Ann Leckie - Abistav halastus. 3. osa

„Minuga on kõik hästi,” valetas Ekalu.

„Me oleme pikka aega koos teeninud,” vastas meedik. Kimbatuses Ekalu ei tõstnud pilku ega öelnud midagi. „Enne edutamist oleksid sa läinud oma dekaadikaaslaste juurde tuge otsima, aga enam sa nende juurde minna ei saa. Nad on nüüd Seivardeni omad.” Enne minu tulekut – enne seda, kui Kalri Halastuse eelmine kapten riigireetmise eest arreteeriti – oli Ekalu olnud Amaat Üks. „Ja ma oletan – sulle tundub, et sa ei saa minna oma Etrepade juurde.” Ekalut saatev Etrepa seisis tuimalt ruumi nurgas. „Paljud teised leitnandid läheksid, kuid nemad ei tõusnud leitnandiks lihtsõdurist, eks ole.” Meedik ei lisanud, et Ekalu kardab ehk kaotada autoriteeti laevakaaslaste silmis, kes olid teda aastaid tundnud lihtsõdurina. Ei lisanud, et Ekalu teadis omast käest, kui ebavõrdne tehing see oleks, kui ohvitser tahaks mingit lohutust või toetust talle alluvatelt sõduritelt. „Ma söandan öelda, et sa oled esimene, kes sellega hakkama sai – lihtsõdurist ohvitseriks tõusis.”

„Ei,” vastas Ekalu tuhmilt. „Admiral oli.” Ta mõtles mind. „Ma oletan, et sa teadsid seda kogu aeg.” Ta pidas silmas, et ma olin abistav, mitte inimene.

„Kas probleem on siis selles?” küsis meedik. Ta polnud Etrepa toodud teed puudutanud. „Et admiral on esimene?”

„Ei, muidugi mitte.” Ekalu tõstis viimaks pilgu ja ta ükskõikse ilme varjus vilksatas hetkeks midagi muud, ent kadus kohe. „Miks peaks?” Ma teadsin, et ta räägib tõtt.

Meedik tegi osavõtmatu žesti. „Mõned inimesed muutuvad armukadedaks. Ning leitnant Seivarden on… admirali väga kiindunud. Ning sina ja leitnant Seivarden…”

„Oleks tobe olla admirali pärast armukade,” ütles Ekalu ükskõikse tooniga. Ta mõtles seda tõsiselt. Ta väidet oleks saanud tõlgendada ka solvanguga, kuid ma teadsin, et ta polnud seda nii kavatsenud. Ja tal oli õigust. Polnud mingit põhjust minu peale armukade olla.

„Sellised asjad ei olegi alati arukad,” märkis meedik kuivalt. Ekalu ei vastanud. „Ma olen vahel mõelnud, mis võis Seivardeni peast läbi käia, kui ta avastas, et admiral on abistav. Isegi mitte inimene!” Ja siis, vastuseks tundevirvendusele Ekalu näol: „Aga ta ei ole. Ma usun, et admiral ütleb seda sulle ise.”

„Kas sa hakkad nüüd admirali kohta ütlema see ja mitte tema ?” ründas Ekalu. Ja pöördus siis kõrvale. „Palun mind lahkelt vabandada, meedik. Lihtsalt see tundub mulle kuidagi vale.”

Kuna ma võisin näha seda, mida nägi laev, nägin ka meediku kahtlevat reaktsiooni Ekalu liialdatult ametlikule vabandusele, Ekalu ootamatult hoolikale katsele varjata oma tavalist lihtrahva kõnepruuki. Aga meedik oli Ekalut tundnud pikka aega ning valdava osa sellest oli Ekalu olnud, nagu meedik nimetas, lihtsõdur. „Ma arvan,” ütles meedik, „et Seivarden kujutab ette, nagu mõistaks ta, kuidas on olla kõige madalamal astmel. Kindlasti on talle selgeks saanud, et on võimalik leida end sealt, hoolimata heast perekonnast, laitmatutest kommetest ja kõigist ennetest, et Aatr on kinkinud sulle õnneliku ja küllusliku elu. Ta on õppinud, et keegi, kellest ta on hoolimatult üle vaadanud, võib väärida tema lugupidamist. Ja nüüd, kui ta on selle selgeks saanud, kujutab ta ette, et mõistab sind .” Siis tuli talle veel üks mõte. „Seepärast sulle ei meeldigi, kui ma ütlen, et admiral ei ole inimene, on ju nii?”

„Ma pole kunagi olnud kõige madalamal astmel.” Ikka meedikut või Tisarwatit jäljendades hoolikalt vokaale venitades. Või Seivardenit. Või mind. „Ja ma ütlesin, et minuga on kõik hästi.”

„Ma siis eksisin,” vastas meedik ilma mingi vimma või sarkasmita. „Palun mind lahkelt vabandada, leitnant.” Ametlikumalt, kui see oleks olnud vajalik Ekaluga, keda ta tundis juba nii kaua. Kelle arst ta oli kogu selle aja olnud.

„Muidugi, meedik.”

