Anton Tammsaare - Raha-auk

“Kas sa ikka alles kaevad?” küsis Liivamäe eit kirikust koju tulles ja maja ees oleva liivamäe sisse kaevatava augu kaldale astudes. Vanamees istus särgiväel august väljavõetud niiskel liival ja popsis piipu. Ta tundis eide juba sammudest ära ja sellepärast ei arvanud ta tarviliseks tagasigi vaadata, kui ta ütles:

“Ega siis kõigil ometi sinu moodi aega laiselda ja logeleda ole.”

Eit silmitses uurivalt augu sügavust. Vanamees popsis piipu edasi ja sülitas aeg-ajalt augu põhja.

“Mis inimene oma lolli peaga kõik ära ei tee,” sõnas eit nagu kurvalt ja mõttes natukese aja pärast. “Teised ütlevad juba ammugi, et sa viimasest haigusest saadik poolrumalaks oled jäänud, ja nüüd pean viimaks ka mina seda ütlema. Mistarvis näed sa seda vaeva?”

Vanamees vaatas eide poole üles.

“Mistarvis ma seda vaeva näen?” kordas ta. “Aga mistarvis hakkasid sa tänavu palvetamas käima, nagu poleks sulle sellest veel küll, mis sa kirikus kuuled? Ja vead ka Annat enesega ühes. Kas sa sellest kasu saad?”

Vanamees vaatas ikka veel eide poole. See vaikis.

“Kindel usk tõstab mäed paigast. Kui ka minul kindel usk on, siis pole mu vaev asjata,” ütles vanamees.

Eit ei vastanud midagi. Natukese aja pärast pööras ta jutu teise asja peale.

“Parem oleksime võinud õhtupoolikul loole minna. Hein mädaneb juba nädalate kaupa maas, ei saa ega saagi teda üles võtta. Juhtub kuiv ilm, siis katsu, et mõisa saad; vihmaga pole aga midagi parata. Kirikus tehti täna jällegi palvet suure vihma pärast ja ka palvemajas loeti sellest, aga vaat, las jõuab argipäev kätte, jällegi sajab. Näe, metsa tagant läheb juba sõõna. Selle moodiga jääme meie küll nälga … kartulid mädanevad ju ka ära …”

“Sa hädaldad ka tühja,” vastas vanamees. “Tänavu võib veel kõike küll saada, ainult kannatust on vaja. Ja kuigi ei saa, mõni asi nüüd. Sügiseks on mul auk valmis, ning siis, eit, – pane kaks jalga seina peale ja söö. Meie ei tunne siis saksa ega santi, meie oleme siis Liivamäe vanad …” Ja kui Mart natuke aega mõttes oli seisnud, hakkas ta nagu iseeneses rääkima:

“Jumalukene, mis see liivamägi kõik eneses ei varja! Aga kes ütles meile rumalatele ennemine seda. Või arvad sa, et siin asjata tulesid põlemas ja surnuluid tantsimas näikse?” pööras ta eide poole. “Ja need imelikud hääled, mis ma siin kuulsin. Ehk kui selgeste mulle öeldi: mõõda nii ja nii mitu sammu oma toaukse juurest mööda mäge ülespoole ja hakka siis kaevama … Kuid uskuma pean ma, kindlaste ja kõikumata … Seda kinnitati mulle kolm korda …”

“Jampsides tulevad kõiksugused imelikud asjad ette,” sõnas eit.

“Jampsides … Just nagu ma ise ei tea, kas ma jampsisin või näidati mulle seda unes.”

“Aga unenägusid ei pea uskuma, see on patt, koolmeister ütles. Tema teab ju niisuguseid asju, ega ta muidu koolmeistriks pole saanud.”

“Olgu ta koolmeister või kirikuõpetaja ise, mulle on see ükskõik, mina jään kõikumata kindlaks … Unenäo uskumine on patt … Mispärast see patt on? Jumal andis inimesele une puhkamiseks, ju ta siis ka unenäod andis, ega kuri neid tooma tulnud …”

“Koolmeister ütles jälle, et unenäod saatana võrgutused on,” ütles Liisu.

Mõlemad jäid vait. Vanamehe rinda kippus kahtlus. Kudas? Unenäod saatana võrgutused? Ja koolmeister, see vaga palvetaja, kellest kõik kiitusega räägivad, ütles seda? See ei või olla … Aga olgugi unenägu kurjast, kui ta aga head toob. Vanamees tahaks ometi kord vanul päivilgi inimese moodi elada. Ta ei mõtle armulisele paruniherrale vastu hakata, ei, ta tahab ka edaspidi palja peaga tema ees seista ja tema “kintsu kaabata”, kuid ta tahaks sealjuures, et terve küla, ei, terve vald ja kihelkond teaks, kes Liivamäe Mart on. Ta tahaks oma tütre Anna mehele panna, temale tublid pulmad teha ja talle ilusa kaasavara anda. Ta tahaks kõva õlle valmistada, mis mehed nagu kaikaga jalust maha rabab; kõikide pulmaliste pead ja kõhud – viimaste tarvis riputab ta õllele tooreid rukkijahu hulka – paneb ta nõnda täis, et nad veel kümne aasta pärast Liivamäe Anna pulmi mäletavad.

