Jakob Mändmets - Kolm laipa lumisel väljal

“Kuidas see siis võiks olla teisiti?”

“Kuidas võiks olla? Eks Esku kõnelnud seda sadama lugu. Neil oli seal ka ju vilets elujärg, aga lõid teised kokku ja ütlesid: “Ei, me ei tee enam, kui see nii edasi läheb.” Eks meie võiks niisama.”

“Ei, armas poeg,” vastas vana Kotkas, “kus nüüd sellega. Eks me pea ikka tööd tegema. See oleks ometi patt, kui äkitselt hakkaksime vastu.”

“Aga sellest pole midagi, kui me peame elama kui koerad. Ei, minu arvates pole selles ka mingit pattu, kui nõuame, et võiksime elada inimese viisi. Ega me ole sellepärast, et ei taha teha tööd.”

Mehed läksid seepeale vaikides edasi, sest mõlemal oli küllalt tegemist oma mõtetega.

Vana Esku viskas seemet edasi ja näha oli, et see mitte kalju peale ei langenud. Ikka rohkem kogunes külalisi Roosiojale ja kui jõudsid juba pimedapoole õhtud, paistis ta toast tuli poole ööni.

Toas oli kümmekond külalist, kui sisse astus noormees Ants Kasejalg. Ta tuli kirikust.

“Oi, täna oli õpetaja eriti pahane, kärkis ja paukus kogu jutluse aja.”

“Mis talle siis selleks andis põhjust?”

“Inimesed ei kuulata enam ülemuse sõna ja ei täida oma kohust. Laanekõrve peremehed ei olevat lasknud teha teopäevi ja mõisa rukis läind põldu. Oli ju kesknädalal vali torm. Enne seda antud peremeestele lõikuse käsk, aga vana Karu Ants ütelnud kupjale otse suu sisse: “Eks te katsuge ise, kuidas valmis saate oma rukkiga, meil omalgi teine põldu pudenemas.””

“See on hull küll,” arvas Hiiu Priidu. “Eks Laanekõrve härra saand ikka suure kahju küll.”

“Minu nähes ei ole seal kellelgi teisel põrmugi süüd kui mõisnikul enesel,” arvas Esku. “Kui ta tahab olla õige majapidaja, siis olgu tal enesel tööjõud käepärast ja ärgu tulgu ära kiskuma teisi oma põllult. Aga ma ei saa aru, kuidas see asi õpetajasse puutus, nii et ta selle viis kantslisse.”

“Ta noomis lihtsalt rahvast.”

“Aga ega see käi tema valdkonda,” arvas Esku. “Nemad vaadaku, kuidas tuleb hoolitseda hingede eest.”

See aine oli Roosiojal uus, sest polnud seda tulnud kuigi palju ennemalt jutuks. Aga Esku arvas, et nüüd on selleks paras aeg.

“Kui õpetaja ära libiseb oma õigelt teelt,” kõneles ta, “siis muutub ta lihtsalt ametnikuks, kes peab oma elu peaeesmärgiks seda, kuidas neid alumisi kihte hoida vaol, et nad ei avaldaks rahulolematust oma seisukorraga ja ei läheks ihaldama seda, mis õigustatud ainult jõukale kihile. Nad muutuvad seega siis mõisnikkude teenriteks. Ja niisugusteks on paljud noist endid alandanud. Nendest inimestest pole mingit kasu. Ma olen ilmas näinud, kus neist lahti lüüakse, ja need, kes tahavad jumalat uskuda, lähevad teist teed ja otsivad omale teistsuguseid juhte. Jumala ees on igal inimesel ühesugune õigus ja peale surma muutub igaühel keha ühteviisi mullaks. See ei ole mingi süü, kui me niisugust inimest, kelle süda ripub kinni ilmlikkude asjade küljes, sugugi ei võta kuulda.”

Üks sagedamaist Esku külastajaist oli Arnold Pärnpuu, Palupera noor vallakirjutaja.

“Mis sellest nüüd ikkagi suurt tuleb,” kõneles kord Pärnpuu. “Sa kõneled siin nelja seina vahel, aga ega sellest ole ei tea kui suurt kasu. Peab nii kõnelema, et kõik kuuleksid.”

“Kuidas sa seda arvad?”

“Lihtsalt nii. Rahvas käib pühapäeviti koolimajas. Anname teada, et sa seal kõneled, küllap näed, tulevad kuulama suurel hulgal.”

“Aga kas meid lastakse seal kõnelda?”

“Kes see võib keelata. Ega meil olegi niiviisi kui sellal, mil sa olid veel noor. Meil on lehti, mis kirjutavad neidsamu mõtteid, millest sinagi kõneled. Ongi tänavu mitmel pool peetud juba koosolekuid, kus inimesed nõuavad oma õigust. Kes see meidki võib siis keelata.”

Esku oli sellega nõus.

Kiiresti käis teade läbi valla, et Roosioja Esku kõneleb kõigest sellest, mis ta kahekümne aasta jooksul näinud. Täitusid ruumid viimse paigani; paljud seisid uste ja lahtiste akende taga. Kuid nad kuulsid hoopis teist, kui olid oodanud. Esku kõneles, et ilmas valitseb ülekohus, vägivald, ka meil. Miks on elu ühtedel nii raske, teistel jälle hoopis kerge. Eks ole jumal loonud maapinna, mis ometi peaks olema kõikide päralt. Aga nüüd on ühtede käes ilmatud maalahmakad, aga teisel pole teda niigi palju, et võiks astuda jalaga. Kas see ei ole selge ülekohus? Inimene näeb vaeva ja teeb tööd hommikust õhtuni, ei ole tal tundigi puhkamiseks, aga tasuks ei saa ta kõhutäit süüa. Niisuguse ülekohtu vastu peavad inimesed ise võitlema. See on tühi jutt ja kõneldakse rumalate jaoks, kui üteldakse: nii on su elu määratud. Ei ole loodud vaeseid ega rikkaid, kõik ühteviisi. Ainult ühed rõhuvad teised alla, kisuvad ära leivatüki nende suu eest. Ülekohus ja vägivald peavad ilmast kaduma, ainult siis võivad inimesed olla õnnelikud.

Esku järel kõneles noor kirjutaja Pärnpuu. Ta kordas neidsamu mõtteid, mis ütles hetke aja eest Esku suu. Ta kõnes oli küll rohkem ühest kohast teise karglemisi, hüppeid, kuid ta sõnades ka palju rohkem soojust, tuld, kaasakiskuvust. Ta läks ise erutusest ja ärevusest kuumaks, maalis võimsate võimunäitamist palju elavamais värves. Ta sõnad ja ütlemised olid hoopis hoolimatud, kutsusid otse võitlema igaühe vastu, kes rõhuvad alamaid kihte ja ise elavad pillamises ja lõbutsemises.

Neid kõnesid kuuldi hinge pidades, sest niisuguseid sõnu polnud iiales kuulnud Palupera inimeste kõrvad. Oli ka neid, kellel käis otse värin üle ihu, kui nimetati mõisniku ja õpetaja nime. See kõik oli kõrvadele niivõrd julm, et mitmed nihkusid ukse poole.

“Sina issand!” sosistas Enga Jaan Karuspere Toomale, endisele Palupera aidamehele, kõrva. “Sina taevane aeg, see Esku ja Pärnpuu ajavad otse mässusõnu suust. See toob meile õnnetuse kaela, seda ma ütlen.”

“Urjadnik peaks ometi keelama niisuguseid sõnu.”

“Urjadnik! Kus ta siis on? Ennist nägin teda küll, aga ta oli üsna joobnud.”

“Küllap magab teine kuskil. See Skoronski kaanib ju enese kohe täis. Peab ta üles otsima.”

Jaan ja Toomas läksid otsima urjadnikut. Käisid koplis tammejässide ja sarapuupõõsaste vahel, tulid lauda tagant rukkipõllu peenart mööda, vaatasid lauda vahele, aga kuskil polnud näha Skoronskit.

“Näe, jalad paistavad,” tähendas Jaan aida laka poole. “Kelle muu need veel kui tema omad.”

Skoronski magas aida lakas, kõrval viinapudel, millel piisk pilkus põhjas.

“Tõuse ometi,” raputas teda Toomas. “Tule kuula, mis seal suust aetakse. Täielised mässusõnad.”

Sõna “mäss” kiskus Skoronskilt kohe une.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.