Anton Tammsaare - Ma armastasin sakslast

Mina olen praegu kakskümmend viis aastat vana, keskmist kasvu ja siniste silmadega, mis pole kuigi suured ega ilmekad. Habemest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest need kas lasen ära ajada või ajan ise, kui olen sunnitud kokku hoidma. Aga kokkuhoidu ei armasta ma, sest habemeajamisel on see valus.

Juuksed on mul mustjad, aga mingisuguse ebamäärase varjundiga, mis võiks küll teisiti olla. Kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel. Õieti peaks juuste suhtes sedasama ütlema. Üldse peaks värvidest rääkides ainult seda tähendama, kas nad on loomulikud või kunstlikud, see oleks kõige õigem.

Minu pealuu üldine vorm on ovaalne, aga teatud kalduvuse või tungiga kuklasse, kus inimesel asuvat aru, mida mina pole tänini tähele pannud. Lõuapärad toonitatud, nagu oleks saatus mu määranud purejaks, aga ometi pole mul sagedasti ivagi hamba alla panna. Täna, näiteks, on kell juba kaksteist läbi, aga ma pole veel midagi söönud ja ei teagi, kust või millal ma midagi saan. Mõnele võib see imelikuna, isegi uskumatuna näida, aga ometi on see nõnda: lõuapärad on ja hambad on, kõht on ja isu on, mis tahaks midagi kõhtu panna, aga toit puudub. Samal ajal turg on toiduainetega kuhjatud, eile käisin vaatamas, sest mul oli mõni sent raha taskus. Ma käisin rida-realt kõik marjalauad läbi, et imetleda seda küllust ja toredust ning nuusutada peagu uimastavat lõhna. Isegi hinda küsisin ma mõnes kohas, kus aiamaasikad olid eriti värsked ja jämedad. Kui eit tahtis mulle mõõtma hakata, ütlesin ma, et ma vaatan enne pisut turgu ja hindu, sest mul on vaja osta suuremal arvul. Valisin maasikaist kõige jämedama ja isuäratavama ja küsisin eidelt, mis maksab, sest ma tahtsin ju maitsta, et hiljem teada, kust osta. Alla senti niisukest marja müüa ei või, ütles ta. Ma andsin talle kaks ja liikusin edasi. Eit ei pea ometi arvama, nagu oleks küsimus rahas, ei, küsimus on ainult marjade maitses. See peab olema see, mis ta olema peab. Aga tühja kõhuga seda ilusat marja süües tundus ta läägena, lihtsalt veepotsuna. Mul hakkas oma raisatud kahest sendist hirmus kahju.

Kui ma olin küllalt marjaridade vahel tiirelnud, läksin sinna, kus müüakse leiba, sepikut ja saia – laudadelt, mille taga seisavad suured vankrid või autod tagavaradega. Taskus lugesin käsikaudu raha, et kombineerida, mida ja kui palju osta. Lõpuks ei ostnud ometi ka siit midagi, sest mul tuli meelde, et mis mõte oleks nii kaugelt hakata leivakannikat koju kandma, kuna ju kodu hooviväravas on pood, kust võib saada sedasama niisama odavalt.

Üldse ei ole haritud noormehel kuigi sobiv ja viisakas tänaval kanda pakikest, mille vormist igaüks võib järeldada, et seal sees oli tükk leiba. Iseasi, kui sul pakis on magusad saiad, koogid või mõni tort, see on hoopis iseasi, sest sellest aimatakse teatud vahekordi, tundmusi, seiklust, õrnust ja armastust. Tükk leiba aga räägib ainult näljast, mis on kõigi meelest labane ja jõhker asi ning alandab igaüht, kes temaga kokku puutub.

Nii siis, ma läksin koju ja ostsin poest – mitte sellest, mis hooviväravas, sest seal on mul vanad-vanad arved, vaid teisest, mis natukene maad eemal, ümber nurga, – sealt ostsin ma nelisada grammi leiba ja heeringa, mis võtsin kahe näpu vahele ja hoidsin kui raipe endast eemale, et ta riideid ei määriks, tõttasin pooljoostes üles oma tuppa, lukutasin enda järele ukse, istusin toolile ja mugisin ära niihästi leiva kui ka heeringa. Õige, leivast jäi suutäis järele, selle närisin kuivalt südaöösel, kui lamasin juba asemel.

Talvel, kui kodus pererahvas, kellelt oma toa üürin ja kes elab minu all teisel korral, oli mul võimalik nende köögist vähemalt keedetud vettki saada, aga nüüd, kus kõik suvitamas, peale peremehe enda, keda näen vahel harva, pean leppima külma kraaniveega. Muidugi, talvelgi polnud keeva vee saamine nõnda, et pole muud kui mine ja küsi või võta, vaid pidi teenijaga teatud sõbraliku vahekorra looma, mis nõudis mõnikord rohkem kohustusi, kui oleks tahtnud meeleldi oma peale võtta. Aga ükskõik, nii või teisiti oskasin seda asja ometi korraldada ja üsna sagedasti tuli alt köögist ühes veega ka midagi muud sooja või külma üles minu tuppa, kui mul oli kitsas käes, mida tüdruk tundis nagu haisust. Alguses ajasin neile lisandustele kõigest hingest vastu – ma ütlen tõepoolest kõigest hingest, sest mulle oli see alandav ja vastik, – kurjustasin tüdrukuga, sõimasin teda, aga see ei aidanud, lõpuks pidin ikkagi järele andma ja selle pilli alla neelama.

