August Kitzberg
Kelmikülas
Kelmiküla! Jah, see nimi oli tal korra käes ja seda ei võtnud enam keegi ära, igamees hüüdis ja hüüab teda nõnda, ja – küllap teda nõnda saab hüütama viimse päevani. Ta on ju nii mahe, nii pehme, ja siiski nii kõlav (mõni ütleb: kohane) ja nii kerge välja rääkida see sõna «Kelmiküla», – keegi ei hakka kohale uut paremat nime otsima ega andma. Saksad saksa keeligi ütlesid ja ütlevad «Kelmiküla», – tulid vene mehed, needki ei muutnud suuremat, vaid ütlevad ainult natukene vene murdega: «Kjelmikjula».
Ja ometi sünnib kohale selle nimega kahevõrra ülekohut, kahevõrra, – Kelmiküla elanikud ise ütlvad: tuhandevõrra, aga – kes vanasõna järgi «vaese õigusest hoolib».
Ülekohut sellepärast esiteks, et Kelmiküla sugugi küla ei ole, vaid osa linnast, mis pika majade reana loogeti nagu kassisaba mööda mäekülge linnast enesest välja kasvanud, aga – või linlased seda usuvad, et Kelmiküla luu nende lihast ja liha nende luust on. Nemad Kelmiküla enese linnaliseks ihuliikmeks ei tunnista, vaid vaatavad kõrgelt mäekaldalt ülbes uhkuses üle Kelmiküla elanikkude peade maha järvele, mille puhta vee sees küll jälle linna kui Kelmiküla elanikud ühtlasi oma musta pesu valgeks loputavad. Nad ütlevad: «See majade riba seal all ei ole enam linn, see on juba Kelmiküla. Sellel ei ole linnaga asja, seal all õiendab juba valla- ja mõisapolitsei kelmide kelmusi.» (Selle peale nad ei mõtlegi, et neil linnas ka omad gorodovoid ja urjadnikud ööd kui päevad uulitsatel ümber rändavad.)
Ja ülekohut sellepärast teiseks, et Kelmikülas, nagu nime järgi peaks arvama, sugugi aina kelmid ei ela, vaid palju ausaid inimesi. See on kindel.
Nagu kõigi iseäralikkude kohanimede juures lugu, nii tulevad ka nime «Kelmiküla» kallale keele-, asja- ja ajaloo- ja tühi teab veel mis uurijad ja tahavad ja püüavad igaüks omast kohast nimele seletust. Grammatiline keeleuurija juurdleb: «Kelm, kelmi – » jääb peatama ja küsib: «Kes see kelm on, kelle see küla pärit?» Sellele vastame: «Küla ei ole ühe ega kahe mehe oma, mitu maja, setu omanikku.» – Ajaloo-uurija küsib: «Kas esimene, kes maja alla orgu ehitas, oli kelm?» Võta kinni, seda ei ole keegi histoorikus ajaloosse üles pannud. Minge, härra, Riiga uurima, endised vana sillakohtu aktid on Riia lossis. – Uus urjadnik tuleb ja küsib: «Kas siin on kelmid?» Sellele vastame: «Lugu ei ole nii, kelmid ei jookse meil ula ümber, need on kõik üleval linnas türmis.» Ja nõnda edasi. Üleüldine otsus: Ristiisa ja vaderid teadmata.
Asi on nii: Linn on linn, üleval mäe peal ja all orus, vahe on ainult see, et alla orgu vaesem rahvas oma majad on ehitama pidanud, sest all orus on majakruntide vakamaa vähemalt tuhat rubla odavam kui üleval mäe peal. Mäe peal maksab iga vakamaa kaks tuhat. Jah, kaks tuhat. Linna kuulsus nõuab seda.
Ja – peaasi on see: ega nimi meest ei riku. Jumal saadab päikesepaistet ühteviisi mäe peale suurde linna ja orgu väiksesse Kelmikülasse alla, ei vahet midagi ja õigeid ja ülekohtusi, eks mõlemaid ole igal pool.
Ja nüüd teeme hakatust selle lookesega Kelmikülast.
Päikesepaistest oli kõne. Kelmikülas ei olegi nii halb elada – et majad kõik pisukesed ja madalad, siis ulatab päikesepaiste iga nurka ja iga nurgakest soemaks paistma, mis kõrgete mitme eluga majade vahel sugugi võimalik ei oleks. Ja et päike igale poole nii lahedasti paista saab, sellepärast õitsevad väheldaste akende peal igal pool potililled ja see annab Kelmikülast kirju ja lahke pildi; ja kuhu päike lahedasti paista saab, seal edeneb veel midagi muud väga hästi, ja see muu asi on – lapsed. Iga lävepaku, iga trepiastme peal kükitavad nad, kõiksuguseid on seal – punapõselisi, valgepealisi – mängimas ja käratsemas. Tõesti, Kelmikülas on hea olla, sest kus lilled ja lapsed kasvavad ja kosuvad, seal peab hea olla olema. Eks ole tõsi, sõber?
Ühe õige väikese maja aknakese peal Kelmikülas, kohe pahemat kätt läve kõrval õitsevad kõige ilusamad lilled, geraaniumid ja oleandrid, nelgid ja fuksiad, kõik säravad täies õilme-ehtes, et lust näha. Aken on lahti, lumivalged, juba kümnest kohast nõelutud mullkardinad on pisut kõrvale lükatud ja nende tagant paistab kahvatanud palgetega naisterahva kuldkollane pea ja virk käsi pillub nõela läbemata ühetaolise usinusega. See on vigase jalaga Luise, Luise Luik. Terve linn tunneb teda ja peab temast lugu, uhkemad kui «daamed» tulevad Kelmikülasse ja koputavad tema väikese toa ukse pihta. On kuskil veimevakk valmistada, oodatakse siin noort ilmakodanikku või on kellelegi seal surmasärki vaja, ikka peab Luise oma kuivetanud vahavalgete näppudega abiks olema ja on hea meelega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.