Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

Meie usurändajate keskel tekkis kibe vaidlus. Üks seletas meie ees olevat mäestikku Uraaliks, teine – Kaukasuseks, kolmas tõendas, valge kord mäe otsas olla kriit ja sool läbisegamini. Lume sisse ei tahtnud keegi uskuda, sest mäed ei näidanud siit kaugelt vaadates kuigi kõrged olevat. Viimaks tuli üks halli habemega vanamees ja lõpetas tüli järgmiste mehiste sõnadega: «Oh teie turakad! Eks te näe, et see kõik muud ei ole kui pahareti silmamoondamine!»

Kell 2 peale lõunat heitis meie laev vana foiniiklaste linna Tripoli ees ankru välja.

Kahe kaasreisijaga – üks oli kreeklane, teine kroaat – istusime paati ja sõitsime linna vaatama. Tripoli (türgi ja araabia keeli Tarabulus) on õitsev kaubalinn ja seisab väga kenal paigal, otsata aedade keskel ja Liibanoni kõrgema kingu jalal. Elanikkude arv on umbes 25 000, nende hulgas ligi pool kristlased. Linnal on kaks jagu; vähem seisab mere kaldal, suurem 2 versta kaugemal mägede veerul. Mõlemaid ühendab lai ja sile sõidutee, mis lehkavate viljaaedade vahelt läbi käib. Meie astusime paaril korral lahtisest aiaväravast sisse ja noppisime apelsinipuudelt, mida siin kõige rohkem kasvatatakse, ühtlasi õisi ja küpset vilja. Ühe piastri (8 kop.) eest saime aiavahtide käest 10 suurt apelsini ja olime siiski petetud, sest õiguse pärast oleksime kolm korda rohkem pidanud saama. Mõned apelsinid olid lapse pea suurused, aga see suurus ei olnud jällegi muud kui hommikumaa kelmus, sest koor oli tolli paksune ja sisu tuim kui saepuru.

Lai tee lõppes kitsa värava ees ära ja läbi selle värava astusime meie päris hommikumaa linna sisse. Uulitsad on kitsad ja kõverad, aga raiutud kividega väga hästi sillutatud, majad kõrged, heledasti värvitud ja mitmesopilised. Alumine kord avab ennast uulitsa poole lahtiste poodidega, ülemine lõpeb ilma katuseta kui lubjaahi järsku ära. Mööda uulitsaid liikusid pikad kaamelite voorid ja inimesi oli rohkem kui sipelgaid pesas liikumas. Rahva riided olid vahest veel kirjumad kui Konstantinoopolis.

Terve lastekari jooksis meie järel ja kisendas «bakšiš, bakšiš!» See sõna tähendab laste suus saia- ja vanade suus napsiraha, mida iga hommikumaalane eurooplase käest nõuab, nagu oleks see algusest saadik jumalast nõnda seatud. Meie andsime siis ka rohke käega, sest lapsed olid muidu väga ilusad ja armsad põnnid, täiesti nende nägu, keda Jeesus piltide peal kallistab. Ülepea on siinne rahvatõug – vanade foiniiklaste, süürlaste ja araablaste järeltulijad – väga kena ja oleks meile veel rohkem meeldinud, oleksid need head inimesed natukese vähem oma koledas keeles käratsenud ja vähegi paremini meie keelt mõistnud.

Keelega sattusin mina naljaka kimbatuse sisse. Ma ostsin poest paki paberossisid. Paki peale oli türgi ja prantsuse keeles hind trükitud: 2½ piastrit. Mina viskasin raha laua peale, pistsin paberossid tasku ja läksin oma teed. Korraga kuulsin enese selja taga suurt kära tõusvat, keegi haaras minu sabast kinni ja mina nägin tagasi vaadates kaupmeest, kes mulle paberossid müünud oli, enese ees seisvat. Tema vehkles kätega, ta silmad välkusid ja suu vahutas pikast araabiakeelsest kõnest, millest mina paraku sõna aru ei saanud. Meie ümber kogus sedamaid suur rahvahulk ja kära ähvardas Tripoli müürisid kukutada.

«Pai August,» pöörasin mina ennast hädas Buschi poole, «võta sõnaraamat välja ja vaata, kuidas araabia keeles tuleb ütelda: mis te, lontrused, minust tahate?»

Sõber pistis nina raamatusse, aga enne kui ta kõiki sõnu kokku jõudis otsida, oleks foiniikia rahvas minu vist õnneks võtnud, poleks mitte üks kirjuvatiline päevavaras, kes vähekese prantsuse keelt sortsas, mulle vaheajal ära seletanud, kuidas asjalugu seisis.

«Kaupmees nõuab teie käest veel ½ piastrit kasu, sest 2½ piastrit, nagu paki peale trükitud, on tema ise kroonule maksnud. Seletuse eest palun jootraha.»

