Anton Tammsaare - Kahenädalane

Ma nägin teda esimest korda vene karskuseseltsis, kus ma lõunat käisin söömas. Näost oli ta haiglane, kuid siiski paistis sealt nagu mureta olek välja. Kuub oli igalt poolt katki rebenenud ja puuvillad vahtisid selle aukudest lustilikult välja: oli ju kevade, pealegi mõni päev enne rõõmsaid lihavõtte-pühi, kus kõik ärkama peab. Ka puuvillatolgud unistasid vist ärkamisest, võib olla ka sest ilusast soojast maast, kus nad ükskord kasvanud olid; ka nemad näisid nagu nõu pidama, kudas kevadise tuule käes ärgata, kui nende mureta peremees neid uulitsale jalutama viib.

Kuue peremees, millel nii unistavad ja paljumõtlevad puuvillad all olid, näis aga sellest hoolimata täitsa rahul olema. Ta toetas selja vastu seina, laskis ennast supiga üle tilgutatud laua peale käsipõsikile ja vahtis lõunasööjaid. Õigem, ta ei vahtinud mitte midagi, ka seda mitte, et üks põlvenukk pükste seest nina välja pistis ja ütlema näis: “Ma olen paljas.” Teise jala suur varvas tegi saapatera sees sedasama. “Kahenädalane” vahtis niimoodi külmavereliselt ja pärani silmil, kuni aeg tuli tööle minna.

Lihavõttepühade laupäeva õhtul istus ta siin vanal tuntud kohal, kuni ta siit välja aeti ja uks kinni pandi. Tal oli kahju siit toolilt lahkuda, sest see oli ainus koht, kus ta enese nagu kodus tundis olema, mida ta peaaegu oma päranduseks pidas. Kui keegi teine, kes “kahenädalast” veel ei tundnud, selle pingi, õigem järi peale tahtis istuda, siis hüüdsid kõik ümberolijad: “Ärge istuge sinna, see on “kahenädalase” oma.”

Nüüd seisis see “kahenädalane” inimene väljas trepi peal ja mõtles, kuhu minna. Õues oli natuke vilu, siiski mitte külm. Kirikukellad helisesid. Kell võis pool 11 olla. “Kahenädalane” arvas esite koju minna, aga pärast sõnas ta: “Ei ma parem lähe koju; võib olla, õde ei taha.” Ja ta hakkas pikkamisi, pea ripakil rinna peal, mööda libedat, porist uulitsat edasi sammuma.

Eemal kaugel hiilgas uulitsalatern nagu sätendav hundisilm. Ta jõudis laterna juurde. Siin jäi ta seisatama ja vaatas ülesse. Vähe aja pärast läks ta jällegi edasi. Kui ta uueste laterna juurde tagasi tuli ja ülesse vahtides selle all seisatama jäi, nagu uuriks ta midagi, siis silmas ta üht naisterahvakogu siinsamas laterna juures, kes ennast seina, najale toetas.

“Mis sa vahid?” küsis see.

“Mis sina vahid?” küsis “kahenädalane” vastu.

“Ma soojendan ennast,” vastas naisterahvas.

“Kas hambad lõgisevad suus?”

“Nüüd pole enam viga, aga kirikukellad ei anna rahu. Mis nad peaksid neist lõhkuma!”

“Kahenädalane” ei vastanud selle peale mitte midagi.

“Kuhu sa ööseks lähed?” küsis naisterahvas.

“Ei tea,” vastas “kahenädalane”.

“Lähme kahekesi ühes kusagile.”

“Kuhu?”

“Üks ta puhas kuhu.”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.