Ado Reinvald - Willandi laulik

Ei rikust meil kül puuduwal,
Ei kangust kalju künka all:
Miks wiibid sa, mo kallike?
Ah lähed leeri sügise! –

Kül kiies kuhab õhtu a’al
Üks hõbejõgi põhja maal;
Ta kumin kuuluks kaugele,
Wee läige tõuseb taewase.

Ta laentel kiigub kuld’ne paat,
Seal püüab kalu wana taat:
Taat? – Oh ei usu minu meel!
Ta sõidab lusti Woksa weel.

Kuuwalgel aga kiwi peal,
On kaldal kuulda leina heal;
Seal laulab näki neitsike,
Üht lugu lõune piigale.

Oh tuleks taat sel paadiga
Ka Lääne merde mängima!
Ma waataks waiksel walgel ööl,
Kuis käib ta kena taewa tööl.

Waat wiirmalised wuhawad,
Ka mere laened kuhawad:
Taat esimeste juures töös
Ja näkineitsi kalaku’us.

Kül wõin ma kaua oota sealt,
Ei äima paati, laulu healt!
Sest wiirmalised, – maru heal,
On näitus kurja ilma peal.

Ei ole meie a’ane
Neist – ühte ainukest,
Kes kuduks isamaale
Auu-pärga lilledest.

Mis wõerad linnnd kannud,
On kidur kewade,
Mis nemad sulle annud
Nii kibe, kihwtine.

Oh tere, Eesti ööpik,
Tark Taara taewa lind!
Kus käsi sul on töönik –
Seal kiidab tegu sind.

Noor’ koidu päewa paiste eel
Uus lilleõhk eeskewadel,
Kus lootus lugud lauluks loob:
Seal suwi tõeste wilja toob.

Erk Eesti waim on sinu sees,
Sull põlew arm ka südames,
Kes Simsoni wõib siduda,
Ehk temal wõrku kududa:

Nii kaua kui ei armu palk
Tal langen’d wõimu hiukse salk?
Jah waba tiiwul tahan sind
Ma kiita, kaunis künni lind!

Kui teised luusil Taara mäel
Ehk rändamas on eksi teel:
Siis istub „ööpik“ lepikus,
Kus kuld ja hõbe temal suus.

Kuis käib sul kuldne päike,
Mo armas isamaa?
Kes muiste õnne läike
Sull’ süttas särama?

Ta tõuseb Taara koeas
Kül end’se iluga,
Ja näeb et sinu maeas
Õnn läinud puhkama.

Oh, et üks taewa wägi
Sind wõtaks ärat’da:
Kül siis so õnne mägi
Lä’äks uuest särama.

Jää Jumalaga, Epu, siis –
Mo kõige kallim paradiis!
Mo kuldne läikiw lusti-linn
Kus hilja alles mängisin.

Oh paistku päew sull’ palawast
Sealt armu taewast läikijast!
Mul warjab ööilm waarikuid,
Sest ohkan taga ilu suid.

Mul igatsuse rõemu a’ad
Ju õhtu taewas hingawad!
Mis weerul punab üle maa,
Sa, päike, neid ei paistma saa! –

Näki neitsi, noorukene!
Liuge Lääne laenetesta
Muist’ se kihla kiwi peale
Siidi hiuksid silitama
Koidu kulla karwaliseks.
Õhtu eha iluduseks!
Laula minu meele maalid
Õilmetesse õitsemaie!
Siis ma liblik, lusti lindu,
Tallan tuulta salamahti –
Kui ma laulu kuningale,
Sõna eie seadijale
Lähän kulda kukumaie.
Hõbe läiket hõiskamaie.
Meie kallis Kalew’ poega,
Taewa tõusnud taimekene,
Enne õnnetuma õhtu.
Kui ta läinud lahingissa
Raudalasi rookimaie:
Matnud kuningliku kulla.
Rika Eesti riigi wara
Põrmu põue peitewale,
Kust ei waras käpamaie,
Ega rööwel riisumaie
Warandust wõin’d wähendama.
“Õitseb ükskord õnne aega,
Paestab parem päewukene:
Wõtame siis wara wangist,
Kulla koormad künka alta.“

Niida sahkand sõbradele
Kallis Kalewide poega,
Kui n’ ad wara warju alla,
Kulda kukutanud kalmu,
Hauda haljast hõbedada,
Kuida Kalew’ poea laulus
Pikemalta paiatakse.
Pärast matmist pitseriga
Sõlminud ta sala sõnu,
Kõwemaid weel kinnituseks.
Kes neid ajus arwamaie,
Mõtes juhtub mõistemaie:
Pidi wara peremeheks
Õnne tunnil tõusemaie.

