Anton Tammsaare - Ma armastasin sakslast

Paaril viimasel päeval ei saanud ma ridagi kirjutada – polnud kodus. Sest kui ma ületunaeile õhtueeli lõpuks välja läksin, et nii või teisiti oma nälga ravida, vedas mul sõna otseses mõttes ropul kombel: ma tulin tagasi alles täna hommikul kella kolme, nelja paiku, ja kuigi praegu kell saab varsti uuesti kolm, valutab mul alles pea ja süda ajaks nagu pööritama. Pidin jällegi kodust lahkuma, aga millegipärast hakkasin seda lugema, mis ma viimati kirjutanud.

Minu praeguses meeleolus taipan loetust ainult ühte: kirjutades pidi mu keskpaik tõepoolest hele olema, sest kuidas muidu oleksin võinud oma esialgsest kavatsusest nii hullusti kõrvale kalduda. Olen asunud kirjeldama oma välimust, aga niipea kui jõuan lõuapärade ja hammasteni, on kõik äkki ununenud ning siis tuleb lehekülgede kaupa ainult toidust ning sellest, kes nii või teisiti toitu toob. Ainult ühe olen jätnud tähendamata, nimelt – et Loona toidutoomise põhjuste seletamine oli muidugi kõik vale ja pettus, aga mitte nõnda, nagu mina arvasin, vaid hoopis teisiti. Ka ei eksinud majaproua, kui ta valis just Loona omale teenijaks, vaid mina eksisin tema inimestetundmises. Aga sellest kõigest omal kohal ja ajal.

Praegu pöördun uuesti oma välimuse juurde tagasi ja ütlen: oli ehk ometi hea, et ma viimati oma välimuse kirjeldamise katkestasin nälja pärast, sest mina kahtlen väga, kui palju inimese välimust üldse saab siduda tema sisemusega. Sest kui minul, näiteks, on nõgunina, kas siis võib sellest eksimatult järeldada, et minul ei või olla samu loomuomadusi, mis on mõnel kühmninalisel? Ei ju või, ega? Noh, milleks siis nii väga toonitada minu nõgunina?

Muidugi iseasi, kui on tegemist naistega ja armastusega, siis on muidugi hoopis iseasi. Sest naised arvavad, et ainult nool- ja kühmninad on suursugused, nii-öelda õilsad ja nende armastus on õilsuse peale kui mesilane meele. Lihtsalt naljakas! Nagu ei võiks neegri laterguse nina taga õilsust leiduda. Mõned uurijad tõendavad, et seal leidub teda palju suuremal määral kui euroopa kühmninade taga. Ja kui minu tuttavad mulle kinnitavad, mul olevat eht soome nina, siis tahaksin teada, kas siis ehtsal soome ninal mingit õilsust ei ole? Või ei puutu see õilsus kuidagi armastust? Aga siis küsiksin ma: mis tähendab õilsus üldse ja mis tähendab ta armastuses?

Nõnda on lugu nõgu- ja kühmninadega ja sellepärast ei ütle ma enam muud, kui et minu laiavõitu nina loob lõuapärade ja õlgadega, isegi minu labajalgadega teatud kunstilise terviku: kõik on üksteisele vastav ja tasakaalus. Isegi minu kõnnak on sellekohane: pisut lai ja latergune, pisut kohmakas ja nurgeline. Mis sellest järeldada, otsustagu targemad, sest nemad armastavad eksida, et veel targemail oleks, mida õiendada. Ühesõnaga, järeldusi tehku teadlased, kes seletavad, et aaria tähendavat orja, õilsus röövikut, õrnus närvinõrkust. Et aga mul kolm hammast – kaks purihammast alt ja üks esihammas ülalt paremalt, just silmahamba kõrvalt – plommitud, siis see ei puutu minu arvates ei õilsust ega teadust, vaid ainult armastust, eriti kui plomm istub halvasti, on halvast materjalist või on välja kukkunud. Kes seda ei tea, ei tea armastusest midagi, nagu seegi, kes arvab, et on ükskõik, millist kinga kannad.

King on armastuses tähtsam kui nina või iseloom ja kinganina vorm otsustab palju sagedamini inimese saatuse siin ajalikus ja seal igaveses elus kui inimese enda nina nõgu või kühm. Seda olen mina tähele pannud. Mõni teine paneb ehk midagi muud tähele, see kirjutagu siis sellest. Nõnda on mul õigus üsna põhjendatult öelda, et kingi kannan ma vaheldamisi nr. 43 ja 44, kuna parajad oleksid ainult 43½, aga niisuguseid, s. t. poolikuid numbreid pole kusagilt saada ja sellepärast ihkavad paljud vanemad inimesed endiseid vene aegu tagasi, sest siis olnud neid laialt müüa. Sobivamad on kingad laia ninaga, nagu seda võib isegi järeldada eespool öeldust, aga kannan ka teravaid kui nõelu, kui mood seda nõuab. Nii et kinganinast ma endale põhimõtet ei loo, nagu mul pole kindlaid põhimõtteid inimeste ninadegi kohta, aga niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis peavad inimesed sagedamini ka oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järele elama, mis ehk ongi kõige moodsam põhimõte ja ilmavaade. Kingsepp ja rätsep peavad määrama kultuuri suuna ja hariduse taseme.

