Lilli Suburg - Liina - ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud

Kui armas ta mulle oli olnud, seda sain ma alles nüüd, kui ta mult kaugel oli, täitsa tundma: mul ei tahtnud söök ega jook maitseda, ma otsisin kõige wagusamad toa nurgad ülesse ja istusin sääl tundide kaupa, nii kaua kui mind mamma hääl ehk mõne teise oma säält wälja kutsus, mõtetes ja ka tasakeste nuttes. Ta sõnad, ta teud, ta nägu tuliwad mul nüüd mälestuses nii ütlemata ilusad ette, et minu silmad ja kõrwad muud näha ja kuulda ei soowinud kui neid. – Miks on mu armas Jumal taewas korraga nii kurjaks minu üle saanud, et ta mult kõik, mis mulle nii armas oli, ära on wõtnud? Kas ma tõeste nii sant laps olen olnud, et ta mind seda wiisi peab nuhtlema? küsis süda tasa wärisedes wahele, aga ei tahtnud seda isi ometigi uskuda, et see nõnda wõiks olla, sest et kooli-preili mind ju ikka muidu kiitnud, mind wirgaks, hääks ja armsaks lapseks nimetanud, ja ka wanemad ja teised inimesed mitte teisiti ei rääkinud. Aga kooli-preili oli ka ütelnud, et Jumal armastuses oma lapsi ka wahelt kurwastab, et Ta neid selle läbi tugewamine oma ja kõige hää asja pääle mõtlema ajab; wististe tahta Ta seda nüüd ka minuga, ja mina, kui Tema hää laps, pidada ka Tema tahtmist täita püüdma. See mõtete otsus andis mulle jõudu, kurwastust enam ja enam ära wõita. Appi sääl juures tuli mulle weel Jansu oma ema, kes mind mõni päew pärast tema ära reisimist oma juurde wiis, et ma talle ta igawust ära aitaksin ajada. Hää meelega istusin ma ta juures, sõin met ja saia, ja rääkisime temaga Jansust. Läksin sest saadik talle tihti wõeraks ja aidasin talle seda wiisi ta lahkumise raskust tema pojast kergitada, mis läbi ma talle õiete kalliks läksin. Aga mitte üksi temale, waid ka isale, kes paari nädala pärast tagasi tuli, meile weel Jansust palju terwisid tõi, oma õnnelikust reisist, onu lahkest wastawõtmisest, oma rõõmsast lootusest Jansu tulewiku kohta rääkis, aga – ka toa ja kõik nurgad tühjemad leidis olewat; et Jansu puudus, sain ma armsaks wõeraks, keda ta ära oodata ei tahtnud jõuda, kuda ta mulle minu pale pihta lüües tihti ütles.

Mida paremine mul nüüd käsi Jansu wanemate juures käis, seda sandemine läks asi Hilda ligidal. Hilda kaewas juba üsna wäga selle üle, et tema ,tante’ teda ühe talu-tüdrukuga ühte panna ja talle mitte oma-wäärilist seltsi ei muretse. „Minu mamma on mulle ütelnud, et talu-tüdrukud mitte muuks kui meie teenriks ei kõlba, ja nüüd pean ma selle Liinaga ühes õppima ja kuulma, et kooli-preili teda, kelle wanemad ju ka muidu Maa keelt räägiwad, enam kiidab kui mind, teda mulle peaaegu eesmärgiks paneb”, nurises ta oma raamatute seas kraamides isieneses, aga nõnda, et mina kõik wõisin kuulda, mis just ta tahtmine näitis olewat- „Waat’, waat’!” hästitas pärast, kui ma kodu läksin, Leena, kes Hilda nurisemise aegu just kooli-kambris tolmu oli pühkinud, „saad ometigi ka korra kuulda, mis järje pääl sa seisad, ja seda wiisi ehk aega mööda ka ära tundma, et sa mitte mõni preili ‘pole, mis sa siia maani wist arwasid, ja et sa meie sugustest suurem ‘pole. Hilda preili on õige Saks ja mõistab oma seisuse järele elada.” – „See, kes teisest sandem, on kohe temast madalam”, helises minu rinnas proua armas seletus neile wasta, ja, imelik, ma ei saanudgi kurwaks. Läksin kodu, mängisin oma õdedega. Teisel päewal oli pühapäew, palusin mammad, kes suurte talituste pärast wäga wähe oma laste seltsis sai olla, jälle separahwale wõeraks tohtida minna, sain luba, ja poole tunni pärast istusin Jansu ema põlwe pääl ja kuulasin terawalt isa juttu. Ta kõneles palju meie rahwa loost ja tema orjapõlwest, kuda ta sesse juhtunud ja käskis ise tähele panna.

Nüüd läksin jälle kodu.

