Ado Grenzstein - Mõttesalmid

Ennemuistene Byzanz,
Täna käib weel sinu tants:
Ülespoole lakutakse,
Küüras sabarakutakse,
Alla poole, seal on jalg,
Iga inimese salg.

Et elu wõiks meil kosuda,
Seks uuekssündmist ootan ma.
Kes on, kes wana hauda wiiks,
Et elurammu saaks meil priiks?

Et Juudas wõtku wõitlemist
Ja sõbruskonna sõitlemist –
Müü sugujagu ära:
Nad teewad kohe kära!

Et mõnda haigust paranda,
Sa pead haiget haawama.

Et sind rahwas kätel kannaks,
Sulle au ja kiitust annaks,
See ei sünni mehele.
Mehel tuleb rahwast kanda,
Rahwal’ elurammu anda –
Ainult see on mehine.

Et sinu oma ojake
On pisut segasogane,
Sest ära mõtle, kallis Jaan,
Et segane on okean.

Et süda peast üle käib,
See otse wõimata mul näib.
Kust wõtab süda tarkuse,
Kui pea ei aita järele?

Europa armas haridus
On käimas rasket jalga:
Tal rasked tunnid tulemas –
Ei tohtrid seda salga –
Käib wahest üle ema jõu
Ja üle tohtri kunsti nõu
Mis raske tund saab tooma?
Saab kõik ta uueks looma?

Göthe õigest’ õpetab,
Otsimise lõpetab:
„Sõber, ära raiska higi,
Waata, hea on ikka ligi.“
Selle „tõttu“ leidsid sa
Õpemeistri – murina,
Kes sind kannab „ainetel“
Targutuste lainetel.
Kui sa nüüd ei targaks saa,
Ole rumal auuga.

Haugub koer mul aia taga,
Rahulist’ wõin olla waga.
Tuleb aga ta ja pureb,
Olgu rahul, kui ta sureb.

Hiiglapuu, su eluase,
Sinu ümbrus, muld ja maa,
Kui need sind ei kaswa lase:
Kängu jääd sa armuta.

„Hiilgust, hiilgust!“ hüütakse,
Kuulsust kätte püütakse.
Kui see hiilgaw omakasu
Ükskord halba neil ei tasu!

Hoitke kõrges kõrge aate lippu,
Et ei madalus te peale kippu!
Kõrges aates elab jumalus.
Madaluses toorus, rumalus.

Hull karjane, su kanikas
On iga tahes kadumas:
Nii kui ei aita petlik keel
Ta kaob wägiwalla teel.

Häda me tunneme ammugi,
Abiks ei astu me sammugi.
Alles ehk siis weel, kui pankrott ju majas,
Häda kõik härjad ju kaewusse ajas,
Kui ju on imemas kuklas meil kupp –
Siis wast ehk ütleme: Süüdlane nupp!

Hällilaulu laulsid nad
Kuni kooris magawad.
Härg ei jõua äratada,
Pikne üles käratada.
Ehk wõin hauarahust ma
Mõned üles ärata’:
Unistajad rahuga
Jääwad järjest magama.

Hõbe kuljus kuulutas:
Kuldsed päewad tulemas!
Kui nad kätte jõudsiwad,
Kulda – meilt nad nõudsiwad.

Igal asjal oma aru!
Hüüdis merel mässaw maru
Ning siis awas oma süle –
Laine uhtus laewast üle!
Nii ta oma aru näitis
Ning ta wiibimata täitis.

Igamees, kes selgest teab,
Mis ta tahab õieti,
Midagi ka korda seab,
Walab walmis midagi.

Iga sõbra kiidus
Tühi aja wiidus.
Kiidab waenlane –
Silmad wallale:
Sind ta sõbrana
Tahab tüssata.

Igat istet ilmas usku,
See toob sagedaste tusku.

Igatsed hoida sa kulukest,
Ära siis sütita tulukest.

Igawene hinge rahu,
See ei minu sisse mahu.
Igawene leegi loit,
See on hinge säraw koit.

Ikka waimuelu maadel
Walitsemas waimu-aadel;
Kõnetoolis lonkajad –
Kuulajateks närakad.

Imetaw ja imeja –
Muud ei tunnud Maarjamaa.

Inimene, kas sul aru:
Õhuteled tuult ja maru!
Ise märjal mere teel,
Kallas kaugel, kaugel weel!

Ise enesele sa
Auusammas ehita,
Küll siis kannetakse hoolt,
Et saad teise teiste poolt.

Ise mees, ise meheke,
Ise leht, ise leheke,
Ise puu, ise puuke
Nagu päike ja kuuke.

Isu ilma üles peab,
Teda sinna tänna weab.
Sõber, kas sa arwad nii?
Ehk on õige osaltgi?

Jumal, mehi ärata
Riigiisa teenima;
Aga anna südant ka
Neile, rahwast aidata.

Jõud magab peidus lõwina –
Kuis wõime teda ärata’?
Kes paneb kõrbe kuninga
Kord jälle mõnul möirama?
Oh taaralased taewa all,
Mul kostke kooril kohawal:
Ei seda tee siin keegi muu
Kui ainult oma sulg ja suu!

Kaasinimene neil küll kallis,
Kuid kallim sõbra hobu tallis:
Kui külaliseks tuleb see –
Linn, liiwaauk tal walmis tee!

Kadunud on orjapõli,
Süda, tuksu rõõmuga!
Sõbrad, otsigem nüüd õli,
Et ta haawu paranda’.

Kahe talu koerana
Küll ei kõlba elada:
Muudgu jõlgud, karwa ajad,
Rikud mõlemate rajad.

Ka liiwa külija
Wõib nisu lõigata.

Kaljuwald, kus kadund sa
Kõige kõrge aatega!
Sinu kaljukanged mehed
Kadunud kui puude lehed;
Waprus langend waremeks
Armsad aated rusudeks.

Kanged kaebamise kajad
Kostwad kaarest kaarele:
Auu ja raha taga ajad
Sina wilets inime’!
Aga siisgi kisendad:
Kisast auu nad otsiwad,
Turutrummil nende majad
Raha wälja trotsiwad.

Kartus kaswis juba ammu –
Asi läheb halwaste!
Nüüd on nähtud selge sammu,
Wõrgitseja wõllake:
Meie wend, me oma mees
Weab wõera wankri ees.

Kas ei taha, kas ei suuda
Asjast aru saada ta,
See ei lugu palju muuda –
Udu heljub uduna.

Kas kalew Sortsilt luba tõi,
Kui tema Sortsi maha lõi!

Kas mind raudne pael wangi weab?
Kiwimüür mind wangis kinni peab?
Kui mu rind ei ole wangikoda,
Ei mind köita wõi siis piik, ei oda.
Kellel kindlust pole rinnus leida,
Seda kiwist wangikotta heida.

Kas Saaremaalt ehk pärit sa?
Nii wõtad tölpsast küsida.
Oh küsi parem narrilt sa:
Kas Afrika su isamaa?