August Kitzberg - Tuulte pöörises

JAAK, Mäe-Soosaare peremees

LEENA, tema tütar (wiimases järgus Kaarli naene)

KAAREL, Ala-Soosaare peremees

JAAN, sulane Mäe-Soosaarel

ANU, tema ema

HANS ja MATS, Mäe-Soosaare sulased

MAI ja KÄRT, Mäe-Soosaare tüdrukud

PAAR KÜLA NEIUT

KARJAPOISS

PAAR METSAWENDA

Kolmanda ja neljanda järgu wahel on mõni kuu, neljanda ja wiienda järgu wahel pool aastat.

Talu peretuba, woodite ja söögilauaga. Ahi. Üks uks wiib õue, teine tahatuppa. Lahtine aken. Laupäewa õhtu heina ajal.

… ära hulla mitte! Mina ei luba mitte! (Püüab kuri olla, mis ta aga sugugi ei ole).

Hää küll. Ma ei hulla mitte. Soosaare lill ei luba mitte. Soosaare lill… (jääb wait).

Räägi aga edasi, ära jäta sõnu pooleli. Soosaare lill…?

Nojaa, Soosaare lill ei taha mitte…

Jaan!

Mis on?

Kas siis selle sõnade kordamisega midagi ära üteldud on?

Mis siis sinu arwates weel pidi tulema?

Ei tea.

Mis ma siis weel iseäralist oleksin ütelda wõinud?! Soosaare lill ei taha mitte et temaga hullatakse, temal on ise kellega ta hullab, ja..

Ja?..

Ja siis ei taha tema mitte, et tema oma sulane temaga hullab.

Õige.

Kas ma ei ütelnud? (Päästab jalgu edasi): Nii loomuliku asja juurde ei olegi seletust waja.

Lehed on päetsis koti all.

Soo? Tänan wäga. (Pistab käe koti alla ja wõtab säält ajalehed wälja).

Jaan!

Noh?

Mispärast sina õige meile sulaseks oled hakanud?

Kuidas nõnda? Mis see tähendab?

Ma küsisin ju selge sõnaga küllalt.

Mispärast mina teile sulaseks olen hakanud? (Naerab:) No – sellepärast et ma süüa tahan. See on ju ometi selge küllalt.

See ei ole sugugi selge küllalt, (istub.) Räägitakse, et sa, sestsaadik kui sa oma isa surma järele meilt ära läksid ja wallast kadusid – maad ja linnad läbi olla käinud.

Mis siis? Kas ma sellepärast süüa ei taha ?

Süüa, – süüa saab inimene igal pool.

Peaaegu küll.

Ja emale olla sa ka alati raha saatnud.

Kas siis sellel ka tähendust on ?

Ära tee ennast rumalaks. Sellel on see tähendus… kas siis inimene, kes ei joo, kes tööd ei karda, tõesti maailmas paremat ei leia, kui – talu sulaseks hakata?

Hm!

Ega sa ometi ei hakka seletama, et see põli kerge on?

Aga kui inimesel minu omade taolised tugewad käed on?

Nendega wõib ka midagi muud pääle hakata.

Ehk kui – kui inimene, kes küll palju maad läbi käinud ja mõndagi näinud, oma – kodupaiga, oma lapsepõlise karjaskäimise koha, iga kiwi ja kännu, iga põllupeenra külgi kinni kaswanud on…

Nõnda luuleline sina ei ole. Kiwid, kännud ja põllupeenrad siin ei olnud ju ka sinu omad..

Õige. Nõnda luuleline mina ei ole. Kuid mõni ehk katsuks seda asja nõnda seletada. Tõsi, minu oma ei olnud siin midagi, aga… (Rõhub käega otsaesist).

Ja mahakäinud inimene ei olnud sina mitte, kui sa walda tulid.

Soo? Wõi mitte?

Sellepärast mina ka otsa pääle ei saa…

Wäga palju auu, et Soosaare lill oma sulase saatusega tegemist teeb…

Ah mine… (Tahab ära minna).

Leena!

Noh? (Mõlemad seisawad üksteisele risti wastu).

Ei midagi. Jah, ei mitte midagi.

Mis siin on? (Jaanile): Mine wõta mu hobune lahti. (Läheb tahapoole, et kübarat warna panna.)

Jaah! (Pistab lehed pääkoti alla ja tahab minna). (Leena seisab, ukse käeraud pihus, ei tea kas minna, wõi jääda).

Jaan!

Noh?

Wiitsiwad mul wallamaja juures kaks päewa järjestikku ära, ei saanud ise metsa tulla… Kaugele tööga saite ?

Laassaare-niit on koos, Aru-heinamaa kaari pääl…

Siis oli küll tööd.

Ilm oli hää, natuke tuuline ja jahe, siis muud kui andsime pihta.

Nojah. – Teisi ei ole weel kodus?

Jäiwad külarahwaga koos tulema, ma tulin hobustega ees.

Hää küll.

Jaan!

Mis on?

Sull ei ole waja minna. Töölt tulnud inimene. Leena wõib ka hobuse lahti wõtta ja koplisse lasta.

Kuula nüüd weel. (Tõmbab ukse enese taga kinni).