Eduard Vilde - Lunastus - ühe töölise noorpõlw

Wanaeide kannul astub, kui tal aega on, wahel ka wanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Waest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust wälja ja kukub nagu kägu. Ei ta jäta enne kukkumast, kui Jens talle pisarate tagant korraks wastu naeratab. See lõbus wanamees kannab alati, suwel sa talwel, pitka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igatarwalistest suurtest ja wäikestest lappidest Et ta jäme kael liig lühike ja täieste kange on, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, waid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuwad tal kõrwuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle wahega, et nad nii punased pole. Tema kepp on jämedam ja okslisem kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelwedamine, et wäikene Jens haruldast huwitust maitseb, kui ta mõlemaid üksteise taga wõi kõrwal näeb kõndiwat

Ja seda näeb ta iseäranis huwitawa waatemänguna hommikuti, tui ta nendega pärast kohwijoomist wälja on läinud. Hoowis seisab roheline kaarik, weekindel kast peal. Wanataat haarab käsipuu pihku ja hakkab kaarikut lükkama. Wärawast wälja, uulitsat mööda alla. Pahem käsi lükkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal järele. Ja nüüd wõib wäike Jens wahtida, kudas nende rasked, kanged jalad wenides kiwa kaabiwad – liiits – laaats, liiits – laaats! Annab päris oodata enne kui üks jalg teisest mööda jõuab.

Lähemal uulitsanurgal peatawad – keldri ees, mille uksepealset sinine silt walgete kaladega ehib. Keldris talitab nende tütar, lesk emand Neble. Nad hüüawad talle midagi alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad wanad põikuulitsast wälja ja keset suurt uulisat leapawad, et sinna ootawa wahtimisega kõrwuti seisma jääda.

Petersenide kalakeldri kõrwal, Prins Jörgeni ja Griffenfeldti uulitsate nurgal, on wäike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga wiie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees wärsket õhku nilpama – kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulise pitsi sees püstiseisaw sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peenet raha. Wäikest Jensi huwitab herra Sörenseni wahtimisewiis. Herra Sörensen, nokaga laewamehemüts peas, ei wahi iialgi kauemine ühte külge wõi ühe inimese poole, waid ta pisikene, kitsas pea nõksub wahetpidamata sinna ja tänna, õhkwa nagu iwakesi otsiwal aral linnul Iga kõbin, iga warjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelpanemise sihti. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb wäike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui herra Sörenseni linnupea keldrisse jälle kaob.

Wastas olewal nurgal on herra Folmer Matthiasseni würtskauplus. Ka punase peaga herra Matthiassen armastab oma kõwerate jalgade peal ukse ees seista, kui talle seks wähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all, ja Köbenhawni winge tuul wõbistab terawa otsaga punast karwatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ja sügawas mõttes waatab noor kaupmees üles taewa poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kudas wõib nii wäikesel kõwerjalgsel härral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

Mitte kaugel Matthiasseni ärist, wiiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, witsjas neiu, naisterühma jakkisid, pluusisid ja põllesid wälja uste külge. Igakord, kui ta midagi üles on riputanud – ta teeb seda ruttu ja ruttu – wahib ta wilksti herra Folmer Matthiasseni poole, ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimise: „Kui tal Matthiasseni herrale midagi on öelda – miks ta siis ei ütle?”

Aga waheajal on Petersenide oodataw pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja wäike Jens hakkab tulijale oma nõrkade jalgade peal wastu wänderdama. Tulijaid on õiguse pärast kaks – kaks ja weel palju rohkem. Nad pöörawad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastwanker eel, siis Fiederik Neble, siis must Nero. Weega täidetud kast aga, see on täis kihisewat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled wangi wõtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud hirwitamisega, sabaliputawat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrwal, nina punane, tuldud teed tagasi jooksta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, musta werd kuiwetanud poiss, käänab loksuwa wankriga eide ja taadi wahelt läbi ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrwal, peatab ning kübara peast wõtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnewusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootawad, kogub ikka rohkem saladuslise wankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlemate wanadega ning emaga keldri uksel tänase püügi ja sisseostu üle weel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamist täidab. Nüüd wiimaks langeb saladuse kate, ja kõik põnnikesed seisawad kikiwarwul ja ajawad kaelad pikale. Tumehallist weest paistawad ridamisi mustjad, pikergused turjad ja liikuwad lõpused wälja; siit ja sealt musta mulina seest lööb wahel nagu hõbedast wälku. Üks ja teine wäikestest uudishimulistest südandab näpuotsa wette pista, et teda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalawankri ümber katkeb alles, kui Frederik wankri all rippuwa plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab waatemängu huwitawam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja walab nad ühes weega teise kalawankrisse, mis tühi on. Kudas nad sabadega üle ämbri ääre salwawad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu lööwad, seda kõik on suurepäraline waadata, ja salgakese wadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Wäiksele Jensile on see weerandtundi terwest ennelõunast kõige lõbusam.

Kui pikk Frederik kalad kolme paika – mõlemasse wankrisse ja keldrianumasse – ära on jaotanud, astuwad wanaema ja wanaisa tegewusesse. Wankrit lükkawad nad waheldamisi, aga wäljahüüdmine on üsna eide asi. Seda mõistab ja jäksab ainult tema. Midagi ei jäänud Jens Nielsenile ta õrnemast lapsepõlwest nii mõnusa kentsakusega meelde, kui Peterseni wanaema igahommikune kalaliturgia. Wankrit tõugates ja jookswawigaseid jalgu järel lohistades liigub mullakarwa eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat mööda alla ja laulab healega, mille tugewus ja kõlawus kõigile Köbenhavni köstritele kadeduse peale wõiks ajada, pika laulu, milles ta terwe kalakaup tõugude headuse ja hinna järele üles on loetud. Laulul on pühalik-wägew kindel wiis, mis wahel ainult ühe wõi teise järgu wõrt lühemaks muutub, kui näituseks angerjas wõi purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kudas nii wanast, nõrgast, poolkõdunenud kehast heal wõib tulla, mida kõige paksemate müüride taha kuuldakse, nagu ostjate ilmumine kaugetest hoowipealsetest majadest tunnistab. Ja weel millegi üle imestab Jens: kui wanaema kaarikut lükkab, siis näib, nagu ei lükkaks mitte wanaema kaarikut, waid kui tõmbaks kaarik wanaema.

Kõige suurem ime sünnib aga wahel wanaisaga. See wõib teatawal eeltingimisel pisut pead pöörata – pead üksi! See ime sünnib igakord, kui Petersenide müügipiirkonnas keegi teine kalamüüja nähtawale kerkib. Siis hakkawad wanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu õlani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui wastane kuhugi nurga taha on kadunud. Sääraseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: üks tuleb käsiwankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusewankriga Kapellvej poolt, ning wiimane – keegi noorepäraline, tugew mees – on paraku hea karjuja. Hobust suu kõrwalt talutades jalutab ta aeglaselt ühest uulitsasuust sisse, teisest wälja ja laseb oma tenoritoru ürgada. Ta näeb küll, kuda Peterseni isa pea liigub ja kepp teda hurjutades näitab, aga ta patune ei tee sellest wäljagi. Blaagaards Gade wanamehel, sel on ennem häbi. Wõib olla. et ta ka sellepärast warsti nurga taha kaob, et ta wõistluse Peterseni ema wägewa laulu wastu lootuseta leiab olewat. Ehk küll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni taadi ärewuse põhjus päris selge ei ole, tunneb ta tema oma põuekeses midagi waenutaolist mõlemate rahurikkujate wastu.