Mina maksin seletajale jootraha ja kaupmehele ½ piastrit kasu, õnnistasin mõlemaid puhtas eesti keeles ja läksin süljates. Paberossid olid viletsad. Seltsile, kes Türgi valitsuse käest tubakamonopoli terve riigi kohta ära on ostnud ja oma eesõigusi väga kurjasti pruugib, ei soovinud mina mitte head.

Pühaks peetud Kadiša jõgi jookseb Liibanonist tulles linnast läbi. Keset linna, majade ja müüride vahele litsutud, müriseb kena kosk. Meie ei saanud teda muidu näha, kui pidime end araablastest kõrge müüri peale upitada laskma. Mina mäletasin kindlasti, et üksainukene araablane mind tagant oli upitanud, aga kui ma ülevalt alla tulin, nõudsid kuus meest jootraha: üks pidi käest, teine jalast upitanud olema jne. Heameelega oleksin ma kõik need murjanid Kadiša jõkke kastnud, aga neil olid valjud kõrid ja kõvad käsivarred; sellepärast tegin mina magushapu näo ja jagasin vaselatakaid paremale ja pahemale poole. Minu seltsiliste käsi ei käinud paremini ja see oli veel õnn, et murjanid piskuga leppisid.

Kreeklane, kes meiega kaasas oli, kiitis maakohta hästi tundvat ja lubas meid lühemat teed mööda sadamasse tagasi juhtida. Lahke pakkumise tagajärg oli, et meie otsata viljaaedade vahel ära eksisime. Aedade vahelt käivad kitsad mullateed risti ja põigiti läbi. Teesid piiravad mõlemast küljest kõrged mullavallid ja nende peal kasvavad okkalised kaktused ja jämedad pillirood. Jalutamiseks oli see paik kena küll, sest meie silmi meelitasid ühtepuhku rohelised puud, kirjud õied ja kullakarva viljad, ja magus lõhn kutistas meie nina, aga kui meie tundi kaks või kolm kõige selle ilu keskel ümber olime eksinud, ilma et tee lõppes, hakkas lugu meie meelest kirjuks minema. Peale mullavallide ja viljapuude ei näinud meie midagi, ei majakest ega inimese hinge. Kange palavuse pärast hakkas meie jõud raugema. Viimaks, kui päike juba veeremas oli, juhtusime kahe prantsuse mungaga kokku, kes meid padrikust välja juhatasid.

Suures kreeka trahteris, kuhu kreeklane meid seekord õieti tüüris, kosutasime keresid lambaprae, makaronide ja magusa marjaviinaga. Mis lambaprael puudus, seda oli trahteriperemehel ülirohkesti, nimelt rasva. Vaene mees ei saanud ilma ähkimata sammu astuda ja sõber B. oma tärkava paunaga oli tema kõrval kui kehata kriips. Vein oli odav ja hea. Meie võtsime lähemast viinakauplusest neljatoobilise kruusitäie teele kaasa. Kruus oli niisugune, nagu neid juba Kaana pulmas tarvitati: laia kõhu, kitsa kaela ja peenikese jalaga. Peenike jalg oli meile õnnetuseks. Lootsikusse astudes panime kruusi paadi põhja püsti, arvates, et kui asjale jalg alla tehtud, siis peab ta ka selle peal seisma, aga – võta näpust! Vaevalt sai lootsik liikuma, kui meie kena kruus küljeli kukkus ja kildudeks lagunes.

«Teie oleksite pidanud niisuguse kruusi võtma, kus õled ümber punutud,» seletas kreeklane külmavereliselt.

«Nii targad oleme nüüd isegi,» vastasin mina nukralt ja tõmbasin jalad kalli märja seest välja.

Kesköö ajal läks meie laev teele ja vara hommikul olime Beirutis.

Laevalaelt maa ja linna peale vaadates maitsesime toredat loodusepilti. Tumesiniselt veepinnalt hakates kerkib suure linna lumivalge majadekogu üles, tagapool haljendavad Liibanoni metsarikkad küljed ja nende üle tõstab 8000 jala kõrgune Sannini mägi oma lumise pea sinisesse taevasse.

Beirut on väga vana linn, vahest vanem kui Jeruusalemm. Tema nime (Biarut, kreeka keeli Berütos) nimetab Egiptuses leitud kiri, mis enne Moosese sündimist kirjutatud on. Foiniikia linnade seast olid ainult Tüürus ja Siidon temast suuremad ja tähtsamad. Nüüd on Beirut oma kuulsatest õeslinnadest kaugele ette jõudnud ja Foiniikia esimeseks kaubaplatsiks saanud. Tema praegune õitseaeg algas 1860. aastast saadik, mil tuhanded ristiinimesed terves Süürias möllava tagakiusamise eest siia põgenesid ja linna elanikkude arvu 25 000 pealt peagi 100 000 peale tõstsid; viimaste seast on vähem kui veerand muhamedi usku; eurooplasi elab siin umbes 2000. Araabia keele kõrval räägitakse palju prantsuse ja itaalia keelt.