Lilli Suburg - Liina - ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud

„Tänan, armas sepa-isa, ma olen hää meelega kuulnud ja tahan õige palju kõige üle järele mõtelda!” ütlesin ma niksu tehes ja läksin ema käe kõrwas minema.

Weel mõnda korda selle pääle jutustas sepa-isa nende kahe aasta sees, mis ma pääle Jansu weel kodus olin ja mäel koolis käisin, ja pani mulle weel mõnegi pildi: Eestlaste õitsemise ajast ja nende orja-põlwest ette, äratas see läbi minu mõttid ikka enam tööle. Aidas mind selle tee pääl ka ikka kergemine üle Hilda uhkuse ja Leena hästitamiste astuda, ja tegi, et kooli-preili mitu korda imestades minu küsimisi ja wastusi kuulas.

Hilda sai kooli-preilist küll mitu korda oma olemise pärast minu wasta manitsetud, ka prouast wistist’ salamahti – aga see aidas wähä, sest Leena, keda ta oma salaasjade kotiks oli teinud, aidas kõik õpetused ja manitsused jalgade alla tallata ja katsus tema uhkust meelitades elus hoida. Selle läbi tuli ka, et Hilda süda prouast ja kooli-preilist eemal hoitud sai, ja – mina neile kui Aurorast järele jäetud mälestus kalliks läksin. Kui mitu korda tõmmas proua mind, silmad wees ujumas, oma sülle, kui mitu korda surus preili mind läikiwate silmadega oma südame wasta. – Waene, waene Hilda! sulle sai küll oma-wäärilised wõõrad toodud, sinu eest sai küll iga wiisi hääste muretsetud, aga – kõige kallimat wara lükasid sa enesest ära minule – see on armastust!

Kahe aasta pärast oli tohter prouale ütelnud, et kui ta weel oma põdemisest lahti saada tahab – Aurora surmast saadik oli ta terwis waeseks läinud – peab ta Saksa maale terwise wet pruukima minema. Ja, et ta oma armsa ja ainsa lapse Otto pärast, kes juba terwe aasta Saksa maal ühes gymnasiumis oli, weel õige kaua soowis elada, reisis ta siis kohe Hilda ja kooli-preiliga sinna ära.

Küll ütlemata kurw oli lahkumine neist; aga et ma proua soowimise pääle wanematest warsti linna kooli wiidud sain, ja see koguni uus elu, mis mind sääl wasta wõttis, aidas see minu mõttid lahutada ja mu südame walu waigistada.