Seivarden magas veel. Teadmata midagi oma leitnandist kolleegi (ja armukese) kimbatusest. Teadmata midagi, kartsin ma, laeva soodsast suhtumisest. Mis võis minu arvates olla tugev kiindumus. Nagu ma teadsin, võis laev kõhklemata öelda paljusid asju päris otse, seda aga siiski mitte kunagi.

Tisarwat pomises ja liigutas minu kõrval süstikus, kuid ei ärganud. Keskendusin mõttes sellele, mida ma võin Athoeki jaama jõudes eest leida ja mida ma peaksin sellega peale hakkama.

Ma kohtusin kuberner Giarodiga tema töökabinetis, mille kreemikad ja rohelised siidkardinad katsid sel päeval ka Athoeki jaama peaväljakule avanevat akent, kus kodanikud kõndisid üle kriimulise valge põranda, tulid jaama ametkondadesse asju ajama või lahkusid siit, ehk siis seisid ja vestlesid Amaati templi nelja emanatsiooni kujutava bareljeefi ees. Kuberner Giarod oli pikk, laiaõlgne, pealtnäha kõigutamatult rahulik, kuid ma teadsin oma kogemustest, et tal oli soodumus halbadele eelaimustele – ja kalduvus käituda kõige ebasobivamatel hetkedel neist eelaimustest lähtuvalt. Ta pakkus mulle istet, mille ma vastu võtsin, ja teed, millest ma keeldusin. Kalr Viis, kes oli mulle dokki vastu tulnud, seisis liikumatult otse minu taga. Kaalusin, kas saata ta ukse juurde või lausa koridori, kuid otsustasin, et selge meeldetuletus sellest, kes ma olen ja milliseid ressursse valdan, võib osutuda kasulikuks.

Kuberner Giarod pidi paratamatult märkama minu taga sirgelt ja kangelt kõrguvat sõdurit, kuid ta teeskles, et ei märka. „Kui gravitatsioon oli taastatud, admiral, siis leidis jaama haldur Celar – ning ma olin temaga nõus –, et me peaksime Allaia põhjalikult üle kontrollima ja veenduma, et selle struktuurid pole kahjustatud.” Mõne päeva eest oli jaama üldkasutatav Aed, mille järgi oli nime saanud ka selle all olev osa jaamast, hakanud kokku varisema ning vähe puudus, et järve vesi oleks üle ujutanud neli alumist taset. Athoeki jaama tehisintellekt oli lahendanud pakilise probleemi sellega, et lülitas kogu jaamas gravitatsiooni välja, kuni Allaeda evakueeriti.

„Kas sa leidsid sealt peidust kümneid lubamatuid inimesi, nagu sa kartsid?” Igale radchaaile paigaldati juba sündides implant, mis võimaldas ta asukohta kindlaks teha, nii et ükski kodanik polnud kunagi kadunud või jälgiva TI jaoks nähtamatu. Nii väikeses ruumis nagu Athoeki jaam oli mõte sellest, et keegi võis siin salaja ringi liikuda või jaama teadmata siin viibida, eriti naeruväärne. Ometi oli muret tekitavalt laialt levinud usk, et Allaias peitus palju selliseid inimesi, kes kõik kujutasid endast ohtu seaduskuulekatele kodanikele.

„Sa arvad, et sellised hirmud on tobedad,” vastas kuberner Giarod. „Ning ometi leidsime kontrollimise käigus ühe sellise isiku, kes varjas end kolmanda ja neljanda taseme vahel teenistuskäigus.”

Küsisin rahuliku häälega: „Ainult ühe?”

Kuberner Giarod andis žestiga teada, et mõistab mu rõhuasetust – üks isik oli palju vähem, kui nii mõnedki, ilmselt ka kuberner ise nende seas, olid kartnud. „Ta on ychana.” Suurem osa Allaia asukatest olid olnud ychanad. „Keegi ei taha tunnistada, et teab temast midagi, kuigi on päris ilmne, et keegi pidi teda tundma. Ta on turvateenistuse kongis. Ma arvasin, et sa tahad ehk teada, eriti kuna eelmine, kes millegi taolisega hakkama sai, oli muulane.” Tõlk Dlique, salapärase – ja hirmuäratava – Presgeri peaaegu nagu inimesest esindaja. Enne lepingut Radchiga – täpsemalt küll kogu inimkonnaga, sest presgerid ei teinud üht või teist sorti inimestel vahet – olid nad inimeste laevu ja inimesi endid lihtsalt meelelahutusena lõhki kiskunud. Presgerid olid nii tugevad, et ükski inimlik jõud, ka Radch mitte, ei suutnud neid hävitada ega isegi end nende vastu kaitsta. Nagu selgus, oskas presgerite tõlk Dlique jaama andureid muret tekitava kergusega ära petta ning tal puudus kannatus kuberneri ruumides turvaliselt luku taga püsida. Tõlgi surnukeha ootas sanitaartsoonis külmutuskapslis seda loodetavasti kauget päeva, mil presgerid teda otsima tulevad, meie aga peame seletama, miks Atagarise Mõõga abistav ta maha oli lasknud, kahtlustades teda Allaia seina määrimises.