Jakob Hurt - Pildid isamaa sündinud asjust

Suur puudus maa walitsemise ja kaitsmise poolest oli see, et mitte üht pääd ehk kuningat ei olnud, kes kõik maakonnad ühte oleks ühendanud ja nii riigile kindlust seestpidi ja tugewust waenlase wasta annud. Küll räägiwad wanad ajaraamatud ka Eestimaa kuningatest ja wana Kalewi taat ütleb enne surma Lindale:

Aga meie ei wõi siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid walitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad „kuningas” ja ,,riik” on wõõrast keelest wõetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. Küll wõis ajuti juhtuda, et mõni wägew ja wahwa wanem kõigist tõistest ammetiwendadest kõige kuulsamaks ja kõrgemaks tõusis, kes siis ka kergeste mitu kihelkonda ja maakonda nii kaua walitses, kui ta elas. Niisugusid wanemaid on wististe wanad ajaraamatud kuningateks nimetanud. Niisugune wägew wanem on ka wahest Kalew ja tema poeg olnud, kui meie laulikute ilustused ja meele mõlgutused neilt ära wõtame. Ehk mõlemad on pagana aja jumalikud olemised, mis luuletaja rahwa waim omas noores põlwes kauniste kokku kujutas ja pärast, kui muu rahwa kuningate ja riikidega enam tnttawaks oli saadud, kuningateks ümber walas. Oleks Eestimaal jäädawalt ühe kuninga käsi walitsenud, siis ei oleks wanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõawäel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahwa mälestused tunnistawad.

Niipalju Eestirahwast pagana ajal. Teadusi, mis pildiks kokku seadsime ja lugija nüüd ära on kuulnud, on küll wäga wähe. Aga et pilt meie esiwanemate elust täielisemaks saaks, seks on wäga soowida, et äratatud waimuga Eestlased igal pool Eesti wanema rahwa suust kõige hoolega wana aja mälestusi korjaksid ja paberi pääle üles paneksid. Wanad rahwa laulud, wanad sõnad, ennemuistsed jutud, wanad weel nüüd leitawad kombed ja wiisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem wana aja tundmine wälja keeb. Wanad ajaraamatud jutustawad küll paljugi sõdadest ja muist wälimesist asjust meie maal, aga Eestirahwa iseäralisest elust kodumail rahus, nende töödest ja talitlustest, usust ja arwamistest, nende waimu elust, üleüldse kõigest, mis wõõrale kergeste silma ei paista, sest niihästi kui ei mitte midagi. Siin ja sääl on mõnes raamatus, nagu kogemata, mõni tükikene üles pandud, aga see on, kui sellega kokku seame, mis meie oma elaw ajaraamat, wana rahwa mälestused, kuulutawad, nii kui mõni terakene waka wilja kõrwal. Sellepärast ütleme lõpetuseks: Tahame meie oma esiwanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulijatele kustumata mälestuseks teha, siis kandkem hoolt, et kõik wana aja tunnistused, mis weel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjutame. Terane pää ja osaw käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokku seadma.

Perekamad naabrid püüdsiwad mitukord Eestlasi oma walitsuse alla saada, nii nimelt Rootslased, Wenelased ja iseäranis Daanlased. Aga nende walitsus kestis nii kaua, kui nad sõawäega seie maale jäiwad ja mõõga abiga maksusid kokku nõudsiwad. Oli sõawägi omale maale tagasi läinud, tegiwad Eestlased ennast jälle wabaks ja jätsiwad maksud maksmata.

Kindla eluaseme ja walitsuskonna leidsiwad wiimati Sakslased siin maal. Aastal 1159 ajas maru mere pääl mõned Breemeni linna kaubalaewad Wäina jõe suhu, kus nad maale tuliwad ja Liiwlastega kauba asju wahetasiwad. Sest ajast saadik oli Sakslastel tee Liiwlaste ehk Liiwimaale tuttaw ja nad purjetasiwad iga aasta tulusa kauplemise pärast Wäina jõkke.

Kaupmeestega ühes saatis Breemeni linna piiskop aastal 1186 ka ühe waga munga, Meinhard nimi, Liiwimaale, kes Liiwlastele ristiusku pidi wiima. Meinhard ostis Ükskülas Wäina jõe kaldal Liiwlaste käest tüki maad ja ehitas senna esimese kiriku ja hakkas Liiwlasi õpetama ja ristima. Paawst nimetas teda Liiwimaa piiskopiks. Aga missioni töö läks kehwaste korda, osast selleaegse wõõriti missioneerimise pärast, kellest alamal pitkemalt saame rääkima, osast sellepärast, et Liiwlased ristiusku heitmise ja Sakslaste asumise läbi seie maale oma wabadusele kahju kartsiwad. Kui Meinhard aastal 1196 suri, oli ta küll ju mitu Liiwlast ristinud, aga eikedagi weel ristiinimeseks teinud. Liiwlased, kes ristimist mõneks nõia tööks arwasiwad, uhtsiwad wee sakramendi Wäina jões maha ehk langesiwad muidu pagana usku tagasi.

