Friedebert Tuglas - Väike Illimar

Kui siga enesest rohkemat elumärki ei annud, tüdines Illimar temast. Kuid ta ei pöördunud veel nüüdki pleekaia poole. Seasulu taga kasvasid tohutusuured takjad, ja Illimar kadus neisse, nii et vaevalt ta õlad veel välja paistsid. See oli nagu ürgmets, pisut jube: ei tea, kes su säärtest kinni haarab! Kuid see oli ka huvitav ja Illimar püüdis olla vahva ning jõudis läbi. Ta pidi veel roovikaia alt pugema ja oleks peaaegu oksa otsa kinni jäänud, kuid siingi aitas mehisus. Ja nüüd oli ta jälle maja ühe nurga juures. Paremal pool paistis emaleppade ja kalmuste vahel ülemise järve vaevalt virvendav pind, vasakul avanes aga maja tagumine külg kogu selle pikkuses.

Maja oli vana ja Illimari meelest väga suur. Ta oli ehitatud segamini maa- ja telliskivist ning paistis kord hall, kord punane olevat. Suur kivikatus lamas ta peal nagu tumeruske kaabu. Illimarile näis ikka, et see oli kõige vanem ehitis kogu mõisas. Kord olid teised majad ta ümber seisnud ja temas oli siis õlut keedetud. Kuid mõisa õlleköögist kõneldi nüüd ainult veel kuulujutu järgi. Ja pikapeale olid teised majad ikka kaugemale nihkunud ning lõpuks oli ta siia üksinda jäänud. Nii uskus vähemalt Illimar. Ja nii ta siin nüüd oli: ainult kahes nurgas elati, aga vahe peal oli mõisa saun, suur eeskoda ja üks igavesti lukustatud salapärane ruum.

Majatagune oli Illimari ikka veedelnud. Siin ei käinud kedagi peale tema ja mõne hulkuva kassi. Siin polnudki mingit teed. Seina ääres kasvasid mõned paburitsipõõsad, nõgesed ja takjad ning nende taga algas põld, mis ulatus kuni suure maanteeni. Tuli liikuda seinaveert mööda, müüri ja haljuse vahel. Salapärane teekond, nagu ikka vanade müüride ääres, kus keegi ei käi. Siin-seal olid seinas suured maakivid, nende ümber valkjad lubjasõõrid. Siia-sinna oli lubjasse pistetud terashalle raudkivikilde. Siis tuli tükk telliskiviseina. Kivid olid vanamoelised, mõned sinakas-mustaks põletatud, mõned aga nii pehkinud, et kollakas-punast jahu maha poetasid. Ja maas oli lubjapuru, kivikilde, mõni muistne roostetunud nael. Kõike seda võis jaokaupa vaadelda, uurida ja imestleda.

Maja oli siitpoolt kurt ja kinnine, nagu poleks temas üldse mitte elatud. Niisama elutud olid ka päikesest lillaks pleekinud väikesed aknaruudud luitunud raamides. Mõnes peegeldus terve vikerkaar, mis muutus sedamööda, kust kohast teda vaadati. Nagu veiklev siid, nagu veeloigud, kuhu õli kallatud. Paistis, nagu ei võiks keegi nende ruutude läbi midagi näha ja nagu ei vaatakski keegi. Maja pimedad silmad, ainult ilu pärast ette pandud.

Kuid just nende akende põhjal võis Illimar ka maja jaotuse üle otsustada. Nende järgi teadis ta, et siin kohal pidi olema saun, siin sauna eeskoda, siin suur eeskoda ja siin lõpuks vana Hirmu korter. Ning nõnda kaaludes oligi ta jõudnud juba maja järgmise nurgani. Siin aga algas nende eneste aiamaa, mida piiras ühes joones maja esiküljega rida vanu sireleid, siis maantee ning lõpuks majatagune põld.

Päike oli juba seevõrra edasi liikunud, et kuumutas nüüd maja otsa. Siin, vastu lõunat, oligi alati kõige rohkem päikest. Kevaditi, kui mujal oli alles keltsane, hakkas siin müüri veeres maa kõige ennem sulama ja esimesi haljusliblesid välja ajama. Veriheina õrn pitsikene kasvas otsekui üleöö: eile teda veel polnud, kuid täna oli. Siis saadeti Illimar siia, veel paksult riides. Ta istus ja õiendas müüri ääres, isegi nagu talve järel tärkav taimeude. Iga päevaga tahenes maa ikka enam ja seinal liikus päikesepaistel juba igasuguseid putukaid. Siis hakkasid isa, ema ja tädi õhtuti pärast päevatööd seda maad kaevama ning rehitsema. Ta oli must nagu samet ja lõhnas vängelt. Nad külvasid ja istutasid siia igasugust keeduvilja, iga sorti erimääral, just nagu oleksid täpselt teadnud, kui palju aasta jooksul söövad. Aga peale üldise maa oli igaühel veel oma peenraots või vähemalt mõni nimeliselt oma taim. Nii kasvatas tädi pojenge ja päevakübaraid, vend aga naereid.

