Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

Hommikul nihkusime Samose ja Ikaria saare vahelt läbi. Samos on Kreeka priiusesõjast saadik iseäraline vürstiriik ja seisab Türgi kaitsevalitsuse all. Vanal ajal tegi Samose suurem poeg Polycrates oma kodusaare kõige tuntud maailma ees kuulsaks ja valitses vägeva käega, kuni pärslased ta kavalal viisil vangi võtsid ja risti lõid (522. a. e. Kr.). Saare praegused 40 000 elanikku teevad muuseas väga head magusat veini.

Ikaria on oma nime Ikarosest saanud. See oli esimene õhusõitja, keda maailma ajalugu tunneb. Tema isa, suur nõid Daidalos, tegi temale tiivad ja kinnitas need vahaga tema keha külge. Noor Ikaros oli aga edev ja kippus päikese ligidale. Päikese palavus tegi vaha sulaks, noorhärra sulpsas temanimelise saare juures merre ja uppus ära. Kahju küll!

Meie nägime eemalt ka Patmose saarekest, mis Jeesuse jüngrile Johannesele Siberiks oli; praegu veel näidatakse koobast, kus tema Ilmutamise raamatus räägitud imelikke nägemusi olla näinud.

Järgmine suurem saar, mis meile silma paistis, oli Kos, vana aja kuulsama arsti Hippokratese sünni- ja kuulsama maalri Apellese elupaik. Saare vastas kindla maa rannal seisab Bodrumi linn, endine Halikarnassos, kus «ajaloo isa» Herodotos sündis.

Viimne saar Sporaadide pikas reas on Rhodos. Imeilusal õhtul sõitsime tema ja kindla maa vahelt läbi. Meri oli siin täiesti suure järve sarnane, sest maa ja mäed lõpetasid ringvaate igast küljest ära. Vagane veepind läikis kui kuldne peegel. Otse meie ees valendasid Rhodose linna majad ja kõrged peenikesed minaretid (mošeede tornid), paremat kätt sinasid saare ümmargused kingud ja pahemat kätt lõkendas Tauruse mägede neitsilik lumi loojamineva päikese musutusel.

Rhodose linn seisab saare põhjapoolsel tipul, 15 versta Väike-Aasia rannast, palmipuude varjus ja roheliste aedade keskel. Tema kliimat arvatakse kõige paremaks kõigis Vahemere maades. Kaks paksu kerega torni valvavad tema sadamasuud, mille ääres vanal ajal, kui Rhodos veel õitsev kauba- ja teaduselinn oli, ilmakuulus ja ilmaimeks arvatud «koloss» seisis. See oli päikesejumala kuju, vasest valatud ja 100 jalga kõrge; rahvajutu järgi seisnud ta koguni kaksiti sadamasuu üle, nõnda et Rhodosesse tulevatel ja sealt minevatel laevadel au olnud jumala reite vahelt läbi sõita. Aastal 223 enne Kr. virutas maavärisemine hiiglakuju pikali maha ja ta jäi ligi 1000 aastat lamama, kuni kaval juut terve metallilasu ära ostis ja 900 kaameli seljas turule vedas. Kui palju ta selle «sehvti» juures kasu saanud, ei tea mina ütelda.

Teisel pool Rhodost käänasime järsku lõunahommiku poole, lagedasse Vahemerre. Sest suurest veeloigust, mis kolme maailmajagu lahutab ja ühendab, teadsid Joonas ja Paulus väga pahu asju rääkida, meie aga õppisime teda sel puhul kõige paremast küljest tundma. Kui hommikul kajutist välja tulime, ei olnud maad enam kusagil näha, aga meie meelest oli, kui seisaksime kindlal pinnal – nii vagane oli laeva käik. Taevas ja meri läikisid puhtalt ja siniselt kui eesti neiu silmad. Delfiinide (väikeste valaskalade) karjad kippusid meiega võidu ajama, vilksasid suure julgusega laeva nina eest mööda, lõid lusti pärast õhu sees kukerpalli ja olid kadunud, enne kui meie oma himu nende mängu vaadata küllalt täita saime.

Laevalael oli elu ja liikumist vahest rohkem kui meie laadaplatsidel. Tüüripoolses otsas oli üks osa laest eesriide läbi ära jaotatud – türgi naisterahvaste ja laste tarbeks. Mööda minnes ei unustanud meie prao vahelt sisse piiluda. Naisterahvastest kandsid mõned täiesti Euroopa moodi riideid ja Türgi moodi näoloorisid, kuid viimased ei olnud – iseäranis noorematel ja ilusamatel – mitte üleliia tihedad, ei ka mitte üleliia näo ümber kokku tõmmatud; nad ei keelanud midagi nägemast, ei süsimusti silmi ega peenikesi ninasid, ei ümmargusi põskesid ega lumivalget helmerida punaste huulte vahel. Mõned asjatundjad räägivad, et hommikumaa naisterahvad oma lühikesel õilmeajal kõige ilusamad ilma peal olla. Jah – ilusad on nad küll, kuid see hommikumaa ilu ei vaimusta mind, sest ta on minu meelest ilma eluta, vaimuta ja pehmuseta.

Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust; nende hüppamine ja kilkamine pani meie kõrvad huugama ja tegi südamed rõõmsaks.

Laevalael kõndisid, kükitasid ja aelesid vist kõigi maailma rahvaste liikmed, aga paremad platsid olid ikka türklaste käes. Need isandad oskavad reisida. Igaühel oli oma pehme madrats, patjadelasu ja soe vaip kaasas. Aseme ümber oli kirstudest ja kimpudest müür ehitatud. Nõnda olid türklaste magamisepaigad kui kindlused, kuhu keegi palumata külaline sisse ei pääsenud. Kükitagu teised kolmanda klassi reisijad ümberringi kängus ja kägaras, lamagu nad kui heeringad üksteise otsas – türklane ei nihku ega lase oma valitud asemest üht ruuttolli ära võtta. Imeks ei ole panna, et kaasreisijad türklaste peale võõriti vahtisid ja neile, kus iganes võimalik, vingerpussi tegid. Südaöö ajal juhtus tihti, et laevalaelt suur kolin ja sajatamine alla kajutisse kostis. See tuli sellest, et mõni kade kaasreisija tahes või tahtmata suure veekraani lahti oli unustanud ja selle ligidal uinuvad türklased kõigi madratsite ja patjadega ujuma pannud.

Türklaste südamed paisusid sel puhul täie õigusega uhkusest, sest nende sõjavägi oli hiljuti kreeklastest võidu saanud. Meie sattusime türgi velskriga, kes sõjaplatsilt koju sõitis, jutuajamisse. Tema sortsas poolteist sõna prantsuse keelt ja võttis, kui see ei ulatanud, suurema selguse pärast käed ja jalad appi. Meie küsisime, kas tema ka lahingutest osa võtnud. Tema silmad läikisid türgi napsist ja vaimustusest, ta lõi rusikaga raksti vastu rinda ja pani pasuna hüüdma:

«Mina lahingu keskel – kui sammas. Türk – tuhat meest, kreek – kümme tuhat meest. Türk – pauh, pauh! Kreek – putku. Türk järele, kreek – pool tapetud, pool vangi. Kreeka vägi maa pealt ära pühitud. Edhem-paša – suur mees, kõige suurem mees ilma peal. Mina ise – vapper mees, aga Edhem-paša – suur mees. Parbleu! »

Velsker vehkis kätega nii ähvardavalt minu nina all, et ma paremaks arvasin Edhem-paša suuri tegusid kolm sammu kaugemal kuulata …

Alt laevaruumist, kus suurem osa vene usurändajatest aset oli võtnud, kerkis läpastanud hais ja aeg-ajalt ilus mitmehäälne laulmine üles. Siin võisime näha, kui palju vene talurahval lauluandi, puhast kuulmist ja häälerikkust on. Paljajalgse munga juhatusel laulsid need vaesed, mitmest Vene riigi nurgast kokku tulnud inimesed oma kirikulaulusid, mis palju kunstlikumad on kui meie koraalid, nii ladusasti ja puhtasti, kui oleksid nad end mitu aega üheskoos harjutanud.

Mõned mehesugu usurändajad, kes aabitsasaladustega tuttavaks saanud, lugesid teistele vaimulikkudest raamatutest ja Püha maa kirjeldustest ette. Liigutav oli näha, kuidas vähem haritud kaasvennad ja iseäranis kaasõed sarnaste lugemisekunstnikkude ümber reasse kogusid ja kikkis kõrvul lugemist ja ettelugeja seletusi kuulasid. Lugemine oli küll tihti okslik ja künklik, ettelugeja seletused keerulised ja seerulised, aga see ei takistanud kunagi kuulajate sügavat tähelepanemist ja kõikumata usku.

Vastu õhtut tulid Küprose saare sinised mäed nähtavale. Meie ei saanud neid ligemalt vaadata, sest laev sõitis kaugelt saare lõunapoolsest rannast mööda – sestsamast rannast, kus Paulus ja Barnabas esimest korda paganatele ristiusku kuulutasid. Paar tulukest virvendasid kaugelt läbi hämariku ja siis kadus kena saar, juutide «Kittim» ja kreeklaste ilujumalanna Afrodite sünnipaik, meie silmist ööpimedusse.

Järgmisel hommikul – see oli jälle pühapäev – hakkas kaugelt laeva nina eest paistma sinine uduviir, mille ülemine äär päikese paistel heledasti valendas. See oli Liibanoni mäestik ja meie sõitsime otsekohe tema kõrgema tipu, 10 000 jala kõrguse Dahr el Hodibi poole. Viis tundi pidi veel meie laev täie kiirusega sõitma, enne kui mägede jalal haljendavale Foiniikia rannale jõudsime. Mida ligemale mäed tulid, seda selgemalt paistsid nende üksikud järgud läbi udu, seda heledamalt säras lumi nende harjal. Mina ei suutnud silmi neist ära pöörata oli see ju esimene teretus Pühalt maalt, mis Liibanoni lõunapoolse nurga taga algab.