Anton Hansen Tammsaare
Käbe-Kaarel ja tema noor naine
KÄBE-KAAREL JA TEMA NOOR NAINE
Vaeselt ja vaikselt elasid Mäetaguse saunas kolm vana inimest: sauna peremees Mats, tema eit Leenu ja üksik vanamees Kaarel, viimane juba ligi kaks aastat lesena. Kuid peaaegu ülekohus on Kaarlit vanaks nimetada, sest ta tegumood ja kõik ta liigutused räägivad selle vastu, ehk küll nii mõnigi hõbekiu juba tema juustes piirleb. Kaarel on kraps ja kärmas, täieline Käbe-Kaarel, nagu teised teda nimetavad.
Juba teise aasta algul peale eide surma hakkas Kaarel kuklatagust sügades aru pidama, kuidas ja kust uut eluseltsilist leida. Iseäranis andsid selleks hoogu kadunu sõnad, mida see surmavoodil oli öelnud:
“Ega sa üksi läbi saa, eks sa võta omale teine, muidu jäävad su asjad varsti kõik ripakile. Pole sul kedagi, kes särki loputaks või riideid kohendaks.”
Aga surija oli oma nõuandmist paarikordse kinnitusega saatnud:
“Ära sa aga väga noort võta, see on sulle ainult ristiks kaelas ja ei märka sinu eest muretseda.”
Need viimased sõnad tegidki Kaarlile kõige rohkem peavalu. Kes on temale paras, kes liig noor?
See oli pühapäeva hommikul, kui ta jällegi seda vana küsimust arutas. Ta ajas parajasti väikse katkise peegli ees oma habet. Habemenuga peatas poolel tõmbel: Kaarel mõtles. Siis püüdis ta ennast peeglis vaadelda, kui vana ta õige on. Aga see polnud sugugi kerge, sest peegli katkine koht näitas, nagu oleks Kaarli näos suur arm, lükkas nina viltu, teise silma kõõrdi vahtima, kuna aga seebine lõug kuhugi kaugele kurgu alla näis pugevat.
“Ääh,” häälitses Kaarel kõri põhjast ja hakkas habet edasi ajama. Aga kui ta selle tööga toimes oli, püüdis ta ennast uuesti vaadelda, ilma et ta seegi kord omast näost selget aru oleks saanud. Ainult üks oli kindel: nii väga vana ta polegi veel.
“Kolmekümneviieselt võtsin naise,” hakkas Kaarel oma eluiga järel arvama, “kakskümmend üks aastat elasin temaga – nojah, kolm aastat enne siiatulekut ja kaheksateistkümmend sai meil siin olles täis; nüüd olen juba kaks aastat ilma temata. Eit suri jüripäeva laupäeval, nii teeb see kokku viiskümmend seitse, ei, – kaheksa aastat. See on ju veel alla kuuekümne.” Ja tal tuli meelde, kuidas perenaine alles hiljuti tema kärmust ja kergust oli kiitnud.
“Kaarel on ikka alles käbe ja kärmas, nagu mõni kahekümne-aastane,” oli ta ütelnud.
Veel selsamal hommikul pidi Kaarel niisamasugust kiitust kuulma. Sest kui ta seebitükki tuppa laudile läks viima ja pärast seda leelõukale lähenes, kus Leenu peerutule valgusel kartuleid katsus ja vanas pajapõhjas särisevaid pekikilde puupilpaga pööras, ütles see Kaarli peale vilkuva tule valgusel pilku heites:
“Näe imet, kui nooreks see Kaarelgi läinud, niisugune peigmees, et las aga olla; tüdrukud kastavad kas või sõrmeotsaga ära.”
Sõna “peigmees” polnud Leenu Kaarli kohta varemalt kordagi tarvitanud, aga et ta viimasel ajal arvas märkavat, nagu pakitseks Kaarlil midagi südamel, siis aitas ta omalt poolt kaasa.
“Tota mul nüüd peigmeest, kes vana rauka veel tähele paneb ehk tahab,” vastas Kaarel meelitust tagasi tõrjudes.
“Naah, oleks sihukesi mehi alati saada, ei siis jääks keegi vanaks tüdrukuks,” ütles eit.
“Nojah, noored on küll kanged suksutama, aga päitse pähe panijat pole ühestki,” lisas Mats omalt poolt juurde.
Täna lõppes jutt sellega. Aga kui palju rõõmu sünnitasid need poolnaljatades öeldud sõnad Kaarli südames! Nüüd uskus ta juba kindlasti, et ta veel väga vana polegi ja et ikka tõesti veel naist võib võtta. Aga ka Leenul oli nüüd aru selge, et Kaarel tõesti naisevõtmise peale mõtleb. Varsti kuulutas ta sellest igal pool, nii et eided parajal paigal nii ehk teisiti Kaarlile midagi kõditavat teadsid öelda. Niisuguses olekus ligines kevade looduses ja Kaarli südames. Kuigi ta viimases niisugune lilleline ja roosiline ei olnud nagu looduses, siiski sünnitas ta omataolist elu, vähemalt rahutust. See rahutus ei sundinud küll Kaarlit õhtul kauemaks õue jääma, et ööbiku laulu kuulatada või magusas unistuses suikudes punaseid pilvi, kuud ja tähti silmitseda. Kaarel sai ainult vaiksemaks, sõnaahtramaks, nagu vagamaks ja pühalikumaks. Õhtuti puges ta peale tööd kohe asemele, kuid siin oligi see paik, kus tal vahel, vanalt eidelt pärandatud takuse teki all, midagi unistusetaolist meelis mõlkuma lõi. Aga enne kui midagi värvilisemat, selgemat harguda jõudis, oli ta juba magama uinunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.