Friedebert Tuglas - Väike Illimar

Siis hakkasid linnud pikkamööda rahunema ja nende hääled tasanesid. Nad siirdusid eemale, igaüks sinna, kuhu tal oli asja. Ja siis märkas Jakob ka Illimari.

„Punane kass tuli mulle vastu,” ütles Illimar. „Tal oli tuvike suus.”

„Ma tean, ma tean,” vastas Jakob kurvalt pead kõigutades. „Ma nägin seda ise, kõik nägin ise, ega saanud ometi parata. Ta tungis esiti pardi kallale ja siis tõstsin ma kisa ning ta pidi põgenema. Ta oli juba jooksul, aga siis lendas tuvike, rumal loom, ise lakast ta suhu, otse ise ta suhu. Tea, mis tal arus oli. Aga nii ta lendas. Ja röövel läks oma saagiga. Ma ei jõudnud järele.”

Jakob tõusis õhates muldrilt ja astus õue poole. Ta oli üleni hall ja murelik. Haige jalaga part hakkas talle vaevaselt järele paterdama. Jakob kummardus ja võttis ta pihule.

„Sa tahad sisse tulla ja seal põdeda? Tule, jumala loom.” Ta tegi liigutuse, nagu oleks pardi pead silitanud. Part tõmbas kaela kokku ja sulges mõnuldes silmad. „Tule ja puhka. Maailm on kuri.”

Õu laskus maja eest libamisi otse järve. Seal all sulistasid ja mulistasid haned ning pardid segamini. Õu isegi oli porine, täis loendamatuid linnujälgi, sulgesid ja mitmevärvilist sõnnikut. Sulgede ja sõnniku rada jatkus trepile ning sissegi.

Illimar püsis Jakobi kannul, sest see maja ja ta elanikud huvitasid teda alati. Vahel kutsus Jakob teda oma imesid vaatama, vahel aga ei teinud nagu väljagi. Tea, kas oli ta siis haigem või oli tal muid muresid. Ta nagu ei kuulunudki inimeste hulka ega pannud neid ka igakord tähele. Täna aga lähendas kassi lugu teda Illimarile.

Majakese ruumid olid täis lahtreid, võresid ja puurisid. Ning Jakob talutas Illimari ühe lahtri eest teise ette. Siin olid väikesed kalkunid just täna munadest välja tulnud ja seal veeresid pisukesed kanapojad ringi nagu kollasest puuvillast pallikesed. Pärlikana haudus pesal, kaetud nagu täpilise sitsriidega. Ja pardipojal polnud veel kaua õiget pardi nägu ees. Kõiki neid imestles Illimar, nagu oli varemgi imestlenud.

Need olid küll taltsad, rahulikud loomad, kuid võisid vahel siiski hirmu peale ajada. Seda tegi kana, kui ta suled turri ajas ja äkki maast üles kargas, nagu vedruga. Ja seda tegi hani, kui ta kaela maha painutas ja seda ussina keerutades sisinal lähenes. Ega olnud rahustav vaadata kalkunitki, kui ta äkki nagu silmitust vihast punetama hakkas. Siis haaras Illimar hirmunult Jakobi käe järele.

Tagumises toas oli üks sein üleni täis riiuleid. Seal oli ääretul määral mune, suuri ja väikesi, valgeid, kollakaid ning sinakaid. Ja lae all kuivas hulk parditiibu – see oli nagu sini-must-valge telgilagi. Aga ülevaatus lõppes ikka sellega, et Jakob seinalt oma voodi kohalt kaks haruldast sulge võttis. Üks oli suur ja kahar, hallide pitsiliste äärtega, teine kitsas, erekollane ning – punane.

„See on jaanalind ja teda kutsutakse ka traussiks,” ütles Jakob. „Ja see on kakadu, aga isast hüütakse ka papaguks.”

Ja siis tuli kõnelus, mida oli varemgi olnud, kuid mis sellest hoolimata kordus, sest et ta nii huvitav oli:

„Kas sinul ka niisuguseid lindusid on olnud?” küsis Illimar.

„Ei ole,” vastas Jakob. „Nad ei ela meie maal. Aga mul on nende suled. Trauss elab kõrves, tühjal maal. Ta on hobuse suurune, jookseb kolmkümmend versta tunnis ja peidab oma pea liiva sisse. Tema muna on nagu sinu pea. Papagu aga kõneleb inimese keeli. Nad võivad omavahel ja inimestega juttu ajada. Peremamslil oli üks, aga see oli kakadu ja kõneles sellepärast vähe. Ta võis ainult natuke saksa keeli vanduda. Ja see sulg siin ongi tema oma.”

See jutt oli Illimarile alati suureks imestlemise põhjuseks. Ta oli seda juba mitu korda kuulnud, kuid võis uuesti jälle kuulda. Lisa sellele Jakobilt ei tulnud, ta kordas ikka sedasama. Kuid seda võis ise oma tahtmist mööda täiendada. Ja nii kujutles Illimar neljajalgset lindu, kelle munadel on juuksed nagu inimese peal. Ta jookseb tunnis kolmsada versta, muul ajal aga hoiab oma pead liiva all. Ja ta kujutles papagusid, kes üksteisele vastu juhtudes peatuvad, tere-tervist soovivad, koduste käekäigu järele pärivad, teed küsivad või muidu omavahelisi asju ajavad.