Tänavu oli Illimarilgi olnud oma maa. Seda polnud küll rohkem kui vana naelakasti täis, kuid ta oli seda siis ka harinud, nii et küll pidi saama. Kui tuli külviaeg, siis pani ta sinna kaaliseemneid, mida sai emalt. Ta toimis täitsa omapead, teiste eest saladuses. Et asi kindlam oleks, külvas ta nii palju, et seeme oli peagu seemnes kinni. Siis hakkas ta kujutlema, kuidas saab terve kastitäie kaalikaid. Kõik oli hästi, ainult ükski taimepea ei tahtnud tõusta. Aja jooksul hakkas ainult muld ise kastis kerkima, nagu tainas leivamõhes. Nüüd ajas ta juba üle kasti äärte. Ja siis nähti ka imet: taimed olid kuiva mullakoore oma kukile võtnud, nad seisid selle nagu suure kilbi all mees mehe kõrval, kõik kahvatud, nõrgukesed, kuid üheskoos ometi jõud. Lõpuks ei saanud neist aga ühestki elulooma. Ja vend Karla hüples jalalt jalale, kiitis oma naeripõldu ning pilkas Illimari esimest maapidamist. See oli piinlik lugu. Kuid Illimar oli selle häbi juba unustanud ja istus just samal kummulikäänatud naelakastil.

Päike paistis palavalt ja ükski leht ei värisenud aia ääres sirelipõõsas. Maa lõhnas ümberringi ja erilased sumisesid müüri ääres. See kõik ühtekokku oli peagu rammestav. Ja Illimari mõtted hüplesid loiult sinna-tänna, selle järgi, mis ta tähelepanu juhtus köitma.

Läbi sirelipõõsaste paistis eemalt kuivatusrehe ots ja veelgi kaugemal põllul vana suitsurehi. Selles hoones oli ikka midagi sünget, ja paljas mõtegi temale oli kõhe. Moonakad, kes sealt hommikuti ja õhtuti mööda käisid, võisid tast mõndagi rääkida. Eriti õudsed olid ta kombed pimedal ajal. Kord põles pärapajas tuli, kord kerkisid unkast sarved, just nagu – noh, teadagi, kelle omad. Ja talviseil öil, kui kuu heledalt paistis ja maa külma pärast lõhkes, võis kõrva vastu rehe seina surudes kuulda, kuidas seal sees keegi parsi edasi-tagasi lükkas ning enesega rääkis. Õudne maja! Kuid säärasel päikesepaistesel päeval oli temagi vaikne ja ohutu. Oli ainult vana, väga vana, juba ammu oma ameti kaotanud. Nagu paiukil rauk rohelise ristikunurme äärel.

Üks mees läks mööda maanteed Soevariku poole, kepp käes. Illimar jälgis teda, ja mida kaugemale mees jõudis, seda enam pidi ta silmi pingutama. Nüüd tõusis maantee kühmule ja mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta kookas veidralt longates, ikka poolteist-poolteist. Ja nüüd ulatus ta pea juba variku tumeda tagapõhjani. Mets täitis taevanurka ühtlase müürina, kuid sellest ulatusid mõned männid esile, nagu mehed, kes rivis seistes on ühe jala ette toetanud. Ja sinna metsa kollaste säärikute vahele kaduski kepiga rändaja.

Selle järel peatus Illimari vaade klaasikillu läikimisel peenra otsas. See läikis vilksamisi, nagu oleks ta oma kohal edasi-tagasi liikunud, peagu nagu silma pilgutanud. Siis tuli roostekarva sajajalgne kasti alt välja ja vingerdas lauatüki alla. See oli vastik loom, määratud ainult pimedas rõskuses elama. Oli ilmne, et valgus talle otse valu tegi, nii ruttas ta oma minekuga. Aga see teekond oli talle nähtavasti tarvilik. Ja siis lendas parv varblasi suure käraga sirelilatvadesse. Esialgu ei saanud nende ärevusest aru, aga siis ilmus värava pulkade vahelt röötsakil vana kassiroju. Punane kui rebane, lillakas-siniste silmadega. Illimaril polnud kasside vastu midagi, aga see siin ehmatas teda nõnda, et juuksejuured ta peanahas liikusid. Ta hüppas üles ja karjatas kassi peale. Kass pani minema ning varblasedki pistsid lendu.

Kui Illimar ise väravani ja sealt maja ette jõudis, polnud kassist enam jälgegi. Aga varblased-hallivatimehed kekslesid küll jälle tee peal. Ikka kõks mõlema jalaga samm ettepoole ja toks nokaga maha. Rahutu, kaval, ablas rahvas. „Ei lähe naljalt ühtegi puuri, lõksu ega paela,” nagu rääkis eile lelle-Ruudi. „Tühine loom, ei kõlba millekski,” ütles lell ise, „kuid peagu niisama tark kui inimene. Ainult vares võidab ta ettevaatuses.” Ja lell juba tundis loomi ning nende tarkust.