Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

Beiruti teiste Hommikumaa linnadega kõrvu pannes näeme iga sammu pealt ristirahva ja eurooplaste mõju. Uulitsad on laiemad, siledasti prügitatud ja osalt gaasitulega valgustatud; majad on sagedasti täitsa Euroopa laadi, enamasti valgete seinte ja roheliste aknaluukidega. Voorimeeste troskad ja toredad tõllad vurasid meist ühtepuhku mööda, matsid meid valge tolmu sisse ja andsid tunnistust, et siin jõukaid inimesi küllalt olemas on, kes laiska liha oma jalgadega tassida ei viitsi. Hariduse eest kannavad peale 100 kooli, 15 trükikoda ja 8 ajalehte (kõik araabia keeles) hoolt. Sadam kubiseb iga päev suurtest ja väikestest laevadest.

Meil oli 12 tundi aega ja nõnda võisime linna risti ja põigiti läbi käia. Suurest vanadusest hoolimata ei ole Beirutis vana aja mälestustest peaaegu midagi järele jäänud. Niisamuti ei paku uuema aja ehitused midagi, mis iseäralist tähelepanemist ärataks. Toredam paik on Suurtüki-plats, mida kena puiestik ja kaevud ehivad ja mille ääres Türgi kindralkuberneri palee 13 seisab. Suurtest hoonetest on veel nimetada määratu Türgi kasarm peauulitsa Derb el Kebire ääres ja suur lossisarnane «Han Antun Beg» sadama ligidal, kus kõiksugu kauba-, laeva- ja postkontorid pesitsevad. Nagu teistel Euroopa suurriikidel, nõnda on ka Vene riigil siin oma postitalitus, sest et Türgi posti keegi ei usalda. Imelik oli ainult see, et Vene postkontoris, kuhu mina kirja ära andma läksin, vene keelt ei räägitud; ma pidin jälle kalli prantsuse keele abiks võtma, ilma milleta eurooplane Hommikumaal enamasti kurttumma sarnane on. Suurtüki-platsilt algab kena sile maantee, mis üle Liibanoni mägede Damaskusesse viib. Minevasest aastast saadik ühendab mõlemaid suuri linnasid kitsaroopaline raudtee; see on 140 versta pikk, käib enamasti maanteega kõrvu ja tõuseb Liibanoni seljal kuni 4500 jala kõrguseni; reisirong tarvitab sõiduks umbes 8 tundi. Maantee ja raudtee on mõlemad prantslaste ehitatud ja teevad Damaskusesse pääsemise, mis endisel ajal väga raske asi oli, nüüd ka vaesematele reisijatele kergesti võimalikuks.

Alama linna uulitsate kärast, tolmust ja palavusest (23. märtsil oli siin varjus ligi 30° sooja!) põgenedes ronisime Damaskuse teed mööda ülespoole mägede selga. Kena oli siin suvemajade ja aedade keskel puude vilus ja Liibanoni karastava õhu sees jalutada. Õhu selgus oli imelik. Sannini mäe harjal helendav lumi oli 30 versta kauguselt otsekui käega katsuda ja siniselt merelt paistsid meile liblikasuurused purjelaevad veel selgesti silma.

Kui ma veel nimetan, et meid sakslase Gassmanni võõrastemajas odava hinna eest väga ilusasti toideti ja joodeti, siis arvan oma reisikirjeldaja-kohused Beiruti ja siiatulevate eesti reisijate vastu küllalt täitnud olevat. Laevaga õhtul teele minnes võtsime siit lahked ja rõõmsad mälestused kaasa.

Meie teekond läks nüüd Foiniikia ranna kaudu lõuna poole, Siidonist, Tüürusest, Karmelikest ja Kaisareast mööda. Vanasti üle ilma kuulsad Foiniikia kuningalinnad on praegu veel olemas, aga mis on nende ilust ja rikkusest järele jäänud? Suured aurulaevad ei võta vaevaks nende ees seisatada ja meie ei saanud neid kaugeltki näha, sest et kottpimedal ööl sealt mööda sõitsime. Siidon (Saida), iisraeli rahva rikkuja Isebeli isalinn, on praegu vaikne linnake umbes 15 000 elanikuga, suure, aga tühja sadama ja hulga vanaaegsete kaljuhaudadega, kust tänapäevani kõrgehinnalisi, foiniikia kaubasakste rikkust näitavaid asju leitakse. Tüürus (Sur) on veel vähem (4500 inimest) ja praegusel ajal ilma mingi tähtsuseta.

Vara hommikul jõudsime oma sellekordse merereisi lõpule. Laev heitis Jafa sadama ees ankru välja, paraku jällegi umbes ¾ versta kaldast eemal. Meie ees kerkis kõrge küngas üksikult madalast rannamaast üles ja see oli viimasest ladvatipust kuni mere ääreni valgete, tihedalt koos seisvate majade ja tornidega kaetud. Lained loksusid vahutades vastu alumisi müürisid. Paremat ja pahemat kätt kollendas Püha maa liivarand, kõrgemal haljendasid Saaroni lagendiku rohelised väljad ja aasad, kaugelt kumasid punakalt Juuda mäed läbi hommikuse udu.