Nälja põlwe närtsimisel,
Orja ööde ohkamisel
Püüdsid mitu Eesti poega
Kallist hauda kaewaneda,
Wana wara wõteneda,
Kui neil eha helendusel
Ööde õlmas õilme karwa
Muru eide tütre maalid
Imeliku ilmutanud
Muiste aeg’sist mälestustest:
Mis seal mustas mulla rüpes,
Põrmu põues peitewala
Wõida olla warandusi,
Parem põlwe pärandusi.
Aga et ei sala sõnu
Sündin’d meestel mõtedessa,
Agarail ei arudessa:
Jäiwad waranduse warmed,
Haua kohad arwamata
Tulew põlwe tunnistuseks
Meie põlwe päewadeni.

Taara nõude nikutajad,
Targa tööde toimetajad,
Walitesid wanad targad
Hiljem ilma aegadella
Waba põlwe Eesti-walda.
Orja aeg’sid astmeid mööda
Mindi muistest otsimaie,
Kas ei Kalewide koolmest
Warjul pantud warandusest
Riismeid wõinud riisuneda.
Mõned ärksad mehe poead
Sõitsid suisa sala teeda
Õnne wara otsimaie:
Et kui armust neile antud
Wana wara wälja wõta
Teda päewa paistel tuua’.

Esimest neist õnne lapsist,
Kes taht’ wara kergitada;
Wõtnud Taara üless taewa
Puhke põlwe pidamaie,
Sest et mees siin küllalt tööda
Eesti tuluks toimetanud. –
Teised tema teede radal
Kõndin’d õnne katsumaie,
Kell’ ehk tuuled teadusida
Õhud toonud õiendusi:
Kuida kotka kulda kõned,
Kaarna hõbe kuulutused,
Wõitsa õnne wõinud tuua.

Üks neist õpind linnu keelta,
Tükikese Taara tarkust;
Nende abil astund argselt
Jaani ööl ta sala teele.
Tuli teinud ete tähte,
Walgus hauda awaldanud:
Kusa puhksid pärandused,
Wana laulu warandused.
Siisap märkan’d mehikene,
Wõtnud kolmi were wenda
Wiinud Wiru witsikusse
Tapnud Taara meelituseks.
Selle peale sala sõnu
Rääkin’d suula sõmerasse,
Kindlamaida kalmudessa.
Kesse ime ilmumista,
Armsamata awaldusta,
Wõimsamata wolidusta
Wõinud ilmas enne näha,
Kui seal haua kaewajale
Selle puhul silma juhtus?
Kui ta kalmust pisut mulda
Pealt sai ära pillutanud:
Paistis kallis wana wara,
Sigis silma nähtawale.

Muru eit oli mulla põues,
Alla ilmas aega wiites,
Pika põlwe päewadella:
Kulda lauluks korutanud,
Hõbet sõnaks sulatanud.
Kalewide kalli krooni,
Kuning-riigil korgemalla,
Mis weel jäänud muutemata,
Haljas auus audumata, –
Andis haua leidijale
Pähä pärja asemele.
Muru eite, üteldessa:
“Tunistuseks tulewile,
“Kinnituseks kõikidele:
“Et sa sõna-wara wanem,
“Kuulus laulude kuningas,
“Oled oma seisusele
“Taewa wäedest walitetud.
“Selle põlwe Eesti poead
“Sa so auu ei silmamaie,
“Waimu rikust waatamaie:
“Sest et nende waate silmad
“Pikast ööst on pimestatud,
“Raiskus ilmast räpastanud.
“Aga tulew’ aegadella,
“Pärast põlwe päewadella
“Saad sa ilmas hiilgamaie,
“Eesti piirel paistemaie
“Herrandlikul ilundusel,
“N’agu kuuke kumendama!
“Kül siis pist’wad Eesti poead
„Parwel laulu pardikusse,
“Waimu suure waarikusse,
“Kus so lilled kaswamaies,
“Õitsel haisu õhkumaks.“