Mis raske, mis imelik nädal tuli mulle selle järele. Mõtted tormasiwad mu wäikses pääs, tundmised woolasiwad mu südames, mis mind üsna rahutuks tegiwad; õppimine ja koolilauaääres-istumine oli mulle raske; haledate silmadega waadas kooli-preili minu kahwatanud palgete pääle ja silitas neid tihti oma pehme käega, mis mulle küll hääd meelt tegi ja tema ligidal mu rahutust waigistas, aga mind kaugemale aidata ei wõinud. 6 nädala päewa läksiwad sedawiisi wiimati mööda, pühapäew tuli kätte ja mina läksin jälle Jansu isa juurde. Kui minewal pühapäewal istusime sääl jälle peagi kolmekeste koos, ja isa kõneles:

„Kuida inimesed aega mööda seltsis ühe paiga pääl elama hakanud; kuida selle läbi mitmesugused ametid, millega nad üks teist teenima hakanud, nende ametitega seisused inimeste sekka tulnud, ja kuida need seisused aega mööda oma eluwiisidega üks teisest lahkuma hakanud, seda, armas laps, on kooli-preili sulle wistist juba kooli-lauas seletanud, selle pärast ‘pole minul selle üle enam rääkida; üksi: ühte pilti tahan sulle täna ette panna, et sa näeksid, kui weidraste need seisuste inimesed siin meie maal – kaugemale minu silm ei ulata – ühe teisega ümber käima hakanud. – Mina waene ‘pole lapse-põlwes enam õppinud kui lugema hädaste kirjutama ja oma 5 päätükki katekismusest, aga tähele panemise ja järelemõtlemise läbi on mul mõnigi asi selgeks läinud, mis teistel minu kõrwas weel arusaamata on. Ka aitab mu wend, kes Peterburgis õnnelikuma tee pääle juhtunud kui mina, mind mõnigi kord oma kirja läbi mõne hää asja pääle juhatada, mis minu silmi ei juhtu selle pärast, et minu silmaring siin madala koha pääl seistes lühikene on. – Aga, kus ma oma jutuga lähen? ma tahtsin sulle ja ühte pilti meie maa seisustest ette panna. No waata, kuida see inimeste elu mulle siin näitab olewat: Nagu oleks maa täis Sinai mägesid, kus otsas üks jagu inimesi pea kui läikiwa tule paistel, mis alt poolt sinna pääle waataja silmi tuhmiks teha wõib, pea müristajate pilwede sisse istuma jääwad; teine jagu jälle mööda astmeid, millest need Sinaid täis näitawad olewat, alt ülesse poole tikuwad, ilma tähelepanemata, kas jalg järeleronija pähä puudub, nõnda et ta nina pääle kukub, kas küünarnuk kõrwal-käija küljeluu sisselööb, wõi käpp mõnda eeskippujat jalgdele alla tõmbab.

Kolmas hulk on koguni all.

Aga kuda see wõis tulla, et inimesed, kes algmisest ometigi üksteise kõrwa seatud, nüüd oma olekust niisuguse weidra pildi wõiwad anda? – Ma arwan üksi sellest, et nad ära unustanud, et üks inimine teist, üks amet teist teenima pandud: Kas olgu mõisa-pidaja, jutluse-ütleja, raamatu-kirjutaja, põlluharija wõi kinga-tegija, teenima peab teisi, kui mitte korra-päälne elu, mis inimesi alles inimesteks teinud – lõpma, mõni seisus mitte puhtaks ära surema ei pea. Muidugi peab amet – ja temaga ühes oma kõhust täitja ametnik – ka siis, kui ta inimese-seltsile enam kasu toob, kui teised ametid ta kõrwas – ilma põllu wiljata surewad inimeste ihud, ilma kirja-warata nende waimud j. n. e. – enam auustatud saama; aga et ju ka kõige kõrgem ametnik teisi teenib, üks seisus teist ülewel hoiab: tuleb ka iga-ühel teise käest oma õigust pärida. – „Waadake!” ütleb sääl korraga ema, sõrmega akna poole näidates, „kes säält mööda teed lähewad?” Mina põlwe päält maha ja akna juurde, ja – mis ma sääl näen? Kaks herrad, kepid peus lähewad mööda teed mõisa poole ja – nende taga käib minu papa palja pääga, mütsi selja pääl ristis kätega hoides. Proua wöörmündri herrasid ja papad olin ma enne ka seda wiisi käima näinud, aga ilmasgi ‘polnud ma sääl juures nõnda puna palgesse ja wet silmi tõuswat tunnud kui nüüd – .Tulge jälle siia, et ma oma kõne lõpetada wõin”, hüüdis isa ja meie läksime jälle oma koha pääle tagasi ja ta ütles: Waim oma mõtete jõuuga, oma südame-tundmistega on see, kes meid Jumalaga ühendab: mida puhtam ja selgem tema, seda ligimal oleme Jumalal, mida mustem ja tuhmim tema, seda kaugem Jumalast! – Nüüd, armas laps, oled sa wistist’ juba üsna wäsin’d kuulmast, selle pärast mine emaga aita, ehk leiate säält mõne magusa õuna, mis sind jälle karastada wõib.”