Pärast Meinhardi saadeti tõine missionäär ja piiskop Liiwimaale, Berthold nimi. Berthold tuli niisamati kui Meinhardki sõawäeta, et rahus ja hääga ristimise tööd lootis tallitada. Ükskülas kogus ta Liiwlastest kõige ausamad enese juure kokku, walmistas neile suure sööma- ja jooma-aja ja meelitas neid päälegi weel kingitustega. Esiotsa oliwad Liiwlased sõbralikud, aga ju mõne päewa pärast, kui Berthold uut kiriku aida Puhuses, pidasiwad nemad nõuu, kas uut piiskoppi kirikus ära põletada wõi surnuks lüüa wõi Wäina jõkke ära uputada. Berthold märkas paganate salanõuu, purjetas salaja Saksamaale ja tuli siis sõameestega abiks jälle tagasi. Pea sündis werine tüli ja Berthold sai ühe Liiwlase käe läbi sõas surma aastal 1198, kui kaks aastat nime poolest Liiwimaa missionäär ja piiskop oli olnud.

Pärast teda waliti Albert von Buxhöwden, doomiherra 2 2 Doomiks hüütakse suuri kirikuid ja doomiherradeks nimetati wanal ajal kõik preestrid, kes niisuguse doomi kiriku juures elasiwad ja sääl Jummala ja kiriku teenistust tallitasiwad. Doomiherrad oliwad piiskopi kõige ligimad nõuandjad ja abimehed. Breemeni linnast, kolmandamaks Liiwimaa piiskopiks. See mees on meie maal Sakslaste walitsusele ja ristiusule, aga ka Eestlaste pitkalisele orjapõlwele põhja pannud. Albert uskus, et Läänemere kaldail ilma mõõga abita ristiusule ja Sakslaste walitsusele teed ajada wõimata asi oli, ja arwas, et ristiusk ilma Sakslaste ilmliku walitsuseta juurduma ei saa. Sellepärast wõttis ta kindla nõu, Läänemere paganate maad enese wõimuse' alla wõita, maksku wõit mis tahes. Ja Albertil oli kindel meel, tuline waim ja wäsimata käsi; mis ta ette wõttis, pidi ka idanema.

Ühtlasi istus sell ajal Rooma linnas paawsti tooli pääl Innotsentsius III, kõige wägewam neist, kes ialgi ennast Kristuse asemikuks maa pääl on nimetanud. Tema ainus ja määratu elu mõte oli, kõik mis maa pääl wõimuse ja walitsuse nime kandis, Rooma katoliku kirikule allaheitlikuks teha. Selle tõeks tegemiseks oli tema teraw waim alati liikumas, tema käsi wäsimata tallitamas, tema nõu lõppemata, tema meel murdmata. Ükski asi ei olnud nii pisukene ja tühi, et ta teda tähele panemata ja omale abiks tarwitamata oleks jätnud. Kõik olemised, ligi ja kaugel, wägewad ja wäetimad, nägusad ja näutumad, pidiwad tema juhatamise järele awitama, Kristuse riiki maa pääl kaswatada ja üle kõikide ülendada. Et Rooma kiriku auu ja hiilgust suurendada ja seeläbi selle aja usu järele Jumala auu maa pääl ka kõige tumedamale silmale paistwaks teha, seks oli tema auu ahnus täitmata. Kuningad lükkas ta trooni päält ja tõstis jälle tõised selle auu sisse, kui sest kirikule tulu tuli. Igal maal oli temal tegemist, siin uusi asutusi luua, sääl wanu maha kiskuda, pea noomida ja karistada, pea kiita ja taga kihutada, ühele käsku anda, tõist keelda, ikka sedamööda, kuda tema nimetatud suur elu mõte seda nõudis.

Niisugune paawst ei wõinud tuttawaks saanud Liiwimaad ja lõikust temas kiriku aitade täitmiseks silmast kautada. Liiwlased oliwad kerge Kristuse ikke ära põlanud ja maha heitnud ja ei annud rahu würstile rahus maad, nad pidiwad nüüd mõõga teraga kirikule allaheitlikuks tehtama. Nii arwas Innotsentsius III. Jala päält laskis tema Saksamaal kõigis paigus kuulutata, wõitlemine paganate wasta Liiwimaal olewat niisama hää kui ristisõidud Palestiina maale, Jumala auuks, kiriku kaswatamiseks ja wõitlejate pattude andeks andmiseks. Nüüd käänasiwad kõik, kell ristisõit hommiku maale pitkaline ja waewaline ehk raha puuduse ja ihu nõrkuse pärast wõimata näitas olewat, omad mõtted ja jalad Liiwimaa poole, kus Kristuse asemiku tunnistuse järele ka pattude koormat wõis maha weeretada.