Sinisest taewast kallab päike oma palawaid kiiresid üle põldude, kus pääl need weel wiimasid wilja-terasid walmistada püüwad, üle metsade, mille rohelist mantlit juba mõnigi pruun ja kullakarwa leht kirjumaks teeb, üle wiimaste õitsewate lillekeste, üle kõige loomuse ja – P. linna üle wälja. Tema palawus näitab tuule õhku laiskust pidama ajanud olewat, muidu tikuks ta ometigi ka üle linna walli ja jahutaks natukenegi neid kahte tütarlast, kes norus peaga sääl kiwise hoowi pääl, teine teist kaendlas hoides, maja halli müüri wasta ennast toetades, haleda häälega juttu ajawad. „Oh, Liina, jälle siin kiwide wahel, kiwide pääl, kus jalga liigutada ei tohi, kui mitte tolmu alla läkatada ei taha, peame meie waesed wangis olema. Puude lahutawa warju asemel siin see surnud kiwimüüri külmus; roheliste mägede ja orgude asemel hallid majakünkad; lepa, pähkle ja tomminga põõsaste asemel, mis üks teisele tuulest liigutatud, terwisid wasta õõtsuwad, ehitud kallaste wahel priskeste woolawa wee asemel siin ei muud kui mööda uulitsa ääresid haiswad rennid – mu hing jääb kinni!” „Anna, Anna! ära kaeba nõnda! mõtle selle pääle, et siin inimesi elab, kellest mõni oma elu sees muud ‘pole näinud, kui oma kiwi-müürisid ja siisgi õige õnnelik on. Inimene on ju Jumalast ütlemata rikaste annetega ehitud; ei leia ta silm enam wäljaspool, mis teda rõõmustada wõib, siis pöörgu ta teda oma waimu ja südame põhja, kus tal wistist’ kewade-karwalisi kohte, kel kusgil kaduwat wärwi ega lehti, nagu meie aja lilledel ja metsapuudel, ei saa küljes olema, haljendamas on; – ja mitte üksi oma, waid ka oma sõprade rinnas wõib niisugusid kohte leida: selle pärast ‘pole tal nende seltsis weel kogunigi õigust üle määri kaewata.” – „Ah, Liina, sa wõid „philosopheerida” (see on: mõttetarkuse juttusid ajada), sest et sinu süda kodumaa ilust ja rikkusest pea aegu lahti näitab olewat. Kuda kaewasid ja nutsid sa nelja aasta eest tagasi, kui sa esimest korda linna tulid, ja nimetasid ennast isi waeseks linnuks, mis puuri kinni pandud, et ta sääl oma priiust ja seltsimehi metsas taga kurwastada wõiks; aga mitte üksi esimesel korral ei teinud sa seda, waid ka iga Jaani-priiuse lõpetusel minuga ühes; kuda tuleb siis nüüd, et sa nõnda rahuliste mulle wasta wõid rääkida? Ära punasta ühtigi ära!” – „Armas Anna, sa ei mõtle järele, et nelja-aastane harjumine ka midagi korda wõib saata, ja et sa jälle minewal aastal lahkema meelega siia tulid kui mina. See on ju tihti nõnda, et ühe arg meel teise julgust tõstab, ühe kurwastus teist troosti leidma ajab.” „Sul wõib õigus olla, ära pane minu sõnu pahaks! Ma pidin aga oma südant sinu ette wälja puistama tulema, sest et ma üksi sinu juures aru saamist ja troosti tean leidwat – linnalastel on ju meie südame igatsused ja kaebamised täitsa wõerad, mis nende südameid liigutamaks jätawad. Üleüldse, Liina, panewad nad oma, Bauermädchen”-iga (see on „talutüdrukuks” sõimamisega), mis nad küll iga kord wälja ei ütle, aga mis mina ikka nende mõtetest wälja loen, nagu seisaks ta nende pää-otsa pääl kirjutatud, kui ühe külma käe kõige minu südame soojade tundmiste pääle, nõnda et need ennast selle külmuse eest kõige sügawamasse südame põhja püüawad peita. Weel sest saadik, kui kaupmehe St. tütar Alma minewal poolel aastal minu walgete juuste üle oma sõprade wasta nalja heitis, üteldes: et minu linakarwa pää juba mu isa seisust ülesse tunistab, on mul, nagu puhuks mul põhja tuul kõigi Sakste poolt wasta. Oleks weel koolis ometigi kerge, jõuaksin ma kõrwalised pahad asjad miksgi panna, aga sääl krui oma mõtted mõistmata sõnade wahel, nõnda et pää otsas suitseb. Sa ei tohi kellegi käest küsida: ütelge mulle ometigi, mis tähendab see ehk teine sõna Maa keeli, et ma õpiasjust enam aru wõiksin saada, ja oma elusat pääd mitte kui ühte surnud masinat wuristada ei pruugiks, siis on naer lahti. Sinul, Liina, on kõik kergem, sest et sinul see õnn on olnud, hääd eeskooli saada, kus sul Saksa keeli sõnad so küsimiste pääle lahkeste Maa keeli ja ümber pöördud, ära seletati, nõnda et sa alati nagu päewa walgel käinud oled; aga mina waene: sain kohe ühe linna nurgakooli ühe wana preili juurde pistetud, Saksa keeli lugemise-raamat mulle kätte antud; sai minuga Saksa keelt räägitud, sain sest aru wõi ühtigi; pidin ka peagi weel aru saama, et Maa keel Sakste ees häbi keel on, ja et iga kõwer Saksa keeli sõna minu suust neile naeru pääle ajas – mis mind mõneks ajaks üsna tummaks tegi. Oh, ma ei tahagi enam oma esimeste aastate pääle linnas mõtelda! Need oliwad tõeste surmamise aastad. Alles sest saadik, kui sina mulle hakasid mõnda asja ära seletama, millest ma oma jõuuga aru ei saa, on mul kergem põli. „Oh Anna, näed ju mitu korda, et ka mul enesel häda käes on nõnda, et ma mõnigi kord pean ohkama: oh miks ei õpetata meid ka meie emakeeles, nagu Sakste lapsi, et meil see läbi õppimine ka nii kergeks läheks kui neil! Aga, armas Anna, mis aitawad meie kaebtused ja et meie oma meelt nukraks teeme, mis kõike tööd meil raskemaks teeb; lähme parem jälle wahwa meelega oma raamatute tallale. Mina õpin ja tahan kõigi raskuste kiuste elama jääda ja weel Liina pulma pääl tantsida!” – ,,Üsna hää meel mul, et sa jälle kelmust wõid rääkida, saad nüüd ka peagi jälle minu wana rõõmus Anna olema." „Saagu sulle õigus saama. Nüüd aga Jumalaga! Raamatud ootawad. Päew on ka juba natukene alla poole weerenud ja oma palawust mahendanud. Jumalaga! Sellega läks Anna.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.