Jakob Hurt - Pildid isamaa sündinud asjust
Здесь есть возможность читать онлайн «Jakob Hurt - Pildid isamaa sündinud asjust» — ознакомительный отрывок электронной книги совершенно бесплатно, а после прочтения отрывка купить полную версию. В некоторых случаях можно слушать аудио, скачать через торрент в формате fb2 и присутствует краткое содержание. ISBN: , Издательство: Eesti Keskus Digiraamatute, Жанр: literature_19, foreign_prose, на русском языке. Описание произведения, (предисловие) а так же отзывы посетителей доступны на портале библиотеки ЛибКат.
- Название:Pildid isamaa sündinud asjust
- Автор:
- Издательство:Eesti Keskus Digiraamatute
- Жанр:
- Год:неизвестен
- ISBN:9789949546060
- Рейтинг книги:5 / 5. Голосов: 1
-
Избранное:Добавить в избранное
- Отзывы:
-
Ваша оценка:
- 100
- 1
- 2
- 3
- 4
- 5
Pildid isamaa sündinud asjust: краткое содержание, описание и аннотация
Предлагаем к чтению аннотацию, описание, краткое содержание или предисловие (зависит от того, что написал сам автор книги «Pildid isamaa sündinud asjust»). Если вы не нашли необходимую информацию о книге — напишите в комментариях, мы постараемся отыскать её.
Pildid isamaa sündinud asjust — читать онлайн ознакомительный отрывок
Ниже представлен текст книги, разбитый по страницам. Система сохранения места последней прочитанной страницы, позволяет с удобством читать онлайн бесплатно книгу «Pildid isamaa sündinud asjust», без необходимости каждый раз заново искать на чём Вы остановились. Поставьте закладку, и сможете в любой момент перейти на страницу, на которой закончили чтение.
Интервал:
Закладка:
Aastal 1199 kogus suur hulk ristisõitjaid põhjapoolsel Saksamaal kokku, kes walmid oliwad Liiwimaale purjetama. Albert, – ette juba Liiwimaa piiskopiks ära nimetatud, et ta küll Liiwimaad weel näinudki ei olnud, aga ses kindlas lootuses ja usus, et ta piiskopi tooli siin maal ka üles saab seadma ja tema päält walitsema, waimu poolest oma suure peremehe ja isanda Innotsentsiuse sarnane ja tema osaw ja ustaw sulane – , astus ristisõitjate päämeheks. Kewade 1200 mindi teele. Kahekümne kolme laewaga ja Püha Maarja lipu all purjetas Albert Wäina jõe suhu. Ühes käes Kristuse kuju tõises mõõk, alustas ta Liiwimaal oma tööd terawaste ja selgeste ära arwatud plaani järele. Uus maa, mis ära tuli wõita, pidi Püha Maarjale pühitsetud olema ja Maarjamaaks kutsutama. Nii kui Palestiina Jumala Poja maa oli, nii pidi Liiwimaa Jumala Ema maaks saama. Kõik õnne ja õnnistust, mis katoliku kirik püha haua rändajatele Poja maale tõutada wõis, lubati nüüd ka Ema maale risti tähe all tulijatele osake.
Alberti esimene hool oli, enesele ja oma abimeestele kindlat asupaika muretseda, kus ta kartuseta elada wõis ja kust Sakslaste walitsus ja ristiusk Liiwi, Eesti ja Kuura maale pidi wälja lagunema. Seks põhjandas ta Wäina jõe kaldal linna aastal 1201 ja nimetas teda Riia linnaks. Tõiseks tundis ta ära, et aastased ristisõitjad Saksamaalt mitte täielised ehitajad tema uue piiskopliku walitsuse koa kallal ei olnud; nad läksiwad aasta pärast, kui oma ristisõidu hinge õndsuseks oliwad lõpetanud, jälle Saksamaale tagasi. Temal pidi jäädaw sõawägi abiks ja toeks olema. Seks asutas ta aastal 1202 rüütliteseltsi, kes Maarjamaad ära pidiwad wõitma ja kaitsma ja piiskopi sõna kuulma. Neid rüütlid nimetas ta Kristuse sõateenistuse wendadeks. Niisugusid rüütlite seltsisid oli sell ajal ristiusu lautamiseks ja ristirahwa kaitsmiseks mitmel maal asutatud ja nimetati neid ka „rüütlite ordudeks”. „Ordo” on Ladinakeele sõna ja tähendab üht iseäralist „seltsi” ehk „seisust”. Alberti „Kristuse sõateenistuse wennad” kandsiwad seisuse ja seltsi täheks walgid mantlid, kelle pääle punane rist ja mõõk oliwad tikitud. Mõõga tähe pärast kutsuti neid ka Mõõga wennasteks ja nende seltsi Mõõga wennaste ordoks.