Ilm oli vagane, meri siiski nii rahutu, kui oleks siin hiljuti kange torm möllanud. Meie suur aurulaev hakkas ankrul seistes kangesti õõtsuma. Vagast vett ei pea selles Vahemere lõunahommikupoolses nurgas peaaegu iialgi olema. Sagedasti on lainete tants nii äge, et reisijad paadiga kaldale ei pääse, vaid aurulaevaga edasi peavad sõitma, kuhu nad kunagi sõita ei himustanud. Veealuste ja veest välja ulatavate kaljurahnude rida, mis Palestiina rannale ette on külvatud, teeb maaleminemise igal pool raskeks ja kardetavaks, ja mõnigi vaga usurändaja, kes maapealset Jeruusalemma näha himustas, on nende kaljude abil vastu ootust taevasesse Jeruusalemma sattunud.

Kaheksa tugevat, pruuniks pargitud nägude ja käsivartega araablast sõudsid särgiväel meie paati, mis suur ja raske kui väike purjelaev oli, aga lainete turjal kui nõdrameelne sikk keksis. Auk kaljude vahel, kust meie läbi pidime pugema, ei olnud palju laiem kui paat ise ja mina olin valmis kihla vedama, et meie kalju vastu põrkame, aga vana vilistlane, kes paati aeruga tüüris, oli osav, suur laine aitas tagant ja meie lendasime püssikuuli kiirusega kitsast väravast läbi. Kaljude ja kalda vahel oli vesi vagasem. Meie käänasime Türgi tollimaja ette ja siis tuli südamevärinaga oodatud ja igatsetud silmapilk: meie hüppasime paadist välja ja seisime Püha maa pinnal!

Joppe (praegune Jafa) on vanast saadik Jeruusalemmal sadamaks olnud. Vana maantee ja uus raudtee, esimene 61, teine 82 versta pikk, viivad siit Palestiina pealinna. Maanteesõit on vahest luulelisem, tarvitab aga palju raha ja aega. Raudteesõit on kärmem ja odavam; ta kestab 5½ tundi ja maksab 2. klassis edasitagasi 4 rubla.

Meie esimesed sammud Püha maa pinnal ei olnud mitte magusad. Türgi tollimajast pääsesime küll läbi, ilma et meie kimpusid lahti oleks võetud, aga sealt välja astudes sattusime pakikandjate karja keskele, kes meid lõhki rebida ähvardasid. Õnneks oli Vene laevakontor ligidal. Siin jätsime asjad hoiu alla ja läksime linna vaatama.

Kõige esmalt ronisime nahkur Siimoni maja katusele, mis hommikumaa katuste viisil lage kui põrand oli. Umbes siinpaigus, mere kaldal, võib Siimoni maja küll seisnud olla, aga kas katus, mille peal meie seisime, tõesti seesama on, mille peale Peetrus kuuendal tunnil lugema läks, selle üle võib vaielda. Meie ülesronimine tasus siiski vaeva ära, sest siit oli lõbus vahutava mere ja valendava linna peale vaadata. Peetrusel oli vist veel lõbusam vaadata, kuidas taevas lahti läks ja neljast nurgast kinniseotud lina maha lasti, mille sees oli «kõiksuguseid neljajalgseid maaelajaid ja metsalisi ja roomajaid ja linde, mis taeva all», ja temale hääl tuli: «Tõuse üles, Peetrus, tapa ja söö!» – Meile ei tulnud lina ega häält.

Peetruse imelik juhtumine ja jahe hommikutuul ärritasid meie söögihimu, sellepärast läksime – linnast välja pruukosti otsima Hommikumaa linnadel on nimelt sagedasti see iseäralik omadus, et eurooplane neile selja peab pöörama, kui ta neist õiget mõnu tahab leida. Seespidine Joppe oma poollagunenud majade, poriste uulitsate ja nälginud koertega ei suutnud meie viiest meelest ühtainustki rõõmustada. Kui meie aga basaari pimedatest urgastest, mitmest sajanurgalisest uulitsast ja Jeruusalemma väravast läbi olime pugenud, avas ennast meie ees lahke, silmi meelitav pilt. Siin kiiguvad kõrged palmid tuule käes, suured viljapuuaiad täidavad õhku magusa lõhnaga ja rohelises rägastikus pesitsevad inglaste ja sakslaste asundused ja üksikud eurooplaste majad.

Sakslase Frank’i võõrastemajas leidsime lahket vastuvõtmist, mis südant ja kõhtu kosutas. Muude maiuste seas maitsesime siin ka Jafas tehtud õlut; see oli odav ja sarnase maiguga, et mina seda eluajal teist korda maitsta ei soovi. Imeks on panna, et linnas, kus niisugust laket müüakse ja juuakse, ometigi 30 000 inimest elada võivad.