Eduard Vilde - Lunastus - ühe töölise noorpõlw

Nagu ema külaliste hulgas häid ja halbu, naljakaid ja kohutawaid isikuid oli, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumisi ette. Mõni wõttis nutwa Jensikese põlwe peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kaswama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naerwate silmadega, et temal kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune wäikene poeg olewat kui Jens; sellele tahtnud ta Köbenhavnist ilusa taskukellakese kingituseks wiia, aga Jens wõiwat selle omale saada, tui ta sedamaid magama lubab jääda ja ema rahule jätab. Ja tõepoolest – ta wõttis taskust karbikese ja selle seest hiilgawa uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga waiba all õpetas ta süda kaua weel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrw ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. – Jälle keegi oskas loomade heali järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas wõi näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe wastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis – kord nõnda kui noored, kord nõnda kui wanad kuked. – Ja weel ühte lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käewarred, terwe rind ja isegi selg oliwad kõiksugu siniseid kujusid üleni täis – laewaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olewat. See mees käis korda kolm neil wõersil, ja igakord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. – Midagi huwitawat näidata oli ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terwe nägu oli musta habet täis kaswanud, nii et üksnes silmade ümber natuke walget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab wõeras habemest kinni – rebib, rebib, ja kurguaugust woolab habe nähtawale, mis, kui ta otsani wäljas on, mehele peaaegu põlwini ulatab. Esiotsa kartis Jens seda karwanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet wõis katsuda ja tutistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii wäga, et ka tema seda imehabet südandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui wõeras habeme enesele salliks mitmekordselt ümber kaela keeras wõi kahte haru pidi selja taha kinni sidus. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei wirisenud.

Need oliwad Jens Nielseni head mälestused ema tundmata külalistest ja juhtumistest nendega. Nende kõrwale seltsis halbu ja wäga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast wärises, ema kurbtust ja pisaraid kaastundlikult jagas.

Nõnda mälestas Jens ühte joobnut, kes kõigest wäest laulda tahtis, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karwu. Jens hakkas suure healega nutma, aga ema pidi wait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas laua pealt põlewa lambi maha. Silmapilk oli põrand lõõmawat tuld täis. Kui ema seda kustutada püüdis, sattusiwad ta riided põlema. Suure waewaga läks tal wiimaks korda tuld põrandal kui ka enese külles weega ära lämmatada, aga haawu, mis ta seejuures saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. – Kord tuli ema kahe üsna noore herraspoisiga. Need käisiwad kordamisi ema juures magamas, ja see kestis terwe öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada, sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksiwad, ei andnud nad emale wiit öörigi. Jens nägi ema woodi äärel istuwat ja nutwat. „Millest ma pean elama!” kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et Jens ka nutma hakkas. Ta puges ema sülle, wõttis ta kaela ümbert kinni, ja nõnda nutsiwad nad ühes, kuni ema tööle läks – magamata, nagu ta oli, ja punaste silmadega.

Sääraseid pettusi tuli ka muudel kordadel ette. Petjad ähwardasiwad ema politseiga, ja ema jäi siis igakord wait. Ühes waremas korteris, Viborg Gades, tõstis üks joobnud isand suurt kära, kui ema tema käest tasakeste raha palus. Ta wehkles kepiga ja lõi pesuwaagna puruks, millest wesi üle laua ääre Jensi woodisse jooksis. Wihane wõeras wandus weel trepikojas ja hoowiski nii lärmitsewalt, et majaelanikud peremehe ees kaebtust tõstsiwad. Peremees ütles emale korteri üles. Emal oli jälle kord kolimine kaelas.

Seda ei juhtunud mitte just harwaste. Wäikene Jens mälestas mitmet korteri-wahetust. Paarist kohast pidiwad nad lahkuma, ilma et nende juures öösel mingisugust müra oleks olnud. Kui Jens ema käest küsis, miks neile üles öeldud, sai ta wastuseks: „Nad ei salli meid.” Et kolimine kulu tegi, siis wiis ema enne mingi asja pandimajasse, kus ta ka muidu wäga tihti käis. Ja uues korteris oli tal palju kuulata ja paluda, enne kui ta inimese leidis, kellel aega ja tahtmist jätkus wäikese Jensi eest hommikuti hoolt kanda. Kõige kauemine oliwad nad praeguses korteris elanud. See tulla lutikatest, ütles ema kord. Lutikate pärast olla wana Jürgensen hea mees. Aga küll see ka sellest tuli, et teised üürilised ema peale ei kaebanud. Need oliwad kõik wäga waesed, seepärast ei pannud nad midagi pahaks. Ja üks ning teine neist tuli õhtul joobnult koju ning tegi siis ise müra. Mine weel teise peale kaebama.

Kui wäikene Jens ööseti üles ärkas ja ema woodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte igakord seega, et ema poolel ööl koju tuli – külalisega wõi ilma. Wahel jäi ema hommikuni ära – äripäewal selle tunnini, mil ta wabrikusse pidi minema, pühapäewal kauemine. Jensile, kes kõik öösesed hirmud kahe- ja kolmekordsel kestwusel ära kannatanud, wastas ema, et ta wõersil käinud. Enamaste wõersil, wahel aga ka tantsupidul. Wiimasel puhul nägi Jens teda kõige uuemas riides, juuksed käharaks põletatud, närtsinud roos peas; salkude seest wärisesiwad ümargused wärwilised paberilibled maha. Mõnikord tõmbas ta punga taskust ja luges oma raha, teine kord waatas ainult peeglisse ja ohkas.

Tantsule läks ema wahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgawate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi laua peale põlema.

Ema kaasaliseks heitis sagedaste Ellen Knudsen, keegi wanadlane wabrikutüdruk, kes oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral elas. Enne minekut oli mõlematel suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riidesse panemas. Nad aitasiwad üksteisel juukseid krussitada, haakisid ja nööpisid kinni panna ning kleitisid kohendada. Wäikene Jens waatas pealt, kudas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasiwad, põue rätikuid toppisiwad ja ristluude peale wäikesed padjakesed sidusiwad. Lõpuks waapasiwad nad weel puuwillatopiga walget ja punast põskede peale, misläbi nad palju ilusamaks saiwad. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda nagu wõerast inimest waatas – kahewahel, kas teda puutuda tohib. Sellewastu ei wõinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli wäga inetu suu. Seda suud oli wäikene Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis wõi natuke naeratas, tuliwad ta liig lühikese pealmise huule alt hambad nähtawale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisiwad üksteisest kaugel lahus, peaaegu walgete igemete külles, ja mitte ridamisi, waid üks ülemal, teine alamal. Juurest oliwad nad kaunis jämedad, otsast aga imeterawad, mõni kahe ja kolme niisuguse terawa otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikka hambaid wälja, mis Jensile mõne Peterseni ema suure kala lõugu meelde tuletasiwad. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

Krokodil käis emaga wahel ka muudel õhtutel kaasas. Ühel ööl tuliwad nad priske meesterahwaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, waid kõik kolm istusiwad juttu ajades ettekambrisse nagisewa sohwa peale. Jens wõis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahwas, kes ema ja Elleni wahel istus, krääpas ja mudis neid mõlemaid, aga üksnes ema naeris talle wastu. Ellen Kundsen oli näost walgeks läinud ja wärises. Ta silmad oliwad suured ja kiirgasiwad metsikult. Suu hoidis ta kõwaste kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Seal tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahwas pigistas Ellen Knudseni põlwe. Ellen lõdises, ta hambad plagisesiwad, kõik ta keha näis hüppawat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.