Iga mõõgawend pidi ordo liikmeks astudes wandega lubama, kolm tõutust rikkumata pidada, nimelt: karskeks ehk naeseta jääda, sõnakuullik olla ja paganate wasta wõidelda. Seltsi päämeest nimetati ordumeistriks ja esimene ordomeister meie maal oli Winno. Mõõga wennaste ordo liikmed oliwad kolmesugused, pärisrüütlid, kelle pääasi sõdimine oli, waimulikud wennad, kes kiriku tallitust toimetasiwad ja haigid rawitsesiwad, wiimseks teenijad wennad, kes maja tarwituste eest muretsesiwad ja ka käsitööd tegiwad, aga kõigist rüütlite õigustest osalised ei olnud. Ordo sisu ja üdi oliwad päris rüütlid, kes Püha Maarja lipu ja ordomeistri eestwõtmise all kõige raskemad ordo tööd, see on, kõik taplused toimetasiwad.
Paawst Innotsentsius kinnitas kõik Alberti asutused Liiwimaal, nõnda ka tema rüütlite ordo. Albert korjas oma ordo ristisõitjatest kokku. Et ristisõidu tuli ära ei kustuks, waid kui wõimalik kaswaks, purjetas hoolas piiskop ise iga sügise Saksamaale ja tuli kewade uue inimeste hulgaga tagasi, keda tema sõnakad jutlused risti tähte wõtma oliwad kihutanud. Nende seast täitis ta ka puudused, mis ordo rüütlite ridades lahingid paganate wasta sünnitasiwad. Osast üks iseäraline sõnakuulmise waim, mis sell ajal lausumata paawsti käskusid täitis, osast selle aja imeline himu, wõõra maa sõa tegudest osa wõtta, osast lootus, „häbita auu ja wara enesele korjata,” tegi ordo liikmetel ordosse astumise ja jäämise, niisamati ka tema kohuste täitmise kergeks.
Kolmkümmend aastat on Albert oma ordoga siin maal tööd teinud ja ta nägi wiimati oma elu igatsemise täidetud:
Liiwi- ja Eestimaa oliwad ristiusule ja Sakslaste walitsusele ära wõidetud, kui ta aastal 1229 siit ilmast lahkus. Kõik tema kolmkümmend ammeti aastat, aastast 1199 kunni 1229, on täis sõa kära ja werist waenu, nii et teda ka õigusega „apostliks sõamundris” ja piiskopiks raudriides” on nimetatud.
Kaheksa aastat, aastast 1200 kuuni 1208, wältas wõitlemine Liiwlastega, kes tänapäewasest Pernumaast saadik mere äärt mööda kunni Kuuramaani elasiwad ja keele, eluwiiside ja waimu poolest Eestlaste sugulased oliwad. Wapraste paniwad Liiwlased ordo rüütlitele wasta, aga wiimati lõppes nende jõud otsa ja ära wäsitatud ja wintsutatud lasksiwad nemad ennast rahulikult ristida ja wõtsiwad preestrid ja Saksa walitsejad eneste keskesse wasta.
