Eduard Vilde - Lunastus - ühe töölise noorpõlw

Sügisel ja talwel oli ikka weel pime, kui wäikene Jens Nielsen hommikuti üles ärkas. Enamaste tundis ta põske wõi kaela kipitawat, ja kui ta sealt käekesega üle häigas, jäi talle märga näppude alla ning ninasse tungis waenlikku haisu. Ta hüüdis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel – Jens kuulis sääraseid kordasid pühapäewadeks kutsutawat – hõikas ema teisest woodist wastu: „Ja, Jens, ja!” Jäi aga wastus tulemata, nagu kunagi, siis hüüdis Jens weel mõne korra, lõpuks kindlas lootusetuses, ja andis nüüd suurele haledusele, mis ta wäikese südame ümber heitis, waba woli. Ta puges sängist wälja ja kobas läbi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna kükitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema lisata, sellessamas pikalises rütmuses, nagu muljuw walu ta hingekesest üle laenetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulda ja et pisarad sellepärast midagi ei aita. Ukse all kükitas ta nii kaua, kui aken walgemaks lõi. Siis ronis ta akna ees seiswa laua peale, kiskus eesriide üles ja kükitas ja nuttis siin edasi. Roosatriibulise Rootsi riidest särgikese sisse kiskus ta oma kõhnad koiwakesed könni, toetas lõua põlweotsade peale ja laskis silmi jooksta, hambaid lõgiseda. Mida kauemine ta külma klaasi taga istus, seda sinisemaks lõiwad ta huuled, seda räpakamalt raputasiwad wärinad ta keha ja seda wagusamals rauges ta nutt. Tasasele hulumisele järgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.

Aga mitte üksi külm ei tõkestanud wäikese Jens Nielseni nuttu, waid ka walgus. Ta silm hakkas matist ilma seletama, ja see wiis ta mõtted igatsuse haledusest teissale. Palju seda ilma küll ei olnud, mis pimediku põlle alt nähtawale tuli, aga Jens Nielseni nõuded oliwad kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm, neli eemal, seisis maja peldik, pisikesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida pruunikswaabatud plank warjas. Peldiku katusel istus ikka mõni kass wõi keksis mõni warblane, ja üle kitsa, prügitud õue klõbises ikka üks wõi teine paar suuri puukingasid peldiku poole, kord Jenseni isa, kord Larseni ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja köögi- ja tagatrepiaknad aga, wiis rida ülestikku – need seisiwad Jensikesel peaaegu kõik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem päid, kui wäikese üksiklase huwitamiseks waja oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, waibad, woodikotid, põrandariided tuliwad nähtawale, kepid hakkasiwad nende peal tantsima, ja siis läks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu jälle kuhugile nähtawamate olewuste poole pööras. Tahmase näoga jäme poiss – Niels ta nimi – laaberdas, raualatt õlal, wilistades üle õue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sellesama hoowipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kudas alas wasarate hoopide all kiljatas ja kudas ääsilõke lõõtsa puhkel wuhises, seda wõis Jens üsna selgeste kuulda. Ja seepeale prahwatas wastasolewas majas kingsepp Anderseni räpane tagauks lahti, õpipoiss Lars lendas kahe saapapaariga wälja, ning see, kelle põlweots ta lendama pannud – meister Andersen – saatis talle läwelt weel mõned Daani sarwilised järele. Ning lõpuks ilmus majaperemees Jörgensen, luud ja labidas käes, sinine tisleripõll ees, ja hakkas hoowi eilasest rämpsust kasima.

Seda kõik ja mõnda muud nägi wäikene Jens oma aknast, kui see mitte liia higine wõi härmas polnud, wõi kui Köbenhavni jääkülm udu, Õrejundi tossaw hingeaur, maharõhutud korstnasuitsuga segi, hoowikest liig wäga ära ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei näinud, see oli taewas. Sellest ei paistnud siia alumise majakorra akendesse, kõigest kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. Nägemataks jäi muidugi ka päike, mis mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale maha paistwat. Temast ei olnud Jörgenseni majade waheõues naljalt muud märgata, kui enam wõi wähem walwakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ämblikuwõrgukarwaliseks widewikuks tumenes.