Minu haridusega on nõnda, et seda võib nimetada keskmiseks või kõrgemaks, nagu keegi seda soovib ja võtab. Minu enda arvates olen ma kõrgema haridusega, sest ma olen kaks ja pool aastat ülikoolis olnud ja seal ladina keele eksamigi sooritanud, mida võin tarbe korral kas või dokumentaalselt tõendada. Rebasenaha ajasin seljast maha ja värvid sain külge, nii et ma kuulun täie õigusega akadeemilisse vilistlasperre. Lahkusin ülikoolist omal soovil, sest ei leidunud enam sõpru, kes oleksid tahtnud, suutnud või usaldanud mulle veel laenata. Aga sõprade läbi sain mõneks kuuks panka praktikandiks ja pärast ministeeriumisse kindla koha, mille aga kaotasin, sest leidus mehi ja naisi, minust nooremaid ja vanemaid, kes oskasid tõendada, et neil on minu kohale suuremad õigused või et nemad on sinna sobivamad. Nii ma siis nüüd istun oma katusekambris juba mitmendat kuud ja ootan paremaid aegu. Jumal tänatud, et ka selle vana kahekordse puumaja omanik usub paremaid aegu, muidu oleks ta pidanud mu juba ammugi välja küütima ja uue üürniku võtma, kel on juba praegu pisut paremad ajad kui minul. Maksan toast kümme krooni kuus, aga olen maksmata jätnud juba kolm kuud. Majaomanik usub nähtavasti, et ma ükskord ometi oma võla tasun. Annaks jumal, et tema usk nii kindel oleks, et see imet teeks, siis ei tuleks tal ei minus ega teistes inimestes pettuda.

Nõnda siis majaomanik võiks toaüüri minult lähemal ajal ainult ime läbi kätte saada, aga mina võin oma praegusest seisukorrast hoopis maisemate abinõudega pääseda: ma võiksin koju tallu tööle minna. Aga see ongi, mida ma ei taha sajal põhjusel, ja need põhjused ei puutu ainult mind, vaid ka mu isa ja ema, õde ja venda, isegi kogu mu suguseltsi, sõpru, tuttavaid ja ümbruskonda. Sellest kõigest hoolimata ometi uuesti vanemate kaela minna, see nõuaks teatud kangelasmeelt või lootusetust, millest ei leidu enam mingit väljapääsu. Aga mina olen otsustanud pääsetee leida sellega, et kirjutan ainukese romaani, mis igal haritud inimesel käepärast – või ei ole mina haritud inimene? – romaani iseenesest. Ja ärgu, jumala pärast, keegi arvaku, et mina usun endas erilist annet või võimist, et mina loodaksin mingi püha vaimu pealetulekut, mille valgustusel siis kõik sünnib peagu vaevata, nagu iseenesest. Ei, mina usun kõigepealt tööd, eriti sest ajast saadik, kus ma ühest geeniusest lugesin, et temagi arvab oma teostes leiduvat üheksakümmend üheksa protsenti tööd ja ainult üks protsent või veel vähem annet. Kui nüüd geeniused peaaegu ainult puhta tööga siinilmas läbi ajavad, miks siis mina seda ei või? Pealegi, kus on see, kes oskaks meie aja romaanides öelda, kus lõpeb töö ja kus hakkab anne? Seda võivad otsustada ainult järeltulevad põlved või ei või needki. Tänapäev on ande tõenduseks ikkagi tehtud töö, mis olekski nagu anne. Sellepärast ei antakski ka kõige jumalikuma luuletuse eest kunagi mingisugust esimest auhinda, küll aga suure romaani eest, kuigi ta oleks üsna keskpärane. Anne on jumala and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud.

Oleks minul mingisugune eriline and, mida nimetatakse jumalasädemeks, kas mina vaevaks siis oma pead või südant niisuguste maiste asjadega, nagu on seda puudus ja nälg? Eks ma ei lõõritaks siis nagu lõokene, nii et kõik kadestaksid minu suurt eluõnne? Oma pisaratest ja suurest nukrusestki, mis mõnikord langeb nagu ling südamesse, teeksin ma siis midagi niisugust, mis loob illusiooni maisest paradiisist ja mida ihkaksid kõik. Aga nüüd, kus mul see jumalasädemekene puudub, mõtlen ma neid ridu kirjutades juba mitmendat-setmendat korda sellele, et kell kuus suletakse vürtspoodide uksed ning mina pole täna veel midagi hamba alla saanud ega ole ka raasukest kodus, mida võiks sinna panna. Juba ammugi kibelen ma poodi minekuga, aga ikka veel kirjutan edasi, kuigi ma tean, et lõpuks pean ometi minema. Ja täna ma võin minna, küll mitte sellesse poodi, mis otseteed hooviväravas, sest vana arve tasumiseks mu rahast ei piisa, aga sinna, mis ümber nurga, lähen ma julgesti.