält waatab, mis ilm teeb. Siis oleksin nüüd ka täkkhobuse aiste wahele pista ja Tõistre-Tooma tütrele kosja tulla wõinud! Oh Manni kui teaks sa, mu süda tuksub ta, (wõtab wiiuli ja surub kaisutades käega wastu rinda) ja mõistaks armasta – kust rättsepp saab! (Jäeb mõtetesse. Korraga kargab üles, wõtab wiiuli ja hakkab lustilist lehepilli lugu mängima).

Mis selle meistrile nüüd pähe tulnud, mängib nagu, nagu… (Istub Hansu istme pääle).

– nagu pöörane, nagu ajaks teda kiilid taga. Teil on õigus, Manni, ega õige asi minuga ei ole. Mõtlesin niisama ja tuli meelde…

Wist mõni ilus küla neiu?

Kes teab, wõib olla ka! Mannikene, kas arwate, et mul, kui mul ta üks jalg teisest lühem on, kiwikild rinnus tuksub? Seda ei, ole. (Mängb ja laulab.)