Kui pisikene Jens Nielsen nõndawiisi särgiwäel laua peal kükitas, näoke kriim äratapetud pisaratest, kaelake werine lõhkilitsutud lutikatest, rind täpiline ööseste waenlaste salahammustamisest, siis ei wahtinud ta mitte ainult wälja, waid kuulatas ka üles. Tulewad ju kõik head annid ülewalt, ka Jens Nielseni kohwi tuli sealt. Kohwi ja muu tarwilik abi. Iga lõhn wäljas trepi peal tõstis ta kõrwad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu- ja nahkkingade sees wanast nagisewast trepist alla, enne kui Jensi jänesekõrwakesed tõtt kuulsiwad ja ta hingest trööstihoog läbi lõikas: Nüüd! Seda klõbinat, mis temale kohwi tõi, polnud terasemal kuulatamisel raske ära tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba waraselt lugeda. Peterseni wanaema astus aga ikka kolm kompsu, kui teised trepist allatulijad kaks astusiwad. Ning kui tal wanaisa kannul oli – ja kunas poleks tal teda kannul olnud! – siis sai kolmest kompsust weel kord kolm. Ikka: komps – komps – komps! ja tagant järgi kah: komps – komps – komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmikkompsud trepist alla Jensi ukse taha jõudsiwad, sest Peterseni wanade kuuest jalast oliwad ainult kaks tugewad ja wäledad – need, mis puust oliwad. Teist nelja wedasiwad aga nii järel ja trepil tõstsiwad neid astmelt astmele, nagu oleksiwad nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki käes hoidis, wahenes teistest muu seas seeläbi, et ta hoopis heledama kompsu tegi: umbes nõnda, nagu wäikesed wasarad suurte seas Olseni sepapajas.

Nüüd wiimaks: müdina waikimine, lõõtsutaw nohin, wõtme kriuks. Jens on laua pealt juba maas, kui uks lahti läheb. Wahel ka mitte – ainult siis, kui ta aknast wälja ei näe ja seepärast weel täies nutuhoos on. Siis peab teda maha tõstetama. Uksest aga wenib Peterseni wanaeit toll tollilt sisse, kahte jalga järel lohistades, kolmat kõpsutades ning Jensi kohwitassi nii wäga läigitades, et sai alustassi äärel ujumisekatseid teeb ja kollane ojake eide kotiriidest põlle mööda alla niriseb.

„Poisu, waene poisu, – kas jälle nutt waraks?”

Suu, mis seda madala, tugewa mehehealega ütleb, lõikab ilmatu pika, kitsa praona näost läbi, mille pind ja karw küpsetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ülemisest osast wälguwad kaks woldikeste wahele peidetud silma karuse lahkusega lõdisewa „poisu” peale maha.

Kuna Jens lepitatult weel paar lõpunuuksatust teeb, seab Peterseni wanaema kohwitassi ujuwa saiakesega tooli peale ja ulatab Jensi pükste järele woodi otslaual. Eide käte wahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ühtelugu: „Soo – sooo – soooo!” ja paneb nööbid pikalise nosimisega kinni. Õudse tundmusega waatab Jens nüüd järgnewale paratamata hirmusündmusle wastu. Wanaema kastab suure pesukäsna külma wee sisse ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi nägu ja kaela nühkima. Seejuures siunab ta küll wäga õiglaselt lutikaraipeid, kes poisu ihu kublaks hammustanud, aga wõi see Jensi rasket kannatamist, millele ta puistades ja küünistades wastu wõitleb, ära suudab tasuda! Kuid igal hädal on wiimaks lõpp. Kui Jens ka kuue selga ja jalatsed jalga on saanud, wõib ta kohwi kallale asuda, mis waheajal üsna külmaks on läinud. Wanaema aga komberdab lahkeste pobisedes uksest wälja. Tänaseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. Nüüd algab wäikese Jensi iseseiswus. See kestab lõunani, kus ema tuleb, ja siis õhtuni, kus jälle ema tuleb. Kui Peterseni eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka wahel silma pisikese hulguse peale; enamaste pole tal aga mahti, sest ennelõuna kulub äri, pärastlõuna jookswa rawitsemise peale ära.