Mõtted neist lindudest täitsid Illimaril mõnegi üksindase tunni. Kuid rääkida ta neist kodus ei saanud, sest teised naersid ta välja. Ja vend leiutas omalt poolt veel ühe imeväärse linnu. Ta nimetas seda mammaguks.

Linnumaja oli õieti piir, milleni tohiti omapead minna. Kõik, mis sellest kaugemal, oli ilma eraldi loata keelatud. Kuid sealt see huvitav maailm päris algaski. Siinpoolset tunti niikuinii, uusi asju võis kohata alles kaugemal. Ja sellepärast tõmbas ka Illimari sinna vastupanematu jõuga.

Kui ta nüüd linnumajast lahkus, polnud tal esiotsa küll seda keelatud mõtet. Ta oli pisut väsinud selle hommikupoole elamustest, lisaks huugas ta pea nii linnumaja häältest kui lõhnadest. Sellepärast tahtis ta minna ainult veel mõne sammu, kuni näeks üle järve viivat saks-silda ja härrastemaja teispool järve. Mitte raasugi rohkem…

Kuid ta ei kogenud esimest korda, kui tühjad on inimese kavatsused.

Tee läks ranna kõrgete puude all, ühel pool järve järsk kallas, teisel humalaisse kasvanud aed. Siin oli hämar ja vilu, kuid puude vahelt paistis päikese valgustatud järv. Selle vesi oli tõrvmust, läikides paiguti ometi silmipimestavalt. Kalda all mustasid poolenisti poris, poolenisti vees rampunud puujuured. Siin-seal rohetasid kalmuste ja kõõluslehtede laigud ning hundipurikaski oli alles roheline. Kõike seda vahtis Illimar huviga, tundes ühtlasi üksindushirmu.

Muld ta paljaste jalgade all paistis jahedana. Ta püüdis astudes kivikesi varvaste vahele võtta ja neid vette visata. Seda tegi vend, ja see oleks temagi mehisust tõstnud. Kuid nad langesid tal ikka rannamutta.

Nüüd paistis juba vastaskalda muru, ilupõõsaid ja nende tagant härrastemaja aknaid. Ja nüüd hakkas ka sild paistma, paljastudes ikka rohkem, nagu oleks ta roosakas keha pikemaks kasvanud. Ning nüüd oleks Illimargi peagu tagasi pööranud.

Kuid just siis nägi ta midagi valget üle vastasranna muru liikuvat. Jah, ei olnud kahtlustki, see oli kurg Joosep. Ja nüüd ei võinud ka Illimari äkilisest tagasiminekust enam juttugi olla.

Kes võis täielikult teada selle linnu lugu! Kord oli ta mõisa sattunud ja siia jäänudki. Ta tiib oli vigane olnud, ja kui see paranes, lõikasid nad ta sulgi lühemaks, nii et ta enam lennata ei saanud. Ta oli selle üle esiti väga vihane olnud, mässanud ja käratsenud, kuid siis leppinud. Ta ei läinud enam kuhugi kaugemale, ei suvel ega talvel. Või kuhu sa lähedki lausa jalamehena! Ta armastas nüüd väga inimeste seltsi. Kus aga rohkem rahvast koos, tööl või peol, ikka oli ta platsis. Ja oma rahvast, sugulasi ning sõpru tal ju enam ei olnudki. Oli nagu võõrasse kohta jäänud vananev inimene. Üldise arvamuse järgi pidi tema nimi olema Joosep. Kuidas teda aga ta omaste keskel oli kutsutud, seda ei teadnud keegi.

Ta oli tark ja tasakaalukas loom. Ainult teeradadest ta suurt ei hoolinud, vaid läks ikka oma sihti mööda. Nii astus ta nüüdki põiki üle muru, otsejoones järve randa. Tema kombeid juba tunti, eriti ta söömakommet. Kui talle köögis midagi anti, siis ei hakanud ta seda kunagi kohe sööma, vaid läks kõigepealt randa, kastis saagi vette ja hakkas siis alles uurima, kas see üldse süüa kõlbas. Illimar ei näinud kauguse pärast, kas ta praegugi midagi noka vahel kandis. Kuid ta asjalikust sammust võis seda ometi arvata.

Nüüd jõudis Joosep järve randa ja lähenes veele. Illimari ärevus kasvas, nii et ta pidi otse maha kükitama! Jah, Joosepil oli midagi valget põiki noka vahel, ta kastis selle vette ja poetas siis liivale. Ta vaatas seda kord ühe, kord teise silmaga, käänates oma suurt pead. Ja siis sai ta väga pahaseks! Ta plagistas paar korda oma nokka ja tegi isegi tiivakontsudega mõne ägeda liigutuse. Teda oli jällegi narritud, talle oli täitsa paljas kont noka vahele pistetud! See vihastas teda nõnda, et ta ei tahtnud enam köögi poole vaadatagi. Ta tõusis üles kaldale, peatus, vahtis mõne hetke üle järve ja hakkas siis kähku silla poole marssima. Ta oli siinpool kindlasti midagi huvitavat näinud.