Õieti ei teinudki ma seda esimest korda sellepärast, et mul oleks nälg nii suur olnud, vaid ma ei võinud tüdruku nutetud silmi näha. Ja oleks ta olnud pisutki vanem või ilusam, kindlasti poleks ma seda seakarbonaad ja praetud kartuleid ei sel esimesel korral ega ka hiljem vastu võtnud ja nagu tõeline varas söönud. Aga tüdruk oli noorukene, seitsme-, kaheksateistkümnene, välimuselt üsna plikakene, riietuselt vilets, peagu närune, tuhvlid jala otsas alati auklised ja pooleldi põhjata, nägu lopergune, nina latergune, suu liiga suur, hambad eest harvavõitu ja lüheldased, igemed naerdes liiga ettetükkivad, silmad väikesed, aga mustade kulmude all.

Õieti öelda, kulmud olid ainukesed kogu tema olevuses, mis looduse poolt antud talle korralikud, kulmud ja võibolla ka juuksed, sest need olid mustad, päris ilusad mustad ja loomulikult pisut käharad. Aga muidu, üsna hale oli teda vaest loomakest vaadata, kui ta kõndis või seisis: kael lühike ja jäme, õlad laiad, nagu kuuluksid nad mõnele mehele, piht liiga pikk, jalad liiga lühikesed, kogu keha alla keskmist. Kui ta siis nõnda oma maises viletsuses või armetuses ukse kõrval seisis, toetudes teise õlaga vastu piita, katkised tuhvlid nõelutud sukkade otsas, hoides taldrikut, millel teine kummuli peal, määrdinud põlle all, omal juuksed sarjas peas ja pisarad silmis, mis vahtisid kuhugi kõrvale, nagu peaks häbenema tema, mitte aga mina, siis hakkas mul temast nii hirmus hale meel, et ma oleksin võinud temalt kas või surnud konna või roti vastu võtta ja kinni pista ning ainult sellepärast, et ta oli niisugune, nagu ta oli, ja et ta seisis ukse kõrval just nõnda, mitte teisiti. Sest oleks ta need sõnadki, mis ta lausus alles siis, kui ma olin juba toodud karbonaad ja kartuleid sööma hakanud, pisut varem öelnud, kindlasti poleks ma temalt ta andi vastu võtnud. Aga ei, ta vaikis siis ja ütles alles nüüd:

„Perenaisel pole sellega midagi tegemist, see on minu jagu, mis ta mulle andis.”

„Aga te jääte ju nüüd ise ilma,” hüüdsin maja lükkasin taldriku eemale.

„Noorhärra, ma ei või ju niikuinii seakarbonaad süüa,” vastas ta. „Ikka annan ma ta kellegile ära, kas või kassile ja koeralegi.”

Mul hangus suutäis suhu ja keel hakkas suulae külge. Sest ma olin sellele viletsalegi kassi või hoovikoera eest! Ma ei teadnud, kuhu oma silmad panna. Aga kui ma lõpuks nad tüdrukule pöörasin, mõistsin ma, et kõik on vale, mis ta räägib. Ainus tõde oli, et ta tõi mulle iseoma paremad suutäied ja näris nende asemel kuiva leiba ja lutsis heeringasaba.

„Milleks te mulle nõnda valetate?” küsisin ma.

„Ei, härra, ma ei valeta. Ma tõesti ei või nii rammusat süüa, sest olen lahjemaga harjunud,” seletas ta.

Kui see oleks õige, siis pidin mina ikkagi kassi või hoovikoera mängima, kes saab selle, mis inimestele ei kõlba. Aga parata polnud enam midagi, pool karbonaad ja pooled praetud kartulid olid juba läinud ja teine pool tuli esimesele järele küütida.

Kui ma pärast täie kõhuga diivanil mõnusalt pikutasin, läksid mu mõtted uuesti tüdrukule, nagu ta esteks oli uksepiidal nõjatanud, taldrik põlle all. Ja nüüd paistis ta mulle äkki kui mitte just jumal teab millise iludusena, siis ometi mitte enam inetuna, igatahes väga meeldivana. Ning ma katsusin mõista, mis on ilus ja mis inetu, mis meeldiv ja mis ebameeldiv. Muidugi ei jõudnud ma mingisugusele otsusele. Mul tuli ainult meele, et perenaine oli tüdruku oma juure kaubelnud peamiselt tema inetuse ja armetuse tõttu, sest tema ei pidanud ilusaid teenijaid majas kuigi sobivaiks esemeiks ja nende korralikku riietust kartis ta üle kõige. „Tänapäev ei taha ükski inimene enam tööd teha, kui ta on omale hilbud ümber saanud,” kinnitas ta ja vististi pidi see tema veendumus olema, sest ta ajas läbi ainult selliste plikaohtu hilpharakatega, nagu oli praegune tüdruk. Ja ma imestasin, kuidas isegi vilunud majaperenaine võib inimestes eksida, kui küsimus on meestes ja naistes. Sest mis aitas see, et Loona käis tallukas ees, teine taga ja et ta oli kehaliselt nagu kõigile kas naeruks ja pilkeks või kahetsemiseks ja haletsemiseks loodud, ometi oskas ta nõnda ukse kõrval seista ja vaadata, et ta võis igale mehele meeldima hakata, tema silmis isegi ilus olla.