Kergeste ja were walamata saiwad Sakslaste ja ristiusu alamateks Lätlased, kes Liiwlastest hommiku ja ida pool elasiwad. Lätirahwas, oma loomu poolest tasasem, pehmem ja nõdrem, pidi enne Sakslaste tulemist kõigilt poolt oma naabritelt palju kannatama. Põhja poolt pigistasiwad neid Eestlased, õhtu poolt Liiwlased, lõuna poolt Leedurahwas ja hommiku poolt Wenelased. Sakslastelt lootsiwad nemad abi ja kaitsmist kangema naabrite wasta ja nad wõtsiwad neid ja nende preestrid rõõmuga wasta. Läti Hindrik, ise preester, kes nende seas elas, neid õpetas ja juhatas ja sest oma iseäralise nime „Läti Hindrik” on saanud, kirjutab omas ajaraamatus nõnda: „Lätlased oliwad enne usu wastawõtmist alatumad ja ärapõlatud ja pidiwad palju liiga Liiwlastelt ja Eestlastelt kannatama. Sellepärast rõõmustasiwad nemad preestrite tulemisest, sest et nad pärast ristimist kõik ühesugust õigust ja ühesugust rahu maitsema arwasiwad saada”. Aastal 1208 oli preester Alobrand mõne tõisega asjata Ugaunia maakonnas Eestlaste juures käinud, aga tagasi tulles kuulutas tema Lätlaste seas Astijärwe ligi Jumala sõna ristimise wasta wõtmiseks. „Lätlased – kirjutab Hindrik edasi – rõõmustasiwad preestri tulemisest, sest et nad Leedurahwalt sagedaste riisutud, Liiwlastelt alati rõhutud oliwad; ja lootes, et Sakslaste läbi neile kergitamist ja kaitsmist saaks tulema, wõtsiwad nemad rõõmuga Jumala sõna wasta. Siiski heitsiwad nemad enne liisku ja otsisiwad oma Jumalate käest nõuu, kas nad Wenelastelt Pihkwast, kes Greeka usku on, wõi Roomausulistelt ja Sakslastelt ristimist pidiwad wasta wõtma. Ja liisk langes Roomausuliste poole ja Lätlasi arwati Liiwimaa kirikuga Riiglaste omaks. Ja Alobrand ristis mõned külad ja läks Riiga tagasi ja kuulutas kõik piiskopile. Aga piiskop, täis rõõmu ja ikka himuline kiriku eest muretseda, läkitas Hindriku, oma koolitatud nooremehe, kui ta püha ammetisse ära oli õnnistatud, seesama Alobrandiga senna tagasi; ja kui nad ristimise neil rajadel oliwad lõpetanud, läks Alobrand tagasi. Aga tõine preester, kui kirik üles oli ehitatud ja tema hoole autud, ei wäsinud ära senna nende juure elama jäädes ja neile mitmesuguse häda ja waewa all tulewase elu õndsust õpetates.” Ja see tõine Preester ei ole muu keegi, kui meie tuttaw preester Hindrik, keda lühidelt Läti Hindrikuks nimetame. Kas Hindrik ka oma sündimise poolest Lätlane oli, nagu mõned arwawad, on wäga kahewaheline asi.
Et Lätlased nii hõlpsaste Sakslasi ja nende ristimist wasta oliwad wõtnud, siis oli neil ka esiotsa kergem lugu, kui tubliste wasta panijail Liiwlastel. Liiwlaste kogu, muidugi arwu järele wähem kui Lätlastel ja Eestlastel, sulas osast ordo rüütlite mõõga tera all kokku, osast saiwad nemad Lätlaste sekka ja Lätlased jälle Liiwimaale elama asutatud. Nõnda kadusiwad Liiwlased ja nende keel Lätlaste hulka ära. Kus wanast Liiwlased elasiwad, sääl leiame nüüd Lätlasi, kuid Kuuramaa põhjapoolsel mere rannal Saaremaad wasta on weel pisukene hulk, kaks ehk kolm tuhat hinge, järele jäänud, kes muidki oma wana isaisade Liiwikeelt räägiwad, et küll kõik ka Lätikeelt mõistawad. Nii wisa on ühe rahwa elu.
Kolmas pilt.
Интервал:
Закладка:
Похожие книги на «Pildid isamaa sündinud asjust»
Представляем Вашему вниманию похожие книги на «Pildid isamaa sündinud asjust» списком для выбора. Мы отобрали схожую по названию и смыслу литературу в надежде предоставить читателям больше вариантов отыскать новые, интересные, ещё непрочитанные произведения.
Обсуждение, отзывы о книге «Pildid isamaa sündinud asjust» и просто собственные мнения читателей. Оставьте ваши комментарии, напишите, что Вы думаете о произведении, его смысле или главных героях. Укажите что конкретно понравилось, а что нет, и почему Вы так считаете.