Heiti Talvik - Kohtupäev

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk –
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.

Üks auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.
Üks auto… Mootor surises…
Tuut-tuut! org vastu rõkkas.

Nahkmütsid. Priske näoke.
Noor frant ja keegi kolmas.
Läks mootor – vurr… kui lõoke!
Tsiuh… saba vaid veel tolmas.

Veel kumas kõrvus hele naer,
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! veel eemalt kaikus.

Mind riivas vist üks kerge pilk,
siis tuulde taas kõik loorus.
Mind riivas vist üks kerge pilk.
Tsiuh… nõnda läks mu noorus.

Üks auto mööda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto… Mootor surises…
Paks tolm vaid jäi ta teele.

Meeletult raiskasin tuulde
saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
hoida neid enam ei vääri?

Hirmus on elu – ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.
Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?

Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?

Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?

Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.

Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk – see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist „Püha öö” meil' kajas

Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.

Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –
su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.

Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.

Kas võõruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda…
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.

Sääl äkki – välk ja pasunate kaja…
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett..” Siis arst ja kanged rohud…
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab
kohut!

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus…
Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?

Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mu rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.

Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.

Issand, kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.

Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.

Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis