Johann Jannsen - Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu

Kes wanna Püssipappat isse omma silmaga nähhä tahhab, siin ta on! – Parremat kät laua otsas istub Püssipappa, pahhemat kät temma wadder Tomas, ja laua tagga rinnuli Toma tüttar Tio, kes wannamehhe otsa wahhib, otsego tahhaks ta igga sanna; mis Püssipappa suust tulleb, allaneelda. Wadderi piip tormab jubba, agga Püssipappa toppib alles ning küllajut jookseb mis sorrab.

Armas küllarahwas! Kes teitest Sannumetojat on luggenud, on siis ka wannast „Püssipappast” monda juttokest kuulnud, mis ehk mokka pärrast olli; agga kuida isse teate, seal tulleb ka muud krimpso krampso sekka, mis üksi Püssipappa habbemest polle tilkunud. Sepärrast on siis monned sowinud: „Peaksime ommete kord üht ramatut sama, kussa üksi Püssipappa juttustamissed sees seiswad!” – No sähke, seäl ta on. Mis siin loete, on sullalt wanna Pujalla ommast suust tulnud. Kül temmal mehhekessel sedda jutto on! Tahhaksin ma keik trükki panna, mis temmast jubba tean, oh sa kallis aeg! siis saaks ramat paksem, kui wadderi kaks russikast teine teise otsas; agga kes selle ärraostaks ehk – ärraloeks? No teme siis nenda: Minna pannen juttokest kolm nelli – ehk kui lühhemad on, ka ennam – kokko ja sadan trükkia kätte, se teeb neist ühhe ramato, mis paljo ei maksa, hölbus on osta ja löbbus luggeda. Ollete selle siis läbbi luggenud, omma jao nutnud ehk naernud, heaks wötnud ehk pahhaks pannud – sest üsna toukamatta peäse kegi hulga rahwa seast läbbi – ja nago olleks weel himmo teist nisuggust ramatokest luggeda: no siis küssige sealt sammast tagga, kust selle saite, mis praego kääs on; küllab sealt leiate.

Püssipappa on ning jääb ikka peamehheks ja perremehheks; minna polle muud, kui temma kirjotaja. Juhtub siis monni sannake ramatus ennam ehk wähhem ollema, kui tarwis olli, no siis on se meite kahhe wahhel tulnud ning pallume mollemad andeks.

Hobbone kommistab nelja jalla peäl, miks meie siis mitte kolme jalla peäl? sest iggamees teab jo, et Püssipappa teine jalg puust on.

Nenda annan siis temma „Külla-Juttud” teie kätte ja lodan, et nemmad teile mitte üsna wastomeelt ei olle. Paljo terwist ka wannamehhe ennese polest keige küllarahwale! Temma tuttaw eggapäine sanna on: „Tehkem, mis ial teme, pea siit keik ärralähme!” – Jummalaga!

Pernus, heina-kuus

Mis ma piddin ütlema – ütles wanna Püssipappa sel õhtul, kui ta Oksa Toma jures küllaliseks olli, – mis ma piddiu ütlema, Jummal üllendago temma hinge ja allandago temma patto, minno wa' önnis meister, kelle jures ma seppa ammetit öppisin, ennego Punnaparti wasto läksin: se olli wanna tulline auwäärt mees. Kui temma sauna ütles, se olli tössi, ja kuhho temma mutso löi, seäl olli pauk tagga. Rauataggumissest olli temmal wimaks jubba himmo ärra, sest olli mehheke ka peäle 50 aastat sedda tempo teinud ja hamer ei tahtnud ennam hästi töusta. Sellegi pärrast olli temma armsam paik ikka seppikodda. Olli wannake hommiko üllesse tousnud – sest wanna innimessel muidogi kukke unni – siis olli ta essimenne tö piip pöllema panna ja seppikotta tulla. Siin istus ta nüüd käiakünna peäl maas ja puhhus neile, kes seal juhtusid ollema, maggust jutto. Temma önsa juttud ei olnud mitte pulma naeste ja körtsiliste lorri, waid kennel mitte pu pea egga kiwwisüdda ei olnud, se wois temma könnedest wägga paljo kallist ello öppetust leida. Kuuljatte pudust polnud ka mitte; sest ühhe sure külla seppikodda, kuida iggamees teab, on üks nisuggune koht, kuhho monnesuggust rahwast kokko koggub, no kus seäl jutto järg löppeb; mis üks ei moista, moistab teine. Agga kui meie wanna Seppapappa su lahti teggi, siis jäid teistel keikil wait.

Ühhel päwal juhtus ommeti, et just wöörast rahwast seppikoias ei olnud, ning wanna pappakesse jut läks „Perretüttarde ja Waeste-laste” peäle; sest perretüttarde terrawat ninna ja kikkis pead temma mehheke mitte ei sallinud. Ehk sest aiast kül 40 aastat mödas on, siiski on jut mo meles, nago olleksin sedda eile alles wannamehhe suust kuulnud.

„Pai Püssipappa” – pallus Oksa Tio – „rägi meile ka sedda jutto!”

No minnogi pärrast, Tiokenne, – ütles Püssipappa ja sillitas isse lapse pead – kui sa hea laps olled ja omma eddespiddise ello peäle sest ka märko wöttad: noh, siis hea melega. Olge wait, lapsed, ja pange tähhele! – kärritas perremees Temas, ja Püssipappa hakkas nüüd sedda luggu juttustama, mis temma omma wanna meistri käest olli kuulnud.

Soppa küllas, ülle soo, ellas wannaste üks tallopoeg, kedda ma omma silmaga ollen näinud, üks tru ning ussin perremees, nimmega Andres Piits. Soppa külla rahwas ei hüüdnud tedda mitte Andres Piits, waid Piitsa Andres, nago se ennamiste wannamodi tallorahwa pruuk on. Sel mehhel ollid kaks poega Pert ja Abram.

Wanna sanna ütleb: „Kui wannemattel ka tossin lapsi on, siis on ommeti igga lapsel isse meel.” Sedda wois Piitsa Andresse poegadest iggaüks silmaga nähhä. Ussinad ollid kül möllemad, sest wanna Andresse jures ei peäsnud wööras egga omma laisaks minnema; agga süddame ja mele polest ollid Pert ja Abram koggoni teine teist. Abram olli lahke, tassane ja elle igga innimesse wasto, agga Pert jälle se pea rahharooste lakkuja, kes enne püksid täis teggi, kui koppiko wäljaandis. Abram ep olnud sepärrast ka mitte pillaja, waid hoidis kokko, kus sedda auuga tehha wois; agga Pert ei teadnud häbbist egga auust, kui tal agga rahha kukrusst jäi. Kellegi waesele ei annud temma kiwwi pea peksta. Kui teised temmale andsid, siis nelas ta kolme mehhe eest, agga kui temma teistele piddi andma, siig ei sanud tihhase kõht sest täis. Liggemisse armastust ja halledat meelt Perti südda ei tunnud, waid Mammon olli temma jummal, ja ahnus wallitses temma süddames.

Piitsa Andres ei olnud kül just mitte rikkas mees, agga ommeti, mis woib üttelda, joukas tallopoeg. Andresse naene olli jubba ammo ma muldas. Pert mötles noriko peäle, agga Abram mötles ka, – sest ta armastas nende omma perre Annat, kes temmaga pea ühhe wannadune ja maias perrenaese eest olli. Agga Anna, ehk kül muido wiks ja ussin, lahke ja tassane, olli ommeti werri waene, mis ni hästi siis, kui meie aego mitme nore mehhele, nago okkas silma pistab. Wanna issa Andressel ei olnud Abrami kossimisse wasto middagi räkida, sest Anna olli töeste wäärt tüttarlaps, kel jubba lapsest sadik se öige juur sees olli: tööd tehha ja Jummalat palluda, lahke ning allandlik olla, ja se kallis ehte pudub mitme tüdrukul, kes muido kül ehtes on. Agga midda ennam issa sellega rahhul olli, sedda ennam panni Pert selle wasto. Ta urrises allati wenna ette: „Anna on waene, jääb waeseks ja teeb waeseks – ütles temma – mis sa nisugguse kirrikorottiga teed? Kui sa parremat ei noua, siis, wend, on sul peage Anna kaissus ja hagganad kohtus, tubba lapsi täis ja ait tühja täis. Kes waese naese wöttab, ostab kalli hinnaga sandi keppi. Anna ei to sulle muud maiasse kui paljo kirpa, sest neid on igga naesterahwal ja – igga koeral. Abram, ärra olle narr, sinna tahhad omma sanna piddada, kui sa ka kümme tüdrukud olled petnud ja kahhekümne wasto walletanud, mis sest luggu on. Need kannad ei woi sulle middagi tehha. Öhkawad, nuttawad – muud middagi. Jätta se näljatäi mahha ja otsi ennesele üht pruti, kennel ka noddi on, siis sa tead mis sa saad!”

Wata, nisugguste häbbematta sannadega pahhandas Pert omma wenda pea igga pä. Mis siis immeks panna, kui sel kombel wennalik armastus Abrami ja Perti wahhel ikka ennam ärrajahtus. Sest se on jo wanna tuttaw assi: Kes mo söbra wihhamees on, ei woi minno söbber olla. Anna olli Abrami süddamele kallis, kuida wois temma siis kannatada, et Pert Annat laimas ja omma suga mudda temma peäle wiskas. Pealegi ei leidnud Pert issegi Annale muud südi, kui et ta waene olli. Hea kül, Andresse poiad ei räkinud pärrast head sanna ennam teine teisega; agga se ei olnud Anna sü.