Seda kõike ette kujutades ilmus vanamehe kuivanud ja kortsudega kaetud näole uus elujume, kuna poolkustunud silmades kerge rõõmu- ja lootusehelk läikima lõi.

Värav kriiksus ja õue astus Anna. Mõlemad vanad vaatasid tulija poole. Eit tundis oma tütrest headmeelt. Kui ilus ja priske ta oli! Terve tema keha avaldas, saleda piha peale vaatama, tugevust ja kindlust. Iseäranis rõõmu sünnitas eidele aga see, et vaga koolmeister viimasel ajal nii suure armsusega Annat igavese elu allika juurde püüdis juhatada. Kui koolmeistril juba kolme last poleks olnud, siis oleks Liivamäe eit oma rõõmuliste arvamistega palju kaugemale läinud, sest ta oli tähele pannud, et koolmeister isegi palvetamise ajal silmi Anna pealt ära ei saa. Ka arvas eit tähele pannud olevat, et koolmeister põlvili lastes igakord Anna poole pöörab.

“Kas palju marju said?” küsis eit tütrelt. “Sa võiksid nad õige mõisa või poe juurde viia, saaksid mõne kopika raha.”

“Ei nendest saa kusagile viia, marjad pole ju veel küpsed. Mul on ainult paar peotäit teisi korvipõhjas. Saate ainult mõned ivad suhu pista.”

Anna andis korvi ema kätte.

“Kui peened!” ütles ema maasikaid vaadates. “Kas jämedamaid ei ole?”

“Eks neid ole ikka ka, aga me sõime ära.”

“Kes meie?”

“Mina ja koolmeister.”

“Kas siis koolmeister ka marjul oli?” küsis Liisu rõõmsalt.

“Jah, ta oli igavuse pärast metsa tulnud ja me juhtusime seal kokku. Ta lubas õhtul meile tulla ja siis lähme ühes.”

“Soo, või nii. Ta muretseb nii väga meie eest.”

“Tead, isa, ma rääkisin koolmeistrile, et sa raha-auku kaevad. Tema ütles, et see saatana võrgutus on.”

“Eks sa aga karju tervele ilmale, et su isa raha-auku kaevab, kogub vargaid kui kaarnaid raisa juurde igalt poolt kokku – siis on sul su lobimise palk käes.”

“Ega koolmeister siis mõni vargapoiss ole,” ütles Anna.

“Millal vagad inimesed enne vargad on olnud,” aitas eit.

“Kes ta vagadust teab,” ütles vanamees, kes sellepärast, et kõik tema tegevust asjatuks pidasid, kiuste püüdis vastu rääkida.

“Kes ta vagadust teab …” kordas eit nagu osatades. “Kõik teavad, kes tema palvet kuulamas käivad.”

“Kui ta nii vaga on, eks ta palugu siis meile kuivi ilmu,” vastas vanamees.

Selle peale ei vastanud Liisu ega Anna kumbki midagi. Nad teadsid väga hästi, et kui vanamees kord vastu hakkab vaidlema, siis ta miski hinna eest järele ei anna. Sellepärast arvasid nad paremaks vaikida. Pealegi pidasid ema ja tütar sagedaste isekeskis selle üle aru, kas vast Mart viimasest haigusest saadik peast segane ei ole, nagu ümberkaudsed inimesed tõendasid. Üleüldine arvamine näis raha-augu kaevamises kinnitust leidvat. Aga imelik, Mardi usk ja rõõmus lootus kippus ka Liisu südamesse kinni hakkama.

Kui vanamees paar korda korvist maasikaid oli võtnud, hakkas ta jällegi kaevama. Ema ja tütar läksid tuppa.

Natuke enne päikese loojaminekut tuli koolmeister Liivamäele. Mart töötas niisuguse õhinaga, et ta võõra tulemist ei märganudki. Koolmeister vaatas vanamehe tööd pisut aega vaikides pealt ja andis alles siis jõudu. Vanamees kohmas talle midagi vastu ja kaevas edasi.

“Kas see ongi see raha-auk, millest mulle räägiti?” küsis koolmeister. “Ja lausa pühapäeval kaevatakse teda.”

“Teistel päevadel pole ju aega, siis peab mõisas olema.”

“Ja milleks on auku vaja? Seda pühapäeva rikkumist? Seda pattu?”

“Usk ilma tegudeta on surnud,” vastas vanamees lühidalt ja järsku, kuna ta labidaga mulda august välja viskas. Koolmeister jäi arusaamatuses vanamehe poole vahtima ja ütles alles natukese mõtlemise järele: