Anton Tammsaare - Võsaküla uus koolmeister

Aga nagu ma ütlesin, oli uus koolmeister Hans Kanarpikk noor ja täis jõudu. Laste juures hakkas ta kõige jõuga, kõige nooruse palavuse õhinaga tööle. Paraku sai ta aga siin esimese mütsaku otsa ette. Isegi emakeeles oli suurem hulk nii nõrk, et vaevalt sõnu kokku veerida oskas. Aga mis pidi siin muudes asjus tehtama? Siiski ei heitnud koolmeister meelt ära. Vene keele õpetamises katsus ta häälitsemise-meetodit ja jättis tähed kus seda ja teist. Seal kõrval oli ka loomulik õpetamiseviis platsis. Need on ju asjad, mida targad mehed välja on mõtelnud, ja miks ei peaks siin siis häid tagajärgesid olema. Aga võta näpust! Lapsed, kes veerimise juures tähti tundma olid harjunud, ei saanud paljaist häältest mitte midagi märku. Ka loomulik õpetamiseviis ähvardas sarnaseid tagajärgesid anda, nagu seda üks vene naiskoolmeister kusagil saksa asunduses Samaara kubermangus leidis: lapsed hakkasid haukuma, määgima, ammuma ja jumal teab mis tegema, aga mitte vene keelt rääkima.

Aga mitte üksnes õpetamises polnud kitsik käes. Veel viletsam lugu oli kombluses. Niihästi poisid kui ka tüdrukud ei osanud keegi koolmeistrile “teie” ütelda, vaid ikka “sina”. Küll seletas ta neile mitmel korral nende sõnade tähendust ja pruukimist, aga see ei aidanud mitte midagi, “sina” tuli ikka “sina” peale. Ja ka muidu oma sõnades ning ümberkäimises olid lapsed oma koolmeistri vastu imeülbed. Viimane ei saanud kudagimoodi aru, kust see tulema peaks. Ükskord jõudis ta ometi otsusele. Ta jättis Kuriste Karla järel istuma. Väikse videviku ajal tuli ema talle järele. Juba ta käigust oli näha, et tal südames midagi pakitseb.

“Tere õhtust! Kus minu poiss on?” küsis ta sisse astudes.

“Nagu näed, siin,” vastas koolmeister.

“Seda ma näen jah ja tulin vaatama, mis õigusega see poiss siin tühja kõhtu lastakse kannatada, muidugi teine nääpsukene.”

“Ta on häbemata, ei kuula ega karda kedagi ja selle trahviks istub ta järel!”

“Ei kuula ega karda … Keda peaks ta siis kartma ehk kuulama? Mind kuulab ja kardab ta alati ja muud pole tal tarviski. Karla, pane riided selga ja lähme koju, ää kuula ühtigi, mis koolmeister räägib. Ta on vist sellepärast kinni, et ta “sina” ütleb, – teised lapsed rääkisid. Mis sa siis enesest õige arvad, et kõik peavad sulle “teie” ütlema? Katsu mul saksa, ei tohi enam “sina” ka ütelda. Sina oled meie teenija, saad meie käest palga ja võid oma “teiega” vait olla … Karla, pane kuub selga ja tule koju, ära karda ühtigi! Saab näha, kes sind puutuda julgeb, kui mina siin olen!”

Poiss viivitas ikka veel kuue selgapanemisega.

“Kui sa oma poisi nüüd ära viid, siis ära teda enam siia too, enne kui koolivanem siin pole käinud; mina teda koolituppa ei lase,” rääkis koolmeister.

“Sina ei lase? Kus mul õige laskja on! Ise könitad siin valla toanurgas; ei tea, mis on sinul keelata või käskida! Las ma saadan homme hommiku vanamehe siia, küllap vaatame, kas lased või mitte.”

“Saada või sada vanameest, mina neid ei karda.”

“Ega meie nüüd sind ka ei karda. Nagu ega nüüd keegi tea, et sa Uustalu sauna Jaagu poeg oled, kes hiljuti alles palja reisi mööda külatänavat kelkas, ja nüüd peaks teda mõni kartma!”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.